«Parem olgu sul sada sõpra kui sada rubla,» võtab tankla-keti Alexela suuromanik Heiti Hääl kokku oma elufilosoofia.

Heiti Hääl (49) leidis endas ärimehegeeni 1984. aastal EÜE-suvel Siberis Kogalõmi rühma komandörina. Malevaaegsetest sõpradest on tal abi tänaseni.

Alexela Logisticsi kontorist avaneb suurepärane vaade Toompeale ja vanalinnale. Heitil ei ole luksuskabinetti mahagonmööbli, nahkdiivani ja tohutu sigarikarbiga. Ta eelistab nurgakest avatud büroos hotelli Metropol majas.

Heiti telefon teeb häält iga paari minuti tagant. «Ma kuulun vist EMT kolme tipp-erakliendi hulka. Ma olen aastas sada päeva ärireisidel ja võtan telefoni vastu kõikjal, arvete suurusele mõtlemata. Venemaal pole kõnelemine odav.»

Odav ei olnud see kindlasti ka Brasiilias, kus mees paar nädalat puhkas, või Vaiksel ookeanil, kus Heiti koos abikaasa Reedaga viis nädalat Nordea pardal seilas.

«Seal ei olnud õnneks levi ja midagi ka ei juhtunud,» viskab Heiti.


Esimene raha EÜEst

Heiti teenis oma esimese suure raha malevlasena Kogalõmis. Sinna mindi tööle, et lahendada oma väikseid elumuresid. Aasta siis oli 1984, võiks Heiti laulda. Kuid ta pole suurem asi laulumees, on rohkem orgunnimees.

Heiti suurte tegude aasta, mille mõju kestab tema elus siiani, oli tõesti 1984. Tolle aasta 1. jaanuaril palus Heiti Tallinna Polütehnilise Instituudi rektorilt, akadeemik Boris Tammelt tema tütre kätt. Heiti jättis endast ülimalt enesekindla, et mitte öelda ülbe mulje. Rektor Tamm, kes oli näinud igasuguseid üliõpilasi, kommenteeris aastaid hiljem, et uskumatult enesekindel üliõpilane Heiti täitis kõik oma lubadused.

Heiti rääkis lugupeetud akadeemikule, et tegu ei ole mingi hädamaandumisega, ta lubas rektori tütrele head elu – ja on seda lubadust pidanud 28 aastat.

{poolik}

Heiti teine armastus, armastus nafta vastu sai alguse Tjumeni oblastis Surguti rajoonis Kogalõmi külas ehk seal, kus on Lukoili ja Sibnefti juured.

«Tallinna ehitustrusti 7. ehitusvalitsus ehitas elamuid naftapuurijatele. Meie rühm tegeles haljastusega. Haljastus tähendas Siberi mõistes 2 x 6 meetri suurustest betoonplaatidest asulasiseste teede rajamist. Plaaditee alla tuli teha killustikust ja liivast padi,» räägib Heiti.

Suvi oli meeldejääv, kuigi sääsepilved varjutasid aeg-ajalt päikese. Sääsed tungisid igale poole, ka riiete alla. Mõnel ehitajal läksid kuplad mädanema. Aga üldiselt oli vahva. Eestlastel oli oma toitlustusorganisatsioon. Oma vabast ajast parandasid ja tõrvasid nad ära söökla katuse ja nii oli alus edukaks suveks pandud. Nimelt asusid sööklas viina, tšehhi õlle ja suitsuvorsti varud, mida oli võimalik muuta rahaks ja teenusteks. Komandöri toast võis öösel osta viina kümnekordse hinnaga ja helikopteri lend kauni soojärve äärde, et sääskede kiuste sooritada üks sportlik ujumine, maksis kaks latti suitsuvorsti.

Komandörile oli eraldatud ametisõiduk GAZ 66 – suur neliveoline veoauto, mis neelas kütust 60 liitrit saja kilomeetri peale. Maastik oli seal julm, ilma teedeta. Külas asus surnuaed inimestele, kes olid leitud raudtee kõrvalt. Surgutist viis Kogalõmi saja- kilomeetrine raudteejupp ja selle äärest leitud laibad maeti maha, kui talv läbi sai.

