Statoil Eesti turundusjuht HEDE KERSTIN LUIK on edukas ja särav nagu ka lähedased inimesed tema kõrval kümne aasta jooksul — Mart Luik ja Even Tudeberg. Kes ta on?
#p2#Hede Kerstini (28) päevad algavad varavalges Kadrioru luksuskorteris, kus ta elukaaslasest, ärimees Even Tudebergist lahkumineku järel elab, ning lõpevad hilisõhtul — just nagu edukale naisele kohane. Üheksa-aastane tütar ülikooliaegsest abielust Mart Luigega, kes praegu juhib Moskvas telekanali Darial TV tööd, jõuab Rocca al Mare erakooli õigel ajal. Vaid hetk hiljem peatub Hede Kerstini Ford Mondeo kõr-valasuva prestii¯se spordiklubi Status Club ees. Kiire trenn, ja hommik Ühispanga pilvelõhkuja 13. korrusel, kus asub Statoili peakorter, võib alata — sel korral küll intervjuuga.
Miks su tee Even Tudebergist lahku viis?
Iga asi saab läbi. Me olime palju aastaid koos, kuid saame ka praegu väga hästi läbi.
Kui kaua sul inimsuhete üle otsustamine üldse aega võtab?
Ma ei tea, kas inimsuhted on väga sageli üldse otsustamise asi. Mingil määral küll — et otsustad, kas tahad seda inimest tundma õppida või mitte. Ilmselt ka see, kui palju sa endast ühte või teise suhtesse annad. Ma ei mõtle ainult mehe ja naise suhteid. Aga see on ikkagi protsess, kus on kahepoolne panus ja pingutus. Kui asi on ühepoolne, siis on tõesti õige kohe otsus teha.#p3p#
Loed sa end ses suhtes heaks inimesetundjaks — näed sa mängu läbi?
Arvan, et see on üks oluline omadus ka tööalaselt, lisaks eraelule. Ma ei saa öelda, et oleksin halb inimesetundja, samas ei taha ennast ka väga kiita.
Oled sa saanud haiget, olnud pettunud?
Arvatavasti on kõik kunagi haiget saanud, aga pettunud — ma isegi ei oska olla pettunud.
Kuidas sa oled end selle eest hoida suutnud?
Elus juhtub kõiksuguseid asju, aga oma olemuselt ma armastan inimesi ja teadvustan endale seda, et nad on erinevad. Mina ei vastuta ju teiste inimeste eest, ma vastutan iseenda ja oma tütre eest, nii kaua, kuni ta jõuab oma elu mingisse etappi.
Seetõttu ei saa ma ka väga läbi elada seda, kui teise inimese siseelus on midagi valesti. Mina hindan partnerlust, ja partnerlus ei ole mängimine ega tahtlikult haiget tegemine.
Kas sõltumatus on praegu sulle kõige olulisem, väärtus omaette?
Mmm, ma ei tea, kas sõltumatus iseenesest on väärtus. Hindan väga seda, et mu ümber on häid sõpru ja ma ei ole ennast kunagi tundnud üksildasena. Ilmselt ka see, kui sinu laps on kasvanud juba nii suureks, nagu ta on — üheksa-aastane —, siis on su kõrval kogu aeg teine isiksus.
Sa ei tunne õhtuti vastupandamatut iha kellegi kaissu pugeda?
Ma olen kindlasti inimene, kes vajab lähedust. Kuid arvan, et lihtsalt lähedus ei ole väärtus, vaid lähedus just selle inimesega, keda austad, armastad ja hoiad. Sellepärast ma tunnen, et iga inimese elus peab olema ka neid perioode, kus ta on üksi. Lähedus lihtsalt — ma ei näe sellel mingit mõtet.
Sa liigud seltskonnaüritustel viimasel ajal tihti ringi koos Jaan Pillesaarega. On ta sinu uus armastus?
Jaan on minu väga hea sõber ja äärmiselt huvitav inimene. Aga see ei tähenda, et me õhtuid koos veedaksime. Õhtud on mul sisustatud enamasti koduste asjadega: käin tihti trennis, vähemasti kolmel–neljal päeval nädalas.
On sind kunagi häirinud, et sind varem avalikkuse ees ikkagi ainult Even Tudebergi
elukaaslaseks tituleeriti?
