“Kui ma rasedaks jäin, oli Kalvi-Kalle esimesed paar päeva ääretult õnnelik, kuid siis käis temas tugev muutus ning ta hakkas mulle aborti soovitama,” pihib Helen ja kirjeldab, kuidas Kalvi-Kalle temas üksikemaduse suhtes õudu tekitama hakkas. “Püüdsin temaga igatpidi leplik olla, talusin tema klubiskäimisi ning võõrastes kohtades ööbimisi, kuid tulutult,” selgitab Helen, nentides, et Kalvi-Kalle vihahood käisid tal üle jõu.

“Sain sõimata parkimise, muusika kuulamise ja üldse kõige eest," loetleb Helen, lisades juurde, et Kalvi-Kallele tegi eriliselt tuska see, et lapse tõttu ei saanud ta varasemaga võrreldes enam nii metsikult pidutseda ning perekooli loengud raiskasid liiga palju aega. "Iga kord, kui ma ei teinud midagi tema meele järgi, ähvardas ta lapse voodi ning kapi põlema panna,” kirjeldab ta kohutavaid sõimuvalinguid, mis ei lakanud isegi sünnitusmajas.