Harri Kingo teatab oma Facebooki lehel, et ta pole sellest faktist avalikult teada andnud, kuid ei saa seda enam omateada hoida. "Minult küsitakse üha, kas saaks mind registreerijaks, millal olen tööl, miks mind pole, kas mul on mingi raske haigus jms. Et ma ei jõua kõigile kõike selgitada, siis mu kokkuvõte olnust.

Kingo oli ülemuse süüdistustest sõnatu

Kingo kirjutab, et vallandamise põhjused oli PSA juhataja Karin Kase jaoks tema halb töö ja halvad suhted kolleegidega.

"Meil oli tema poolt inetus, ülbes toonis peetud vestlus juba juunis 2012. Kuulasin tema kabinetis tema põhjendusi... ja olin sõnatu. Sõnatu tema sellistest seletustest - tsiteerin: Halb töö: "Harri - kujutle imeilusat Versace' kostüümi. Kujutle, et selle kauni kostüümi rinnaesisel on suur, inetu rasvaplekk. Sina oled see rasvaplekk Versace kostüümil! Sina oled selline häbiplekk Perekonnaseisuameti rinnaesisel!"

Karin Kase öelnud: "Kas sa pole märganud, kui halvad on su suhted kolleegidega? Et kõik väldivad sind? Et ükski neist ei talu sind lausa füüsiliselt? Harri - nad ei taha olla sinu läheduses, sa oled neile nii vastik, et nad lahkuvad ruumist, kus sa viibid. Kas sa ei tea - sa oled neile jälk!"

Kingo märgib, et selliste põhjendustega ei osanud ta vaielda. Need olid liiga rabavad.

Faktid

"Mu saalis on olnud umbes 15 000 paari, koos külalistega ca 400 000 inimest. Mind on valitud Eesti parimaks selles töös. Juhataja ise oli teine. Vaatamata sellele olevat mu töö nii halb, et ma ei saa jätkata. Hinnang on paradoksaalne - juhataja on korduvalt mu tööd tunnustanud. Eestis parimaks saamisel korraldas ta sel puhul piduliku koosoleku," meenutab Kingo.

Ta jätkab: "Enamgi - olles "häbiplekk tema Versace' kostüümil, füüsiliselt jälk inimene" kõlbasin ma sellisena töötama veel pool aastat. Ja arusaamatu - enne vallandamist halva töö eest sain ma... preemia hea töö eest (!?) Suhted kolleegidega küsisin kõikidelt koheselt üle - oleme ju kõik head sõbrad. Nad olid ikka sügavalt hämmeldunud, et juhataja neid tagaselja nii laimab ja nende kohta otseselt valetab."

Kingo nendib, et tema suhtes on olnud heatahtlikku kriitikat. "Aastate jooksul on seda minuni jõudnud umbes ühe käe sõrmede jagu kordi. Mõistan - inimestel on omad eelistused, ootused, ettekujutused, keegi ei saa kõigile meeldida. Ma ei saa end teiseks teha - ma olen kes ma olen. Endaks olemise eest pole mul karistusi."

Kingo kirjutab, et tema suhtes on olnud pahatahtlikku mõttetust: mu töö on möga, ajan jama, olen narkojoobes, mul on kuri pilk, inetu hääl, ma vihkan moslemeid, ei salli venelasi, mõnitan külalisi, ähvardan abiellujaid, pressin raha välja jne. "On olnud arusaamatut: mina olevat süüdi, et üks peigmees ei suudelnud oma pruuti (!?) Pahatahtlust pooleks valega ei saa ükski ametkond tõsiselt võtta. Juhataja aga just sellised mõttetused mu töö kohta üles korjas. Ilmselt oli tema soov minust lahti saada suur... kuid polnud ühtegi arukat põhjust. Ta siis leidis, kohati leiutas sellised. Kõige inetum oli, et ta valetas ja laimas inimesi, kellega oleme tööl aastatega saanud sõpradeks. Nii otsese, nii alatu vale peale... mul lihtsalt polnud sõnu."

Ülemus teenib lisaraha?

Kingo usub, et Karin Kask hoiab väga kinni oma kõrgelt makstud kohast, sest oma niigi head ametipalka saab ta veelgi tõsta, tehes ise alluvate töö tulusaima osa, mis toob talle märkimisväärsed lisatasud. Samavõrd aga kardab ta seda tulusat kohta kaotada.

Kingo usub, et temast vabanemine teenis kahte eesmärki. "Esiteks - pakkus leevendust tema hirmudele absurdsete kaebuste ees, sest ta võtab neid kui isiklikku ohtu ja teadagi - "Pole inimest - pole probleemi". Teiseks - see jätab talle mu töö tasuvaima osa, mis kasvatab veelgi tema sissetulekuid. Ehk on temas ka kübe riivatud edevust, et ta oli rahva silmis vaid teine - vähemalt seletaks see ebaloogilisuse: paremuselt teine vallandab parima... väga halva töö pärast (!?) Ma ei hakka eelnevat tervele Tallinna linnavalitsusele üldistama - minu jaoks on tegemist siiski vaid ühe inimese isiklike, psühholoogiliste probleemidega. Ebakindlus, hirm kõrge koha pärast, alati liiga vähe raha, ehk riivatud edevus - see on minust lahtisaamise loogilisem põhjuste komplekt kui lasu absurdi, mille juhataja vihast punetades mulle näkku karjus. Absurdiga ei saa vaielda. Ma ei vaidlegi." 

Õnnepalee on tegelikult hirmupalee?

Kingo kirjutab, et tagasi PSA raskesse, juhataja isiklikest hirmudest räsitud sisekliimasse ta ei soovi tööle minna. "Kliima on seal majas aga raske. Nuttev naiskolleeg pärast juhataja järjekordset labast sõimu - see pilt mu mälus räägib enese eest. Ähvardus töötaja vallandada on juhataja tavaline argument. Inimesed vaikivad ja taluvad - keegi ei taha oma tööd kaotada, olgu see õnnepalee seestpoolt neile pealegi hirmupalee."

"Mida salata - mul oli kahju lahkuda, sest mu töö meeldis mulle. Kuid lahkuda sellistel "põhjustel" ei olnudki raske - mul pole süüd, mida minnes kanda. Pikemas perspektiivis aga mine sa tea, milleks see mulle hea on. Nii oma lahkumist võtangi.

Kingo ütleb kokkuvõtteks, et tal on ükskõik, mida hirmudest vaevatud, kõrgesse tooli klammerduv ametnik mulle oma kabinetis näkku karjus. "Või mis jokk-põhjendusi ta väljapeetult ja poliitkorrektselt ehk toob - ta oskaks. Tõde on, et sajad tuhanded Eestimaa inimesed on need, keda mina usaldan, kelle hinnangust mina hoolin. Loeb see, mida ma sain inimestele anda. Selle kõrval on kogu see PSA juhataja absurdide jada tühine, selle kõrval on tühine ka minu siinne tagasivaade ja hinnang sellele absurdile. Loeb see: head inimesed - ma mäletan teie õnnelikke silmi. Ma tean neist silmadest - need olid head aastad minu elus, sest ma sain teile midagi anda. Ma tänan teid."