Heli Mets (Kraft): missitiitel muutis mu elus kõik!


Eesti esimeseks Miss Estoniaks valitud Heli Mets (Kraft) leidis tänu iludusvõistlusele töökoha ja mehe, kellega elab oma unistuste elu tänaseni.

Heli Kraft (42) mäletab 23 aasta taguseid sündmusi, nagu olnuks need eile. Kokku laenatud riided, teadmatus, puupüsti täis Sakala saal, tuledesära, trikoovoor, kroonimine, rõõmupisarad…

Heli suurimaks rivaaliks peeti Eha Urbsalut, kes, kuuldes, et ta valiti esimeseks printsessiks, huulde hammustas, et mitte nutma puhkeda. Tal oli põhjust kade olla. Esimene missivalimine toimus murrangulisel ajal, vahetult enne raudse eesriide langemist. Krooniga kaasas käiv tiitel oli rahvusliku ärkamisaja üks suuri sümboleid. Seda pidi auga kandma.

Helile meenub üks naljakas juhtum oma missiaasta sügisest. Ta oli kutsekooli lõpetamise järel saanud suunamise Tallinna Kaubamajja müüjanna kohale. Esimesel tööpäeval ootasid teda tarbekaupade osakonnas ETV kaamerad – missi tööleasumine tuli ju üles võtta! Keda aga polnud, oli Heli. Neiu oli kuu aega varem palgatud konsultatsioonifirmasse Mainor sekretäriks ja ta oli unustanud kaubamaja juhtkonda sellest teavitada.

«Kaubamaja tollane direktor oli mu peale pikalt pahane,» meenutab Heli. Mainoris kohtus Heli oma tulevase abikaasa Gunnar Kraftiga.

On murranguline aasta 1988 ja noor tütarlaps Heli Mets satub missivõistluse keerisesse. Millisena sa seda perioodi mäletad?

Mäletan, et võtsin kõike puhta kullana. Olin tüdruk tänavalt, lootusrikas sära silmis. Tahtsin kogeda midagi uut ja põnevat, tahtsin olla osa sellest. Nõuandjaid oli palju. Paljud toetasid siiralt, kuid oli ka neid, kes kaikaid kodaraisse loopisid. Alles aastaid hiljem mõistsin, mis neil mõtteis oli. Aeg oli tõesti murranguline ja minul oli õnne. Vaatamata sellele, et puudusid Eesti missidest eelkäijad ja tugineda sai ainult oma intuitsioonile ning Soome TVs nähtud missivalimistele, kujunes mu missiaasta väga loominguliselt. Järgnevatel missidel oli kindlasti oluliselt lihtsam ja kindlam.

{poolik}

Kuidas sa Miss Estonia valimistele sattusid?

Võib öelda, et langesin reklaami ohvriks. Oli tavaline pühapäeva hommik koos perega, sõime pannkooke, vestlesime ja taustaks mängis raadio. Kõlas muusika ja siis – kutse noortele vallalistele neidudele: tulge kandideerige Miss Tallinna tiitlile! Vanematele sõnagi lausumata otsustasin minna. Mõtlesin, et kui finalistide hulka pääsen, küll siis ütlen. Ja nii läkski. Taganemisteed ei olnud – võitsin tiitlid Miss Tallinn ‘88 ja Miss Estonia ‘88. Olin siis 19aastane.

Millise mulje jättis sulle missiissi Valeri Kirss?

Ta oli missivõistluste mootor ja vaimne isa. Väga viisakas ja alati aupaklik, hoolitses, et kõik, nii missikandidaadid kui ka meeskond ennast hästi tunneks. Kogu aeg korraldas ja juhendas, teda jagus kõikjale – mees nagu orkester. Tal oli alati kõiges oma arvamus ja nägemus.

Sind valiti enne Miss Estoniaks saamist Miss Tallinnaks. Mida sellest võistlusest mäletad?

Võistlus oli pingeline ja favoriite palju. Üllatusena tuli see, et need, kes proovides olid väga tugevad, põrusid võistlustules tühistes asjades. Unustati naeratus ja kadus enesekindlus, mis saigi saatuslikuks.

Nii et korraldajad teadsid, mida teiega pidi tegema?

Minule oli visioon selge ja võistlused kulgesid ootuspäraselt, olles glamuursed ja hästi korraldatud. Terve meeskond tegeles pühendunult missikandidaatidega. Toimusid missilaagrid, kus meile õpetati istumist, astumist, rääkimist. Eredalt on jäänud meelde näiteks vennad Urbid, kes meie vaimu eest hoolt kandsid. Toredad olid mitmed väljasõidud maakondadesse, mis olid justkui proovikivid võistluseks, kus missikandidaate kuulati, vaadati, hinnati. Meid võeti väga südamlikult vastu.

