Lauljatar Hannahi edu jälgi ajades selgub, et sensuaalse ballaadimeistri saavutuste taga seisab suuresti absoluutne harmoonia abikaasa Ander Ildiga. Hiljuti tähistasid nad seitsmendat pulma-aastapäeva!
Hiljuti ballaadideplaadi «Õige tasa» üllitanud Hannah (29) ja Ander Ild (35) on Inglismaa vahet sõitnud viis aastat. Tänaseks on paar end sisse sättinud Hyde Parki lähedal, paari minuti kaugusel idüllilisest ja boheemlaslikust Notting Hillist ja Portobello turust.
Läinud suvel lõi Hannah laineid uudisega, et raadiojaam TalkSport valis tema loo «I Believe In You» Inglismaa jalgpallikoondise 2010. aasta MM-fi-naalturniiri hümniks.
Ent oma märksa suuremaks saavutuseks nimetab Hannah Londonist saadud üleüldist kogemust. Ta ei pea läbimurdeks figureerimist ajakirjade esi-kaantel ega seda, et ta on kutsutud punase vaiba üritustele, vaid koostööd tegijatega.
«Minu jaoks tähendab läbimurret see, et võin täna õhtul helistada Steve Bookerile või Bimbo Jonesi duole ja öelda, et kutid, mul on idee uueks looks — teeme koos edasi,» sõnab Hannah. «See on super, et saan töötada selliste inimestega ning mul on sõbrad, kes tunnustavad mind helilooja ja artistina. See on verstapost, mida ei saa minult keegi võtta.»
On pime õhtupoolik. Parasjagu Eestis viibivate Ildide Nõmme eramu ees upitavad töömehed klaverit autosse. See viiakse parandusse, aga tuuakse veel täna tagasi, et Hannah saaks harjutamist jätkata…
Sa oled ka argiasju ajades Anderiga pidevalt ninapidi koos. See vahel ära ei väsita?
Hannah: Ei ole kordagi sellist tunnet tekkinud. (Ta vaatab oma avaras elutoas hindava pilguga ringi.) Meil on Londonis kaks tuba, kus saame soovi korral kumbki omaette olla. Siin Nõmmel ka, kogu see maja tagumine osa on töötegemise ajal Anderi päralt, mina teen proove elutoas. (Hannah viitab firma Roland klaverile toa keskel). Päevas võib olla tunde, kus me üldse ei räägi, kumbki teeb tööd. Kui oma hetkedest rääkida, siis meeldib mulle väga raamatuid lugeda. Kui mõni veedab enne magamaminekut aega teleri ees, siis mina ei vaata seda üldse, minu poolest võiks ta üldse olemata olla. Tavaliselt võtangi mõne raamatu, loen, lülitan end nii välja.
{poolik}
Meil Anderiga on ka see, et töötame ikkagi samade eesmärkide nimel. Meil on üldiselt 99,9 protsendil juhtudest sama arvamus. Ja isegi kui see 0,1 protsenti ei peaks ühtima, siis me üsna kergelt teeme teineteisele selgeks, kumma arvamus on õigem. Meil ei ole ka egoprobleeme, et keegi peab tingimata peale jääma. Küsimus on pigem selles, kas see, mille üle arutame, on mõistlik või ei. Ja me räägime palju! Me arutame kõik läbi, kumbki esitab oma seisukoha, ja saame nii selgeks, kuidas on õige edasi talitada. Ses mõttes on koostööd teha õudselt mõnus. Ander on mu jaoks ainuke inimene maailmas, keda saan lisaks eraelule sada protsenti usaldada ka professionaalses elus. Muidu saad ju ka vanemaid usaldada, aga just töises plaanis ka Anderit. Meil sai nüüd oktoobris kümme aastat koosolemist täis, pulmadest seitse.
Mis pinnalt teil üldse eriarvamusi tekib?
H: Kui, siis need on sellised, kus mina näiteks leian, et peame rohkem puhkama. Eriarvamused piirnevadki sellega, et nii, nüüd läheb arvuti kinni ja kogu lugu — nüüd on aeg meile kahele. See ei ole ka selline eriarvamus, vaid rohkem teineteise korralekutsumine. Et aitab, eks!
