«Olen aru saanud, et tegelikult on eluks jube vähe asju vaja! Ühest kohvrist täiesti piisab,» ütleb Hanna-Liina Võsa. Tema elus mängivad peaosi muusika ja armastus. Kaks põhjust, miks meie muusikalide säravaim täht suvel New Yorki kolis.
Tänu pearollile mõne aasta eest Ameerikas lavale toodud menumuusikalis «Grease» on 2001. aastal New Yorgi prestiižika muusika- ja draamaakadeemia lõpetanud Hanna-Liina Võsa (25) vaat et pool maailma läbi reisinud. Kui esialgu tehti trupiga tiir peale USAle, siis tänavu tuuritati Aasias. Selle asemel, et turnee lõppedes juuni hakul koju naasta, lendas Hanna-Liina hoopiski New Yorki.
Sihib Broadwayle
Pärast poolt aastat Eestist eemal, särab Hanna-Liina justkui soe suvepäike. Pisut kõhnunud, lõbusas triibulises kampsunis, blond tukk laubale langemas, rüüpab ta kuuma musta teed ja sillerdab rõõmsalt naerda.
Ookeani taha kolimisel on Hanna-Liina sõnul kaks põhjust.
Esiteks, tema poiss-sõber elab seal. Teiseks on tal suur soov muusikaliartistina kuhugi jõuda. Üks sihte — teha kaasa tuliuues muusikalis, kus saaks ise tegelaskujule hinge ja näo anda, ilma et keegi oleks sama rolli varem teinud — on juba täitunud! Kui kõik läheb nii, nagu loodetakse, võibki Hanna-Liinale kui äsja kirjutatud muusikali «Angels» peaosatäitjale — heale ja helgele valguseinglile — suisa Broadwayl aplodeerida!
Ka kandideerib Hanna-Liina taas «Grease’i», mis päris kindlasti järgmisel aastal jälle Broadwayle tuleb.
Maailma suurlinnas karjääri rajav lauljatar rõhutab, et tegelikult pole miski veel kindel. Hetkel oleks tal Eestis hoopis muretum ja ka rahaliselt tulusam elada. Kui siin saab igast lavale toodud muusikalist linnahallis hitt ja selle osatäitjaile tähendab honorar kenakest summat, siis maailmamastaapi muusikalilavadele pürgimine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb kaaluda teenistust koertejalutajana, elamist kahtlases linnaosas sõbranna diivanil ning muidugi kümneid ja kümneid rolle, kuhu kandideerida. Mõnikord kutsutakse tagasi, mõnikord mitte...
Armastus Aasiast
Oled oma elu Ameerikasse sättinud. Tulid nüüd vanemaid-sõpru vaatama?
Ikka peab kodus käima! Ning minu Viimsi koolil on 25. aastapäev!
Ja talveriideid tulin tooma — Aasia turnee lõppedes juunis sõitsin ju otse New Yorki samade kohvritega, ainult suvekleidikesed kaasas.
Lisaks on mul Eestis üks väike tuur. Kuna teadsin, et mul jääb siin vaba aega, võtsin Estonia kontsertmeistri Tarmo Eesperega ühendust. Tarmo on minu esimene klaveriõpetaja, oleme varemgi koostööd teinud. Tema organiseeris üle Eesti 12 kontserti. Laulan oma lemmiklaule, Tarmo saadab klaveril.
Kaua Eestist eemal, emakeel püsib ikka meeles?
Ikka püsib! Loen iga päev Eesti lehti ja räägin skype’iga.
Mis sind ikkagi New Yorki tõmbas? Kui sa kevadel Aasia tuurilt puhkusel käisid, mainisid üht Ameerika poissi, kellega seal tutvusid — tema ongi üks põhjus?
Hanna-Liina põsed löövad kergelt õhetama.
Seda küll, tema on üks põhjus. Saime Aasias «Grease’i» tehes tuttavaks.
Kaalusid sa pikalt Ameerikasse minekut?
Ei. Olin otsuse valmis mõelnud. Plaanisin juba eelmisel aastal New Yorki tagasi minna. Et kui üldse minna, siis nüüd! Olen seal ju kaks aastat õppinud ja poolteist aastat töödki teinud. Tuttav koht ja palju sõpru ees.
On sinu poiss koos sinuga Eestis, on ta üldse Eestis käinud?
Ei ja ei. Jõulude ajal tuleb, on juba praegu väga pabinas.
Aga ma ei ole kunagi tahtnud oma suhetest rääkida, nüüd ka väga ei taha.