Sakalas peetud missivõistlus kestis tunde…

Oo, see oli pikk päev, mis algas juba varavalges proovidega ja lõppes pärast südaööd rõõmu ja pisaratega. Mäletan, et saime kõik sõbralikult läbi ja pigem toetasime üksteist kui rivaalitsesime. Nimelt, lisaks kohapealsele saalitäiele rahvale vaatas meid otse-eetris kogu Eestimaa ja tundus, et kõigil oli suurem eesmärk pigem ikka hästi esineda kui võita. Keegi meist polnud selliseks katsumuseks valmis ja toetav sõna kulus ära. Meenub trikoovooru kokkulepe, et peale eraldi laval käimist rivistuvad kõik kandidaadid uuesti trikoodes lavale ja enne ei lähe keegi õhtukleiti selga panema. Üks kandidaat unustas selle «pisiasja» ja lippas kohe riietuma. Sellega tekkis trikoo lõpuvoorus väike ärevus – kus ta on? Ma ei tea, mida tundis see neiu, kellel oli õhtukleit juba seljas, kui ta kuulis, et peab veel kord trikoos lavale astuma. Igatahes oli ta tubli ja jõudis trikoo lõpudefileeks taas lavale.

Millised detailid sulle tollest õhtust veel meenuvad?

Alati kui mõtlen Miss Estonia ’88 võistlusele ja Vahur Kersnale, kes seda juhtis, siis meenub mulle tema eestikeelne küsimus Miss Soomele Nina Björnströmile: «Kas te oskate öelda, mis vahe on Eesti ja Soome ilusal tüdrukul?» Kuna Miss Soome ei osanud vastata, vastas Vahur ise – Soome ilus tüdruk saab maailma vaadata ja Eesti ilus tüdruk saab ennast ainult näidata. See oli väga ajastutruu tähelepanek, mis õnneks ei kestnud kaua, piirid avanesid ja ka Eesti ilusad tüdrukud pääsevad maailma vaatama.

Riietumine oli sel ajal valus teema. Valitses defitsiit ja midagi polnud poodidest saada. Mäletan, et mina võistlesin laenatud riiete ja kingadega. Ainult must seelik, mida kroonimisel kandsin, oli enda oma. Seetõttu oli abiks, et korraldajad suutsid organiseerida missikandidaatidele riided eri voorudeks: firma Marat särgid ja Soomest trikood ning õhtukleidid, mida autasustamisel siiski ei tohtinud kanda. See oli ka arusaadav, sest soome kleidid olid väga sarnased ja auhinnatseremoonial oleks osa neidude võlust kaduma läinud. Mäletan, et enamikel neidudel olid seljas väga kaunid isevalmistatud õhtukleidid.

Kas tol ajal oli missivõistlusest osavõtmine auasi?

Ma ei nimetaks seda nii. Pigem oli tegu selle aja värske tuulepuhanguga, mis andis võimaluse saada osa millestki uudsest ja põnevast. Olime ju tüdrukutena vaadanud missivalimisi Soome TVst ja nüüd korraga kõik see ilu, glamuur oma «koduõuel» – sellest pidi osa saama.

Mis kaasnes Miss Estonia tiitliga?

Peaauhinnaks sain reisi Mehhikosse ja paar kaunist maali, mis ehivad mu kodu. Tegelikult oli auhindu rikkalikult, kuid kõige erilisem neist olid rahvariided, mida kannan alati, kui on võimalus. Viimati tegin seda laulupeol. Krooni andsin järgmisele missile Kathyle, endale jäid lindid ja kaunid mälestused. Kõige-kõigem, mis kaasnes missitiitliga, on tuntus ja avalikkuse tähelepanu, millega harjumine võttis aega.

Milline oli su missiaasta?

Missiaasta oli väga töine ja tegus. Mind kutsuti paljudele üritustele küll esinema, küll midagi avama. Eredalt mäletan osalemist vanalinna päevade avamisel. See oli väga elamusterohke ja meeldejääv – Raekoja plats pilgeni rahvast täis ja mina, noor tüdruk, Miss Tallinn pidin tervitussõnad lausuma. Käisin ka külalisesinejana maakondade kultuurimajades toimunud pereõhtutel. Need olid südamlikud koosviibimised laulu ja tantsuga. Eriti austav oli saada kutseid maakondade ja koolide missivalimiste žüriidesse.

Milliseid uksi on missikroon su elus avanud ja sulgenud?

Tänu missikroonile sain tööpakkumise, mis muutis minu elus kõik – tehti tööpakkumine konsultatsioonifirmasse Mainor, mis tol ajal koondas enda juurde helgemad pead ja mõtted. Tänu sellele töökohale õnnestus mul aimu saada laulva revolutsiooni sünnist ja tormisest ajajärgust. Tänu sellele töökohale tutvusin oma abikaasaga. Hilisemas eluperioodis pole ma täheldanud, et missikroon oleks olnud abiks, pigem ehk piduriks. Tihti olen märganud ettevaatlikku mõttekäiku – no mida see blond miss ka asjast teab. Ausalt öeldes, ma polegi väga seletama kippunud.

