"Kui elus on kõik paigas, on hea ka jaurata ja mürgeldada. Mahajäetus mobiliseerib mind hoopis teisiti. Kui laev upub, kes siis enam puhvetisse läheb? Mina hüppan päästepaati ja otsin abi," ütleb Normann, kes tunnistab, et tema on see, kes üritab viimase võimaluseni veel lepitust leida.

"Kui tunnen, et mu arust ei ole armastus veel läbi, jään endale kindlaks. Ootan kannatlikult ja palun naist, et räägime siiski homme edasi. Panen lipsu ette, kutsun teda veel kord kohvikusse ja lähengi roosidega kohale. Palun veel mõelda ja püüda ja ma päriselt ise ka püüan. Kui selgub siiski, et tõesti on lõpp, ei põleta ma sildu lõplikult. Ma ei vihka kedagi."