Hanna-Liina poetab vaid niipalju, et kallim on aasta vanem, pärit Ameerika läänerannikult. Sama ala inimene, tegeleb küll rohkem näitlemisega, aga veidi ka laulab. Ja et tegu pole armumisega esimestest silmapilgust.
Meie suhe arenes pigem päev-päevalt.
Millega ta sind ära võlus?
Ta oli vist väga sihikindel.
Elate New Yorgis koos? Elukoha muret sul ei ole?
Nüüd jälle on. Kolisime üürikorterist, kus me koos elasime, välja. Sest omanik tuli tagasi. Elasime päris linna keskel, Time Square’ist lääne poole Hells Kitchenis, mis on kuulus oma restoranide ja geipiirkonna poolest. Väga lõbus kant! Ja hästi lähedal igale poole, sain pea kõikjale jala mindud.
Praegu lähen ajutiseks ühe sõbranna diivani peale Harlemisse. Aga otsime koos oma poiss-sõbraga ikka midagi paremat, kauaks ei taha Harlemisse jääda. Midagi väga hullu ei ole, kui peatuse lähedal elada. Aga läbi Harlemi ma eriti ei kõnni küll.
Elamine on New Yorgis nii kallis, ei raatsi maksta! Kuskil õudses kohas jälle ei taha pikalt elada. Kuidagi tuleb midagi sobivat leida!
Samas said Tallinnas just läinud aastal valmis esimese päris oma kodu, armsa katusekorteri!
No vot ongi! Ja seal on nii tore! Just eile istutasin endale väikeseid lilli, sõbrad käisid külas. Sama lugu oli ka autoga — Silberauto vaevalt jõudis mulle aastaks auto kasutada anda, kui juba ära sõitsin. Aga nad on nii lahked, pole mind unustanud! Kuigi aastane leping on läbi, leiavad nad mulle alati, kui Eestisse tulen, mõne auto sõitmiseks.
Panustab peaosadele
Ameerikas teed kahte etendust?
Augustis-septembris oli New Yorgist umbes tunnise rongisõidu kaugusel «La Cage Aux Folles» («Linnupuur»). Mängisin geipaari poja pruuti Anne’i. Tegelikult oli see tantsuroll, aga minu jaoks kirjutati natuke laulu ka sisse.
Teise etenduse nimi on «Angels» («Inglid»). Tuliuus austraallaste kirjutatud muusikal. Seda tegime Broadway südames, 42. tänaval väikeses DUKE’i teatris. Aga need kuus etendust septembris olid alles eelproduktsioon, mõeldud eelkõige investoritele ja produtsentidele huvi äratamiseks.
Kuidas tunne on, õnnestub see rahastajatele maha müüa?
Ma loodan. See on muinasjutuline ja piibli ainetel. Ning sellest loost saaks imeilusa Disney multifilmi.
Eks nüüd läbirääkimised käivad. Kaks miljonit dollarit ja Broadwayst väljas pidi juba võimalik olema. Aga produtsendid tahavad 7–8 miljonit ja Broadwayd. Selliste asjadega läheb alati kõvasti aega, etendusi on järjekorras palju. Uued lähevad alati enne kusagile San Franciscosse või Chicagosse proovimiseks. Kuid isegi need muusikalid, mis juba on Broadwayl, ei pruugi jääda — näiteks «Tarzanit» on veel üsna vähe mängitud, aga vist võetakse juba maha. Ei ole lihtsalt kõige parem. Nii et päris nii ei ole, et kui on suur Disney kompanii taga, lähebki kõik ludinal.
Mis roll sul «Inglites» on?
Olen valguseingel Serra, kes värvib taeva, toob päikese ja kuu ning tähed välja. Pean kogu aeg taevas olema, aga lähen ikkagi salaja maale nagu teisedki inglid, et abistada inimesi. Põhiline konflikt etenduses tekib Serra ja taevast põrgusse pagendatud Luciferi vahel. Meie olemegi kaks peaosalist...tema mustas, mina valges.
Tundub üsna suur roll!
Ma arvan, et see on kõige raskem ja suurem osa, mis ma olen kunagi teinud.
Nii et püüad ikka peaosi?
Eks ma oleks vast väiksema osaga leppinud ka, aga poleks nii põnev olnud.
Tunnen, et selle kolme nädala jooksul, mis «Inglite» proovid kestsid, õppisin ja muutusin tohutult! Polnud ju täpselt ette antud, milline roll olema peab. Sain täiesti algusest peale ise teha, mõtlesin iga päev midagi uut juurde.