Miks on missindust vaja?

Sõna missindus seostub naiselikkusega selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Julgen väita, et missi missiooni üks osa on olla naiselik ja propageerida naiselikkust. Seetõttu on missindust vaja nii väikestele tüdrukutele kui ka suurtele tädidele, et naiselik-olemist meelde tuletada. Pean silmas igihaljast tõetera, et ei ole olemas koledaid naisi (inimesi), on ainult hoolitsemata välimusega naised (inimesed).

Miks see üritus tänapäeval ei tööta?

Usun siiralt, et toimiks, kui leiduks õige meeskond, kes missindusele hinge sisse puhuks. Samas on seda tänapäeval palju keerulisem teha kui aastakümneid tagasi. Meeletult palju on konkureerivaid meelelahutusi ja kõiges selles melus missindusele oma koht leida on paras väljakutse.

Sa ütlesid, et kohtusid oma abikaasaga tööpostil. Milline on teie lugu?

Olime töökaaslased ja ka erinevatel koosviibimistel, vabal ajal, hakkas jutt lihtsalt sobima. Kuid mäletan selgesti, et esimene kohtumine võttis põlved värisema ja et ma pillasin kõik paberid, mida käes hoidsin, põrandale. Tema aitas siis need kenasti kokku korjata ja kõndis ükskõikse näoga edasi.

Sinu eredaim mälestus pulmapäevast?

Abiellusime Gunnariga 7. septembril 1991, päeval, mil Venemaa tunnistas Eesti iseseisvust. Seega olid meil väga isamaalised pulmad. Kõik see kokku ongi üks ere mälestus – pulmad taasiseseisvunud Eestis.

Teil on kolm imearmsat last…

Meie esimene laps Andreas sündis aastal 1992. Mina olin TPI esimesel kursusel ja elasime Lasnamäel. Abikaasa käis tööl, mina õppisin ja kasvatasin last. Kuna Andreas oli meie mõlema vanematele esimene lapselaps, siis hoidjatest puudust ei olnud. Tütred, viieteistkümnene Katharina ja kümnene Christina on sündinud ja kasvanud samamoodi – ümbritsetuna lähedaste tähelepanust. Elanud oleme eri kohtades. Linnad Tallinn ja Tartu on kõigile lastele kodused ja tuttavaid täis. Ise olen pere ja laste kõrvalt vahepeal nii töötanud kui ka magistrantuuris õppinud. Samas olen saanud olla ka kodune ja nautida laste kasvatamist.

Katsetasite perega ka Tartu elu, kuid otsustasite siiski Tallinna kasuks…

Tartusse kolisime aastal 2002 ja elasime seal viis aastat. Andrease klassijuhatajaks Miina Härma Gümnaasiumis sai sama õpetaja, kes oli olnud tema isal! Katharina käis seal algkoolis ja Christina lasteaias. See oli huvitav aeg, mis on rikastanud palju meie tutvusringkonda. Tartusse sai kolitud mõttega, et abikaasa ei peaks töö tõttu nii palju Tallinna–Tartu trassi läbima. Üsna pea selgus, et vahet pole. Tegusatel inimestel on ikkagi sõitmist palju. Ja kui noorim laps hakkas minema esimesse klassi, otsustasime Tallinna tagasi tulla.

Kas lapsed ei protestinud kolimise vastu?

Ei, siis mitte, pigem nüüd, kus Tallinnas on juba pea neli aastat elatud, protestib keskmine laps, et tema kolib kohe-kohe Tartusse tagasi, sest seal on palju rahulikum ja toredam. Tema leidis vist sideme Tartu vaimuga.

Milline on teie perekorraldus?

Kodu on Tallinnas, kuid kuna abikaasa juhib särgivabrikut Sangar, siis sõitmist jagub ja väike kodu on ka Tartus. Liigume vastavalt vajadusele nagu väga paljud kaasmaalased – töö on oluline ja mõjutab väga palju kogu pereelu korraldust.

Sa sidusid end aasta tagasi taas tööga.

Töötan Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis avalike suhete juhina. Hetkel valmistame ette avatud uste päeva ja ma kirjutan stsenaariumi kõrgkooli tutvustava saatesarja jaoks. Ääretult huvitav ja mitmekülgne töö koos üliõpilaste ja õppejõududega, toetavast personalist rääkimata.

Milline on su siht elus?

Usk, armastus ja lootus Eesti kindlamasse tulevikku.

Rannap Roostevaba maailm