Heimar Lenk: eriti häirib mind tüdrukute ropp suu!
Poliitik Heimar Lenk võrdleb Publiku palvel n-ö omaaegsete ning tänapäevaste noorte meelelahutamist ja lõbutsemist.
Mees pöörab muu hulgas tähelepanu sõnakasutuse arengule. "Eriti häirib mind tüdrukute ropp suu. Kole kuulata," kurdab Lenk tänapäeva neidude kõnepruugi üle.
"Mis puutub minu nooruse aja pidudesse, nad jäid põhiliselt kuldseisse kuuekümnendatesse aastatesse ja mõneti erinesid nad tänase põlvkonna omadest," meenutab Lenk.
Klubides alkoholi ei saanud
"Ei kavatse oma põlvkonda kiitma hakata, kuid niisugust joomist, kui ma praegu ööklubides tähele olen pannud, meie ajal polnud. Ma tean, et mind hakatakse ründama, et näen rohtu rohelisemana ja lund valgemana, kui praegu, kuid nii see oli."
"Keegi vist ei usu, et 1960ndate aastate algul, ei olnud üheski Tallinna noorteklubis ega tantsusaalis võimalik alkoholi leida. Teda lihtsalt ei müüdud. Tundus suure revolutsioonina, kui 70ndate algul tegi esimese argliku sammu tolleaegse nn Vana Tombi klubi (praegune Mustapeade maja) tubli direktor härra Kraemer tõi keldrisaali sisse kuiva veini."
Heimari esimene viinamälestus
"Ma ei väida, et noored ei joonud. Poest ja kohvikust sai kõike kätte, naps ei maksnud midagi ja polnud ju keeruline tõsta enne tantsupidu pits või paar tuju loomiseks. Ka minu esimene mälestus viina võtmisest seostub enne ühe peoõhtu algust poistekamba peale ära limpsitud Vana Tallinna pudeliga."
"Teine asi, mis eristab minu põlvkonda praegusest on see, et meie mingil juhul ei ropendanud me nii palju kui täna seda noorte seas tehakse. See vist ongi moes.
Eriti häirib mind tüdrukute ropp suu. Kole kuulata.
Ja kolmas asi on muidugi narkomaania. Meie ajal seda ei tuntud. Tähendab meil siin Eesti Nõukogude liiduvabariigis ei tuntud. Soome telekast nägime ikka."
Kuuekümnestel pole kuhugi minna
"Üldiselt olen ma alati pidanud lugu peenema seltskonna pidudest. Ka kooli ajal. Taolistest, kuhu tuldi kultuurselt suhtlema, teisi vaatama ja ennast näitama. Ka oma uut pintsakut või moodsat kaabut demonstreerima. Kus vaieldi elu mõtte, maailma vallutamise ja tõelise armastuse võimalikkuse üle.
Need olid õhtud, mille juurde kuulus kerge flirt, kuhu tuldi üksinda, kuid lahkuti kahekesi."
"Mis puutub tänaste kuuekümne aastaste daamide ja härrade ajaviitmist, siis Eestis selleks võimalused peaaegu, et puuduvad.
Räägime vaid mingitest pensionäride õhtutest, kudumis- või laulmisringidest ja laulukooridest.
Soliidseid vanemate härrade klubisid meil pole, daamide salonge samuti, kaasaja kõrtsid on 300 eurose pensioni jaoks kallid, välisreisidest rääkimata."
Pole isegi kuulatavat raadiot
"Ma lihtsalt kadestan vanemaealisi välisturiste, keda ma iga päev tööle tulles Riigikogu maja ees patseerimas ja Aleksander Nevski katedraali uudistamas näen.
Kõik puha valgetes ülikondades, käes kallid Canon foto- või videokaamerad. Lisaks haistab nina peenikese konjaki lõhna, mida mõnes vanalinna baaris proovitud. Ja need tervete laevade kaupa saabuvad turistid on ikka oma kuue-seitsmekümne aastased, kelmikas naeratus näol ja priske pakk pensionieurosid taskus."
"Meil pole isegi ühtegi nostalgilise muusika raadiojaama, mis vanemale seltskonnale noorepõlve bände mängiks. Maksumaksja raha eest töötavast Vikerraadiost võid kuude kaupa oodata mõnda Heli Läätse või Georg Otsa omaaegset kuulsat hitti. Rockikuninga Elvis Presley või Rock`n Rolli isa Bill Haley plaatidest rääkimata."
"Mis kuuekümnendate põlvkonnal siis üle jääb? Tulla mõnes eramajas kokku, pudel Kännu Kuke likööri lauale panna, kirsikooki kõrvale ampsata ja nukra näoga vanu plaate kuulata. Pole siis vaja imestada, kui keegi puistab mälestusekilde, et kui tore elu ikka omal ajal oli."