«Ju läks rongis tüliks ja see, kes nuga sai, visati rongist välja,» oletab Heiti.

Elu polnud Siberis lõbus. Sinna mindi tööle, mitte pulli tegema. Ka Heiti tänane abikaasa Reet oli seal, aga turvameest ei pidanud talle võtma. Kui külas läks napsutamiseks, siis polnud mõistlik seal ringi hulkuda.

Selleks, et maksta inimestele palka, mis seal oli kombeks saada, tuli juurde kirjutada nii mõnigi maja ja teekilomeeter. «Üks maja ehitati, aga kaks pandi kirja,» meenutab Heiti.


Pruut suusakeskusest

Komandör Heiti ja ülejäänud rühmaliikmed sõitsid tagasi koju Tallinna, taskud raha täis. Nad saabusid 23. augustil ja järgmisel päeval peeti Heiti pulmad.

«Pulmad maksin kinni, kolmetoalise korteri sisustasin, käisime Sotšis pulmareisil, ja ikka jäi raha üle!» kiidab Heiti.

Heiti kohtas oma tulevast 1982. aastal Tehvandi suusakeskuses – ta suusatas seal koos TPI õppejõust isaga. Hiljem kohtusid nad ühel saunapeol, kus II kursuse üliõpilane Heiti pani rebasetüdruk Reedale pilgu korralikult peale.

Järgmisel malevasuvel sai Heitist regimees ehk EÜE Tartu regiooni peainsener. Ilmselt oli poisis sisu. Tartu regiooni komandör oli Jaan Mölder. Regiooni juhtidel oli Annelinnas kahetoaline korter ja ameti-Volga. Aastaid hiljem, kui Mölderist sai Paldiski linnapea, pani Hääl Paldiskisse püsti oma naftapütid.

«Regitöö oli tõeline orgunnikool. Majanditega tuli sõlmida lepingud, et üliõpilastel oleks, mida ehitada. Aasta hiljem olin juba maleva keskstaabis. Plaan oligi jääda keskstaapi tööle, minust pidi saama Toomas Annuse järglane,» räägib Heiti.

Kui Heiti 1986. aasta kevadel tehnikaülikooli lõpetas, sai ta suunamise Harju KEKi, mis oli tol ajal edumeelsemaid ehitusorganisatsioone. Noor mees oli teelahkmel. Ta istus äiapapa Borkaga maha ja küsis temalt, kas minna Harju KEKi santehniliste tööde juhatajaks või saada malevakomandöriks, mis tähendas karjääri komsomoli liinis.

Borka vastas: elus on nii, et kui tahad teha teadust, aga mõistust ei jätku, siis vali ühiskonnateadused. Kui tahad karjääri teha ja mõistust ei jätku, siis vali parteitöö. See vastus jäi Heitile eluks ajaks meelde ja ta valis Harju KEKi.

Heitil jäi sõpru EÜE keskstaapi ja nende kaudu jõudis ta Saksa markade äri juurde. Saksa DVsse pidi minema 30liikmeline rühm, kellele vahetati valuutat. Siis aga hakkasid kaks Saksamaad ühinema ja sõita õnnestus vaid neljal, kes said kogu valuuta enda kätte.

Oli alanud väikeettevõtluse ajastu ja arvutite Eestisse toomine oli ülikasumlik. Lääne-Berliinis sai ida-markasid vahetada lääne-markadeks ja osta nende eest kontoritehnikat. «Ma olin pisitegija, minu hingel on neli arvutit ja kolm koopiamasinat. Seal oli suuremaid kalasid,» ütleb Heiti.

Tol ajal algas ka Heiti äriabielu Aivar Riisaluga, endise EÜE Virumaa regiooni komissariga, ja see lahutati alles uuel aastatuhandel. Riisalu tahtis teha käegakatsutavaid asju, Heitit aga tõmbasid suured tehingud ja riskid.