Ander: Samas on see ka loomulik, sest see töö ja kõik, mis käib muusikatööstuse ümber, on nii ära internetiseerunud. Muidu ei ole võimalik asja hallata. Kas või selle värske Hannahi plaadiga, mille tarvis loodi fännikonto «Ballaadid 3» Facebookis. See on paari kuuga kogunud 6500 liiget!
Lisaks ühistele eesmärkidele — mis teid veel seob?
H: Inimestel on ikka koduga seotud teemasid. Ma tunnen, et mulle meeldiks hoopiski maal elada. Mulle öko, selle sõna heas mõttes, läheb väga peale. Muidugi on päris raske midagi krundil kasvatada, kui sind ennast siin pole, kuid maitseainekast rõkkab ka meil Nõmme koduaia roheluses ja — tahaks veel! Mul on ka see, et kui näpud on mullased, on väga hea olla. (Muigab.) See on vist tüüpiline Sõnni probleem… Mulle meeldiks kasvatada mingisuguseid maitsetaimi, ökoasju, lilli või… Anderile meeldiksid basiilik ja petersell. Ta kõpitseks ka seda peenart.
Mis mind veel väga paelub! Kuna me oleme sõprade arvates väga head võõrustajad, siis on tekkinud väikese majutuskoha tegemise idee. Varem korraldasime iga jumala nädal sõpradele midagi. Meile meeldis luua siia omamoodi maailm. Teha maja selleks õhtuks iseäranis hubaseks, valmistada head toitu, pakkuda head seltskonda, head muusikat, ja sedagi, et meil on väsinud külalistele üleval korrusel voodid valmis. Nii et sellise väikese majutuskoha idee selle kõige paremas tähenduses — ja et seal on viimne kui detail läbi mõeldud.
A: Tõesti. Okei, siit Nõmmelt on hea linnas käia ja asju ajada. Aga tegelikkuses ei pea olemasolevate kommunikatsioonidega linna minemagi. Sa võid olla ükskõik kus, Skype`i vahendusel võid teha ükskõik mida. Ja samas, kui olekski vaja Tallinnasse tulla, poleks see 45 minutit või tund aega sõitu ka mitte midagi. See rahu ja loodus, mis sind ümbritseb, mis inspireerib, kaaluks kõik üles.
Kui tahad Inglismaal n-ö rattas olla, pead kohapeal olema.
H: No just. Ja ju see maale kolimine jääb ikka unistuseks pikemas perspektiivis. Nii kaua, kuni on energiat, tahaks muusikaga tegelda.
Aga kuna ma kirjutan ka teistele, siis tegelikult üks asi ei välista teist. Artistile tähendab ju kas või lapsega koju jäämine tegelikult seda, et sa ei saa laval olla — aga samas, see ei takista loominguga tegelemast.
Sul ei ole Inglismaal tekkinud sellist oma «Seksi ja linna» stiilis sõpruskonda?
H: Ma pean ütlema, et mul ei ole elus eriti üldse sõbrannasid olnud…
A: Ei ole ka päris nii. On nii, et kui suhtleme, keegi tuleb külla, või lähme meie külla, siis ollakse ikka kaaslasega.
H: Oli tegelikult lahe juhus mais, kui sattusime kodus olema. Nagu minulgi, on mais ka ühel mu kunagisel pinginaabril sünnipäev. Leidsime Facebookist kontakti ja korraldasin meil siis tüdrukutepäeva, kus neli kooliaegset sõbrantsi said kokku. Tegime aias väikse pühapäevaku. See oli päris naljakas, me ei olnud osade sõbrannadega sellest kambast üksteist aastat näinud. See oli kihvt. Aga muidu ma ei ole selline sõbrannatseja tüüp. Mul on küll paar head sõbrannat, aga me suhtleme harva. Ei ole nii, et mul oleks iga väiksematki detaili vaja sõbrannaga arutada, selleks on mul siiski abikaasa olemas.
Kuidas vaba aega veedate?
H: Me oleme selles mõttes täiesti võimatud mõlemad, et ei võta eriti vaba aega. Ma tunnen vahel, et peaksime seda juba teadlikult tegema, sest, no tõesti — oleme puhanud sel aastal vaid ühe nädala Prantsusmaal, pärast fotosessiooni.
