Hans H. Luik meenutab Eesti Ekspressi algusaegu: kodus polnud sooja vett, tööl käidi kampsunites, haisesime higi ja alkoholi järele

 (29)
Hans H. Luik meenutab Eesti Ekspressi algusaegu: kodus polnud sooja vett, tööl käidi kampsunites, haisesime higi ja alkoholi järele
ETV

Tuleval nädalal tähistab Eesti Ekspress 30. sünnipäeva. Sel puhul külastas Anu Välba pühapäevahommikust saadet Ekspress Grupi asutaja ja suuromanik Hans H. Luik, kes kirjeldas nii Eesti ajakirjanduse algusaastaid kui analüüsis ka päevapoliitikat.

“Ma mäletan väga hästi seda päeva, mil Ekspress esimest korda müügile tuli. Seda kõva sabistamist, et kas üldse trükki lastakse. Ja veel värvilisena! Kommunistide ajal oli väljaannetel ju ainult kolm värvi — must, valge ja kas roheline või punane. Ajakirjandusmaja kommunistide poolt juhitud trükikoda ütles meile ei, tsensor ei lubanud lehel ilmuda ja mu klassivend viis mind käe kõrval hoopis raamatu trükikotta, mille direktor otsustas, et trükime ära,” meenutas Luik, tunnistades, et neil oli omal ajal piisavalt nahaalsust teistest väljaannetest 10 korda suuremat hinda küsida, 5 kopika asemel 50. “Eks nõudlust ju oli. Kaks brändi oli väga nõutud — Pingviini jäätis ja Eesti Ekspress,” muigas ta.

Luik nentis, et ainsa mitte-kommunistist peatoimetajana kujundas ta teadlikult väljaande stiili teistest erinevaks. "Meie panime kohe plärtsti asjast ja seda peeti natuke jõhkraks ja kollaseks. Kui ma näiteks läksin oma endisse toimetusse, ajakirja Kultuur ja Elu, siis vaadati mind nagu praegu vaadatakse Mart Helmet kuskil intellektuaalide seltskonnas,” kirjeldas ta ning lisas, et toonane Ekspressi toimetus koosnes täielikult meestest, kellel võrdlemisi tahumatu väljanägemine. “Meil polnud väga paljudel isegi kodus sooja vett. Riided olid nagu nad olid, tööl käidi kampsunites ja ju me natukene haisesime ka. Selline unhealthy mix higist ja alkoholist. Olime kogu kollektiiviga Olümpia hotellis järjekorras numbritoa dušile... sellega tahan ma aga öelda seda, et nendel pussakatel oli võrreldes ülikondades ja Volgadega kohale tulnud vennikestega õigus. Väline väljendus ei pruugi tähendada midagi selle kohta, kas inimese jutt peab või mitte. Meie info oli sõltumatu.”

Hans H. Luige sõnul oli töö Ekspressis kui elustiil ning toimetuses veedeti tunduvalt rohkem aega kui kodus. “Hullumeelne oli elu ka sellepärast, et ei osatud organiseerida ja delegeerida. Ei saanud helistada, polnud mobiiltelefoni. Kõik kogunesid nagu mesilased ümber ühe telefoni, töötati pikalt ja nagu algajatel ikka, läksid failid vahel ka kaduma, kuna polnud salvestatud. Toimetuste elu oli emotsionaalne — kui vaadata praegu näiteks kasvõi toimetuste juhte, siis kõik on leidnud omale elukaaslased kohapealt. Urmo Soonvald, mina, Gunnar Kobin, isegi Tunne Kelam. Äripäeva juhid leidsid ka naised toimetusest. Viljakas igas mõttes!”

Elu 90ndatel oli võrreldes tänapäevaga kordades ohtlikum ning Luik nentis, et oli kindlasti kunagi ka palju nahaalsem kui praegu. Enda sõnul märkas ta tihti sedagi, et pärast intervjuud notiti nii mõnigi allmaailmaliider sootuks maha. Seega, tagantjärele vaadatuna jagus põnevust küllaga, aga olulisi teemasid nappis. “Mul on väga kahju sellest, et vabanemise ajal, kui meie enda ajakirjanikud olid rahva hulgas väga usaldatud, oleks saanud võtta suuremaid asju ajada ja kirjutada. Et infovoog ei kanna meid, vaid ise valime. Oleks saanud näiteks selle ära teha, et hakkame eestikeelset lasteaeda tegema. Oleks saanud eestikeelsed õpetajad venekeelsetele lastele ja praegu poleks neid, kes tulevad tänavatele “rossija” karjuma,” mõtiskles ta. “Tähtsamad asjad praegu on keskkond ja ühtne kultuuriruum. Võimulolev koalitsioon võib ülejäänud asju teha või mitte teha, pensioneid ühest fondist teise tõsta või makse siia-sinna, see on pikka aega ajalehte teinud mehe vaatevinklist tühi-tähi.”