Loožis oligarhide kõrval

Heiti ja Aivar hakkasid üles ehitama oma äriimpeeriumit, nagu tol ajal oli kombeks. Kõik tublid komnoored olid televiisorist vaadanud kultusseriaale «Dallas» ja «Dünastia», mänginud kapitalistlikku ärimängu «Monopol» ning seega teadsid ärist kõike.Suusakeskus Kuutsemäel, tanklakett Alexela, naftatünnid Paldiskis, Sillamäel, Murmanskis ja Norras – nii see algas.

«Alexela on peenraha, väga väikse kasumimarginaaliga tegevus. Rahatoov äri on ikka naftatünnid,» ütleb Heiti.

EÜE suvi Siberis andis Heitile tutvused, mida võivad kõik kadestada.

«Ma olen istunud Roman Abramovichi kõrval Chelsea loožis jalgpallistaadionil ja kuulnud, kuidas Inglise jalgpallifännid tervitavad tema saabumist staadionile valju kisaga: «Roman, Roman, Roman!» Ta on Londonis tõeline ebajumal, sest viis selle jalgpalliklubi Euroopa tippu,» räägib Heiti. Kunagi oli Abramovichi firma Sibneft väga oluline klient Paldiskis ja suur boss viis oma partnerid Chelsea mängudele Londonisse.

«Ma olen kätt surunud Mihhail Hodorkovskiga, aga enne tema langust. Ma tean Lukoili juhti Vagit Alekperovit. Ma olen nende kõigiga kohtunud,» lausub Heiti. «Tegelikult on nad väga inimlikud. Inimestega, kes on edukad omast tarkusest, ei ole keeruline suhelda. Hoopis keerulisem on suhelda inimestega, kes on juhuslikult rikastunud, tänu tutvustele ja ohjeldamatule varastamisele.»

Heiti teab, et äri ei tohiks ajada emotsiooni pealt, aga tema ikka ajab.

«Ma teen vahel ebaratsionaalseid otsuseid. Hobuste pidamine ei ole ratsionaalne, aga mulle meeldib. Või näiteks mootorpaat – selle ostmine ei ole kindlasti ratsionaalne,» ütleb Heiti. «Me vestleme Reedaga nendel teemadel ja vahel võib tulla mõte, et kodu omada ei ole ratsionaalne või äkki on soodsam ka naist rentida. Kuid mingid asjad peavad olema omad.

Kõik peale lähedaste inimeste on äri, puhas pragmaatika. Mul on kõik väga hästi. Ja mitte ainult et minu pea on vee peal, vaid ma olen lausa rinnust saadik veest väljas. Lolli peaga taksojuhtide järel sörkides sai kinnisvaras võetud liiga suur positsioon, aga pisiprobleeme on kõigil ettevõtjail. Globaalseid ohtusid ma hetkel ei näe.»

Kaater on Heitil endine. Eelmisel suvel sõitis ta sellega Käsmu, kus Häältel on suvekodu, ja Tallinna vahet kakskümmend korda. «Väga mõnus oli!» kiidab Heiti.

Paadis algab ju puhkus siis, kui astud kai pealt paati ja paned mootori käima. Autoga sõites algab puhkus siis, kui jõuad maale.

«Ma arvan, et olen õnnelik inimene. Ma olen olnud oma naisega 30 aastat tuttav ja neist 28 abielus, meil on kaks väga tublit täiskasvanud last, Maria ja Markus – võib öelda küll, et nii hästi kui mul läheb vähestel. Muidugi on igas suhtes tõusud ja mõõnad. Aga kui sa vahetad oma 50aastase naise kahe 25aastase vastu, kas see teeb õnnelikuks?» arutleb Heiti. «Sõbrad on need, kes aitavad raskel hetkel. Sõpru on mul palju ja selle üle olen ma õnnelik. Sõpru on mul palju rohkem kui vaenlasi ja meeldivat suhtlust on korduvalt rohkem kui ebameeldivat. Parem sada sõpra kui sada rubla. Aga sa ei tohi alt vedada, kui sinult oodatakse abi!»