Minuga ei ole nii, et kui kell saab viis, siis on tööpäev läbi — kõik, ma enam ei tööta! Kui asi on vaja ära teha, teen ma seda kas või poole ööni.
Rohkem on mul vaba aja veetmise võimalusi Eestis. Me ei ole kunagi olnud sellised, kes planeerivad endale kaks nädalat puhkust — et lükkame telefonid välja ja olemegi kuskil soojal maal ära. Me ei oska nii olla.
A: Sa ei saagi planeerida, sest muusikatööstuses võivad olukorrad päevadega muutuda.
H: Meil on selline kiiks, et peame kord suve jooksul käima ka mu vanemate suvilas Lemmes, see on minu lapsepõlvepaik. Seal ei ole telefonilevi, mitte midagi. Täpselt selline koht, et sõidad kohale, pakid asjad lahti ja vaatad siis ringi, et mida nüüd teha… Igav on kuidagi… Et oleme seal rahus ja vaikuses, lähme ainult mere äärde ja metsa seenele… Sel suvel tundsin seal juba järgmisel hommikul, et tahaks tsivilisatsiooni! Ander leidis kuskilt lähedalt Interneti võimaluse. (Naerab.) Ja nii ta läks. Aga kolm päeva olime augusti lõpus ikkagi ära, ja täiesti piisas.
A: Puhkuseks peab ka vaim valmis olema, kõik peab olema tehtud, miski ei saa kripeldama jääda — hingerahu peab sees olema.
H: Sain seal plaadi tarvis muidugi päris mitu lugu tehtud. Läksingi mõttega saada loomingulist jõudu. Kirjutasin tekste, ka meloodiad hakkasid peas liikuma. Oligi see, et saaks juba rutem koju, saaks need klaveril vormistada. Lemme on hea inspiratsioonikoht, kilomeetrite viisi tühja randa, seal tekib tohutu lõpmatusetunne…
Kuidas pingeid maandate?
H: (Muigab.) No Nõmme kodus teeme sauna — ja lummehüppeid näiteks! Juba mitmendat õhtut õue peal. Nõmme mets on lähedal, võtan koerad, lähen metsa, saan värsket õhku ja mõtted vabaks. Suvel samuti. Siin on ju ilusad rabateed. Minule annab loodus kõige rohkem pauerit…
Aga kuidas me maandame? Ega me ei maandagi eriti… Inglismaal on meil lahedad õhtud sõpradega. Meil on Inglismaal eriti kihvtid naabrid, kusjuures eestlased, nad elavad meist üle tee.
On sul ka veel mõni väike intiimsem hobi?
H: Ma disainin kindaid, ühed neist olid mul ka plaadiesitlusel käes… See on selline väike hobi ja mõnus rahustav tegevus. Ühe paari tegemine võtab umbes kuus tundi aega ja tulemus on ilus. On üks Itaalia firma Londonis, kust ma ostan kindaid. Disainin neid veidi ringi, teen erinevaid mudeleid ja õmblen sinna Swarovski kristallid peale.
Maarja-Liis Ilus, kes tiirutas aastaid Universali lipu all, ja Hanna-Liina Võsa, kes murdis muusikalilavale Broadwayl, on tagasi Eestis. Oled sa enda jaoks stsenaariumid paika timminud — millisel juhul sa näiteks loobud Inglismaal üritamast ja naased Eestisse?
H: Maarja ja Hanna-Liinaga käisime tõesti koos laulmas Aarne Saluveeri juures. Spordis on limiit, lauljate puhul ei tea, et oleks… Tina Turner sai tõeliselt tuntuks alles siis, kui oli kolme lapse ema ja neljakümne ringis.
Tuleb stambist välja astuda, et nüüd oled justkui kõik teinud, saad kohe 30, on viimane aeg lapsed saada ja kõik! Eks paistab, kui asi käes ja mis saama hakkab. Me väga mingeid stsenaariumeid ei ole teinud, sest meie elu on üsna ettearvamatu. Singlitega samamoodi. Praegu elame poole aasta kaupa, jälgime, kuidas läheb järgmisel singlil. Loomulikult tahaks Inglismaal veel enne, kui mingisuguse pausi teen, palju esineda. Enne kui ma tulen koju, kolin maale ja hakkan lapsi kasvatama.