Pärast etendust olin ka ise kuidagi üles köetud! Täiesti üllatav, kui palju eestlasi oli publikus. Isegi suur tantsulõvi Mikk Saar, kes oli parasjagu New Yorgis, oli kohal!
Ja kõik minu tuttavad hallipäised Eesti tädikesed kirikust (Hanna-Liina on palju sealsetes kirikutes laulnud — toim.) olid kohal. Tädikeste vahel oli jutt, et ma kaasa teen, kuidagi nagu kulutuli laiali läinud.
Mis sa seal passid, tule koju!
Vanemad mures ei ole? Ainus laps kaugel suures linnas, silma alt ära kogu aeg...
Ah, enam ei ole! Olen juba nii ammu omapead maailmas ringi käinud, oskan igasugu kante karta.
Ema on väga rahul kõigega. Aga isa, kui ta täpselt ei näe mind, kus ma parasjagu figureerin, siis …
Ta tahaks ju minu üle Eestis uhke olla. Ütleb telefonis ikka, et mis asja sa seal Ameerikas passid. Võõras linn, kedagi ei tunne ka. Tule parem ära koju, siin kõik omad. Laula siin Viimsi kultuurikeskuses.
(lagistab naerda).
No nüüd just laulsingi, isal oli hea meel!
No aga passid siis seal Ameerikas niisama ka?
Vahel ikka. Suvel kaks kuud eriti midagi tarka ei teinud, põhimõtteliselt passisingi. Aga passin asja eest, nüüd hakkab ehk jälle vaikselt minema.
Kui sa oma kohvritega taas New Yorgis maandusid, kas teadsid, mida sa seal lisaks passimisele tegema hakkad?
Põhimõtteliselt teadsin, et hakkan auditionitel (enesenäitamine— toim.) käima. Eesmärk oli leida endale agent ja veel suurem eesmärk oli teha kaasa originaaltükis, mis oleks uus produktsioon, just kirjutatud. Et saaks esimesena osa mängida, n-ö ajalugu teha. Ja mõlemad eesmärgid läksidki täide!
Kuidas agendi otsimine käib?
Erinevalt. Saadetakse sadu oma fotodega CVsid agentuuridesse ja oodatakse, kas kutsutakse kohale. Mina pole õnneks pidanud seda tegema. Minu lauluõpetaja viis mind oma agendiga kokku.
Neljapäeviti ilmub Backstage. Vaatan sealt või internetist, mis järgmine nädal toimub. Panen endale auditionid kirja ja kui vähegi viitsin, lähen kohale. Nüüd kui mul on agent, ütleb tema ka mulle, kuhu peaks minema.
Palju konkursse nädalasse koguneb?
Oleneb. Mõnel nädalal on iga päev midagi, mõnel vaid kord.
Pakkumisi on tegelikult palju. Aga igale poole, näiteks kusagile Georgia pisikesse teatrisse ma vabatahtlikult ei lähe.
Oled sa suur põdeja, kui sind tagasi ei kutsuta?
Niisama käimisi on ikka päris palju, aga unustan need ruttu ära. Agent saatis mind suurde Warner Brosi filmistuudiosse. Kaamera ees tuli teksti ette lugeda. Ma polnud kunagi varem sellist asja teinud, olin päris närvis. Noomiti, et kuule, tõsta ikka pead ka paberilt üles. Näeks ka, mis nägu sa oled. Ega ma ise seriaali ei kipugi, nii võõras maailm. Aga sain uue kogemuse.
Siis kui rolle veel polnud, elasid säästudest?
Ei no mis ma sääste kulutan, natukene võiks kuskilt ikka juurde tulla. New York on nii kallis linn. Mõtlesin, mida teha. Lapsehoidjaks ei tahtnud hakata. Aga koeri oleks võinud jalutada küll! Ma olen oma siinse koera Rupertiga väga lähedane. Koertejalutamine on New Yorgis väga popp töö, konkurents on kõva. Panin ka kuulutuse üles, aga keegi ei helistanud. Õnneks sain etenduse, kuhu oma energia suunata.
Vahepeal läks Hanna-Liina töine elu New Yorgis päris kiireks, kuna ta oli seotud kahe muusikaliga. Pärast päevaseid «Inglite» proove Manhattanil tuli rongile lipata, et tunnise sõidu järel Long Islandil «Linnupuuris» mängida. Õnneks kestis see jooksmine nädala — edasi sai Hanna-Liina keskenduda vaid oma elu seni suurimale osatäitmisele — ingliproovid kestsid hommikul kümnest õhtul kümneni.