Mind suurt ei huvita teiste inimeste arvamus. Pealegi, ma elasin temaga koos, seega võis mind ka niimoodi nimetada. So what? Mis siis? See ei ole mingisugune arrogants, see ei ole tõesti oluline. Oluline on inimene, kes sa ise oled. Mind ei huvita ka see, kellega minu sõbrad käivad. Kui nad on koos olles toredad ja lõbusad ja rahul, siis on ju kõik hästi.
Millest oma elus juhindud? Sa ei näi just seda tüüpi naisterahvana, kes jääks neljakümneks aastaks Statoili ja saadetaks sealt siis lillekimbuga pensionile.
See kuulub küll valdkonda, et ära iial ütle iial. Aga praegu olen ma siin rahul. Usun pidevasse muutumisse, pidevasse arengusse. Paljud inimesed kardavad muutusi, aga arvan, et kui sa mõistad, et need on tegelikult ainsad kindlad asjad elus — sa tead, et mis iganes sul praegu ka on, see muutub mingil hetkel —, saab sellest kindlus, millele toetuda.
Oled selleni jõudnud enda kogemuste najal?
Ma mõtlen palju ja suhtlen väga paljude inimestega. Kõige selgemini on see aga välja öeldud filmis «Madisoni maakonna sillad», kus üks fotograaf räägib sama seoses valgusega, pildistamise ja päeva jooksul muutuva valgusega. Kas tabad selle hetke just selles valguses või sul ei teki enam eales teist sellist võimalust. Aga kui seda teada, siis saab sellele terve oma elu ja töö üles ehitada.
On see sulle mõju avaldanud?
Ma ei tea, kas inimesele saabki pärast viiendat eluaastat enam suurt mõju avaldada, aga ma loen palju ja hästi erinevaid asju.
Ma armastan ilukirjandust ja mul on selles vallas palju lemmikuid. Näiteks Maeterlinck, absoluutne lemmik. Lugesin temalt viimati sellist raamatut nagu «Tarkus ja saatus».
Mis sind Maeterlincki juures võlub?
Tema positiivsus, ta on nagu dalai-laama, nii hea, nii helge. Ta usub headesse asjadesse.
Väldid sa teadlikult negatiivsust, elu varjukülgi?
Ma ei ütleks nii, aga ma ei otsi neid. Näiteks ei vaata ma õudusfilme. Arvan, et see, mida sa usud olevat tõsi, muutubki uskudes sinu tõelisuseks. Kui keskendad pilgu halvale, siis tõenäoliselt näedki seda kõike peagi võidutsemas. Ja kui keskendud positiivsele, siis ilmselt näed neid enda kallite asjadena igal pool.
See on küll see, mille olen juba lapsepõlvest kaasa võtnud — mõtle häid mõtteid ja sinuga juhtuvad head asjad. Kogun häid mõtteid ja ilusaid hetki.
Võid sa oma tulevikusihtidest rääkida?
Ei tahaks ennustama hakata. Mult küsitakse üsna sageli, mis juhtub nafta maailmaturuhinnaga kahe kuu pärast, eks… Sama on sellega. Ma tean, mis tahan teha ja kes olla. See ei tähenda aga seda, et ma olen välja mõelnud, et tahan sellist või sellist ametit pidada. Töö ei ole elus kõik ja, nagu ütlesin, ma ei oska näha karjääri kui mingit järjekindlat rühkimist ülespoole.
Arvan ka, et kui keelduda aktsepteerimast midagi peale parima, siis väga sageli saad selle.
Kuidas sa pingeid maandad?
Mängin squashi, käin spinningus (trenn koormusjalgrattal — J. H.), jõusaalis, jooksen jne. Tegelikult olen päris heas füüsilises vormis, hästi treenitud. Kui ma seda ei oleks, ei jaksaks ma tööd teha. Teen korra nädalas ka joogat, kui pinge tahab üle pea kasvada. Jooga kõige tugevam külg on see, et sa õpid oma pead ja mõtteid tühjendama. Õpin kahel õhtul nädalas ka prantsuse keelt ning juba aasta aega võtan klaveritunde, tund nädalas.
Pean kõige tähtsamaks sisemist tasakaalu — see aitabki kõigest üle. Ei ole asja, mida siis ei saaks. Inimene on õnnelik, kui see õnn, mis ta elus on, on aidanud tal sisemiselt jõuda selleni, et isegi kui ta selle õnne silmist kaotab, ei kaota ta elutahet. Samas on õnne talumiseks vaja julgust, võib-olla vajatakse rohkem jõudu selleks, et püsida õnnelik, kui selleks, et olla õnnetu.
