Hardi Volmer "Tujurikkuja" lõpulaulust: kes pole võimeline oma kõige suurema pühaduse üle nalja tegema, see ei tea, mis on aukartus
Riigikogu liige, muusik ning teatri- ja filmitegija Hardi Volmer, kes ka ise omal ajal kõrvuti teiste Eesti lauljatega Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa” lugu esitas, kiidab “Tujurikkuja” sketši, kuid mõistab ka vastureaktsiooni. "See lugu justkui inkrimineeriks hüsteerilise ksenofoobia tervele rahvale ja seda ei suudeta neelata, vaatamata sellele, et tegemist on süsimusta huumoriga," rõhutab ta.
“See on selline klassikaline näide sellest, kui võtta hea naljategemise vahendiks üks märgiline ja kogu rahvast puudutav ajalooline moment. Selline, mis on kunagi rahvast ühendanud ja ikoonilise staatuse omandanud. Siis on see vastuvõtt hästi ambivalentne niikuini. Mina nautisin seda täiega, ma ei mõelnud laiematele allusioonile. Kui jätta taustaks see mõttetult ülespuhutud ja nii ametlikus kui ka rahvameedias lumepallina veerema läinud tulnukaprobleem, siis sel foonil oli see pööraselt naljakas. Me ei ole nii meeletult ksenfoobsed. See oligi hää, et ta selle n-ö kunstlikult üles pushitud pseudoprobleemi kokku võttis. Aga see oht kaasneb alati, et on palju inimesi, kes tunnevad end puudutatuna. Samas on öeldud, et kes pole võimeline oma kõige suurema pühaduse üle nalja tegema, see ei tea, mis on aukartus. Eneseiroonia on alati kahe teraga mõõk,” tõdeb ta.
Kuigi sketš Volmerile meeldis, siis ometi näeb ta selles ka ootamatult võimalikku ohtu: “Vene meedia võib sellel järjekordselt sabast kinni võtta ja serveerida nii, et see on tõsimeeli tehtud ja seda ollakse võimelised uskuma ühest väikesest, rassistlikust ja hüsteeriliselt ksenofoobsest rahvast,”
Edgar Savisaare tõlgenduse kohta, mille kohaselt võib laulust saada uus võitluslugu neile, kes kardavad demograafilise tasakaalu pärast Eestis (nagu see oli ka originaalloo ilmumise ehk fosforiidisõja ajal aastal 1987), Volmer muheleb. “See on fantastiline, tore ja meelevaldne nägemus asjast. See n-ö demograafilise tasakaalu rikkumise hirm, mis loo taga toona oli - selles on tal õigus. Aga muidugi hästi tüüpiline ja äärmiselt tragikoomiline on sedastus, et võib olla idioote, kes seda tõe pähe võtavad. Ma ei usu, et võib leiduda kriitiline mass debiilikuid, kes hakkab seda oma võitluslauluna esitama. Fantastiliselt vinge nägemus,” sõnab ta.
LOE LÄHEMALT: Savisaar Tujurikkuja laulust: sellest võib saada noorte uus võitluslaul fosforiidi kaevandamise vastu
“Selle ümber võiks terve pika õhtu filosofeerida, et mis saab, kui sellised justkui rahvustunnet riivavad nähtused on rakendatud sellise hõllandusliku huumorivankri ette. Sellest ei pääse, et alati leidub täiesti arukaid inimesi, kes paratamatult tajuvad, et gaas on liiga põhja pandud. Aga kas surmamõistetu kambris istuvad lähedased võivad poomisnöörist rääkida? See on dilemma. Ehk on nemad ainsad, kes seda võivad teha,” lisab Volmer.