Kuna «Linnupuur» sai läbi ja «Inglitel» on nn ooteaeg, käin nüüd taas konkurssidel.
Just enne Eestisse tulekut sain teada, et «Grease» tuleb jälle Broadwayle. Kuigi ausalt öeldes, ega ei viitsiks enam «Grease’i» teha, käisin ikkagi neile kaks korda ette laulmas.
Selles mõttes oleks nüüd teistmoodi, et peaosatäitjate leidmisest tehakse iganädalane tõsieluseriaal. Võtavad kõik, mis võtta annab! Vist tahavadki, et peaosatäitjad tuleks kuskilt metsast, huvitavam.
Hanna-Liina oli juba Eestis, kui talle Los Angelesest BBCst Broadway «Grease’i» realiti asjus helistati ning järgmisele, juba kolmandale auditionile kutsuti!
Kahjuks olen sel ajal veel Eestis, eks näis, mis saab.
Dilemma — Tallinn või New York?
Kas sa tegeled Ameerikas ka enese täiendamisega, võtad laulutunde vms?
Vahel ikka. Kuigi peaks rohkem võtma. Laulutunnid maksavad seal nii palju — 85 dollarit üks tund! Üritan leida endale õpetajat, kes teeks midagi täiesti uut ja huvitavat. Kes üllataks mind.
Kuidas vaba aega veedad?
Mul on vist selline mitteharilik New Yorgi elu. Klubides ei käi ma kunagi. Olen käinud küll, kui sõber Keith Siilats aeg-ajalt kusagile poppi kohta viis.
Keith teab kõiki kohti ja inimesi. Ja alati saab sisse.
Aga tema ka viimasel ajal ei viitsigi nii väga klubides käia.
Kinos käin ja muidugi teatris väga palju. Üritan saada kas tasuta või üliodavaid pileteid. Mu poiss-sõber leiab igasuguseid diile. Kauem NYis elanud, teab, kuidas asjad käivad.
Väljas söömas aeg-ajalt ikka käime. Seal on praegu väga suur trend tervislik toitumine. Poode, kus müüakse hästi palju erinevaid salateid, supikesi, smuutisid, tekib nagu seeni pärast vihma!
Aga hamburgerid?
Umbes kord-paar poole aasta jooksul. Tavaliselt õhtul väga hilja, just enne magamaminekut, maitseb hamburger eriti hästi.
New York on maailma üks kiireima elurütmiga linn. Oled ära harjunud?
Hästi naljakas on Eestis tagasi olla! Eestis on elurütm tõesti kümme korda aeglasem, kas või telekat vaadates — inimesed mõtlevad aeglaselt ja kaua aega, enne kui ütlevad. Kogu ümbritsev justkui puhkaks kogu aeg.
Kuidas sa end suurlinna närvilises melus maandad?
Ma ei ole eriti närvimineja. Mulle meeldib Ameerikas rongiga sõita, kuidagi väga rahustav.
Ja eks mul endal on ka kiirem rütm sees kui tavaeestlasel. Ma muudkui pürgin kuskile edasi.
Kuhu sa pürgida tahad?
Kuhugi edasi. Tahan teha midagi uut. Eks mingid sihid ikka on.
Millest New Yorgis elades puudust tunned?
Eesti loodusest ja muidugi inimestest! Siinsest lihtsusest. Ja suitsulestast näiteks. Samas Eestis tajun, et inimesed elavad liiga palju teiste asjadele kaasa. New Yorgis olen lihtsalt mina. Ajan oma asja.
Kuidas sa tulevikku plaanid? Elu Eestis või New Yorgis?
Seda ma ei tea. Kunagi mõtlesin jube palju pikalt ette. Nüüd enam ei mõtle.
Paar aastat tagasi New Yorgis olles, olin nii väsinud sellest linnast. Mõtlesin, et ei lähe kunagi sinna tagasi. Aga näe …
Minu põhiline küsimus ongi — kus ma siis nüüd olen? Aga eks elu näitab. Lihtsam on hetkel nii, nagu olen. Ma ikka üritan olla mõlemal pool. Päriseks ära minna pole minu puhul võimalik. Olen nii kodumaa patrioot!
Oled sa praegu oma elukäiguga rahul?
Kõik küsivad viimasel ajal, kas ma olen õnnelik. Minu meelest on see natuke naljakas küsimus. Mulle ei meeldi sellele vastata. Sest see kõik on nii hetkeline.
Vahel olen rahul, vahel mõtlen, et võiks teisiti olla.
Hanna-Liina võtab viivu mõtlemiseks, enne kui vastab.
Arvan, et olen küll.
