Helena Liivi tantsule elatud elu


Helena Liivi tantsule elatud elu

«Mingil perioodil oli meie suhe toetav ja mingil perioodil see segas koos tantsimist,» sõnab võistlustantsija Veiko Ratas. Veiko ja tema partner Helena Liiv jäid pärast armuloo lõppemist tantsupaarina siiski kokku, sest uut tantsukaaslast on raske leida.

Eesti võistlustantsu esipaari Helena Liivi (27) ja Veiko Ratase (33) teekonnal pole kõik päevad olnud päikesepaistelised. Aga sel nädalavahetusel Tallinnas toimuva standardtantsude MMi eel on nad lootusrikkad.

«Lähme võitma!» ütleb Veiko. Helena lisab: «Lähme ilusat tantsu näitama.»

«Põnev võistlus tuleb. Esikohale konkureerivad ennekõike kaks Itaalia paari, mõlemad amatööride maailmameistrid. Tõeline duell!» lausub Veiko.

Helena ja Veiko tulid hiljuti Megeve suusakuurordist, kus toimusid Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused. Seal jäid nad kuuendaks – enne seda tantsisid Brno Openil, kus tulid samuti kuuendale kohale.

Nende taset iseloomustavad veel läinud aastal Kreekas toimunud Euroopa meistrivõistlustel saadud seitsmes ja Poolas MMil võetud üheteistkümnes koht.

Edu taga on paarikümneaastane pühendumus. Veiko läks trenni viieaastaselt, 1983. aasta sügisel, paar kuud hiljem sündis Helena.

{poolik}

Suhe algas õrnas eas

Helena ja Veiko ühine lugu algas tosin aastat tagasi, 1998. aasta sügisel. Helena oli siis viisteist ja Veiko kakskümmend. Eesti meistriteks tulid nad mõni aasta hiljem.

«Me oleme ka elus olnud paar, aga enam ei ole,» ütleb Veiko.

«Kui me kokku saime, siis ma olin väga noor. Aga ühel hetkel tundsin, et tahaks olla iseseisev ja saada teada, mida ma elult tahan,» räägib Helena.

«Mingil perioodil oli meie suhe toetav ja mingil perioodil ta segas koos tantsimist,» avaldab Veiko.

«Tantsimine soodustab kokkusaamist ja -jäämist. Palju aega veedetakse koos. Kui partnerite vahel on vähegi sädet, siis on väga suur tõenäosus saada paariks ka väljaspool tantsusaali,» täiendab Helena.

Nii nad vestavad, kordamööda teineteist täiendades.

Nüüd on mõlemal uus lähisuhe.

«Me andsime endale aru, et tantsupaarina on mõistlik siiski jätkata, sest me oleme nii palju tööd koos teinud,» selgitab Veiko.

«Me oleme niivõrd hästi kokku tantsinud ja me sobime,» märgib Helena.

«See ei ole nii, et võtan uue partneri, lähen võistlustele ja kõik on okei,» lisab Veiko.

«Eestis on väga raske sobivat partnerit leida. Tantsijaid on vähe – leida pikkuselt ja parameetritelt sobiv ja veel samast linnast on väga keeruline. Meil on hästi läinud. Me saame samas linnas trenni teha ja rääkida omavahel eesti keeles,» räägib Helena.

«Suur hulk Eesti tantsijaid on läinud välismaale, et leida sobiv partner. Halb trend, aga paratamatu. Lähevad nii poisid kui tüdrukud,» ütleb Veiko.

Doping ja tantsupõrand

«Ma ei usu, et doping tantsutehnikale midagi juurde annab,» sõnab Helena, kes on Tartu Ülikooli terviseteaduste magister. Doktorandina on ta enda teemaks valinud võistlustantsija kehalised võimed.

«Tippvõistlustel võetakse proove. Üks maailmameistriks tulnud leedulanna jäi millegagi vahele. Ta ütles, et tarbis nohurohtu. Sellele järgnes kohtusaaga ja nüüd tantsib ta Itaalia lipu all,» räägib Veiko.

Tolle leedulanna, Edita Daniute verest avastati keelatud stimulaatorit sibutramiini, mille toime on veidi sarnane amfetamiiniga. Proov võeti 2006. aastal Saksamaa avatud meistrivõistlustel.

«Meid ei ole kordagi testitud ja loomulikult me ka ei tarbi midagi keelatut,» ütleb Helena. Nemad kasutavad taastusvahenditena sauna ja isotoonilisi spordijooke.

«Tipptantsijatele dopingualaseid brošüüre ikka jaotatakse, ja on näha, et sporditeadus hakkab sisenema ka tantsumaailma,» lausub Veiko. «Vastupidavus on vajalik, finaalis on keha juba hapnikupuuduses ehk anaeroobses tsoonis.»

Finaalis tuleb tantsida viis tantsu järjest, puhkepausid on lühikesed, ning viimane on kiire quickstep. Veiko pulss on pärast seda maksimaalne – 196. Suurtel võistlustel tuleb tantsida viis vooru päevas, igas voorus viis tantsu, kokku viiskümmend minutit tantsupõrandal.

«Loomulikult on see väsitav,» sõnab Helena.

Tantsusaate kangelased

2008. aastal võitis Helena koos kulturist Argo Aderiga telesaate «Tantsud tähtedega». Veiko ja lauljatar Maarja-Liis Ilus jäid teiseks.

«Tantsusaatesse tahtsin ma väga minna. Ma olin juures, kui Veiko treenis Vilja Savisaart ja Katrin Karismad. Kogu see melu ja treening oli mulle tuttav,» räägib Helena. «Kui tekkis võimalus minna, siis ma tahtsin ka võita. Mulle meeldis see pühendumine ja võit. Saate võlu on selles, et sa lähed iga pühapäev muinasjutumaailma – meik, soeng, uus kleit ja publiku tähelepanu. Seda on palju enam, kui sa eales tantsumaailmas kohtad.»

Veiko täiendab: «Ka õpetajana annab see hästi palju, et mõelda läbi see tee, kuidas viia inimene tänavalt sellise tasemeni, et ta tantsiks ja näeks ka hea välja.»

Helena ütleb, et talle meeldis teha show-kavasid, katsetada erinevaid elemente, stiile ja muusikat.

«Argo oli üllataja. Keegi ei oodanud temalt midagi. Ta on suur, aga mitte karujalg. Tal on väga hea muusikaline kuulmine, koordinatsioon ja hämmastavalt hea liigutuslik mälu,» kiidab Helena. «Ta suutis liigutused meelde jätta. Me oleme õppinud neid samme kuuendast eluaastast, nemad peavad selle sammude jada nädalaga meelde jätma, mõistmata veel sisu. Argo tantsis hästi ja temaga oli võimalik trikke teha. Ma ei ole kõige kergem naine ja mind ei ole lihtne tõsta. Järgmisel aastal ma saatesse ei läinud, kuna ei näinud selles enam väljakutset. Kõik, mida tahtsin seal saavutada, sai tehtud.»

Tantsusaatest jäi mulje, et Helena ja Argo vahel puhkeb kohe palav armulugu, aga see oli telekuvand. Muinasjutt. Sama-sugune muinasjutt, mida endised armastajad Helena ja Veiko tantsupõrandale liueldes iga kord esitavad.