Henrik Normann: las söed jahtuvad


Meelelahutaja Henrik Normann toimetab nii töös kui ka isiklikus elus taas mõnusa tempo ja mõõduka eduga. Ta ütleb endal olevat parasjagu tegemisi, laval praegu näitleja Kadri Adamsoniga, kellega järgmise nädala hakul uue etendusega tuurile suundub.

Kui seda ei juhtu just tema enda elus, siis laval ja ekraanil keerleb Henrikul (40) kõik ikkagi suhete virvarri, pulmade ja matuste ümber. Järgmise nädala alguses lähevad Henrik ja Kadri Adamson tuurile Philip LaZebniki ja Kingsley Day kirjutatud näitemänguga «Tour de Farce». Pöörase süžeega lugu hotellituppa saabunud abielupaarist, kes on äsja ilmutanud raamatu «Abielu on igavene», kuid nende endi kooselu on karile jooksmas... Midagi meie kõigi ja ka Normanni enda elust, kes läinud aastal lahutas oma teise abielu

Millised pulmad sa teeksid, kui jälle abielluksid?

Pulmad ja pidu on ikka tore. Sündmus ise on ju pidulik ja vahva ja pakub palju kõneainet. Pulm, see on nagu Kroonika! Kõik saavad vaadata ja arvustada. Lööd justkui Kroonika lahti ja vaatad – «Issand, kui kole ta välja näeb!», «Ah et need on koos?! Idioodid!» ja «Issand, see elab veel või?!». Pulmas on ju täpselt sama! Istutakse laua taga ja üks arutab teisega: «Minu arust nad ei sobi üldse kokku!», «Minu arvates küll sobivad!», «Issand, kui õudne see soeng on!», «Näe, see on ka seal!», (sosinal) «Issver, kas see käib sellega või? Ongi nii vä?», «Kas see on siiamaani vaba?», «Aga näe, see läks lahku!»; «Ja sellel on titt tulemas!»

Millist pulma mina tahaksin? Tead, eks on ju käidud ja neid tehtud, minule isiklikult nüüd nagu piisab… No ma ei ütle, et ma enam mitte iialgi ei tee pulmi – misasja! Ma pean natuke vahet – ega siis keelatud ei ole! Võin kümme korda ka abielluda, kui tahan! Öeldakse, et esimene abieluaasta on ikka tore. Ja kui sa kümme korda elus abiellud, oled vähemalt kümme aastat oma elust õnnelik olnud. Mõni hoiab kramplikult kümme aastat ühest kinni, on ühe aasta õnnelik ja üheksa õnnetu. Mina olen kirglik inimene ja siis sellised asjad… Ikka juhtuvad sellised asjad, et minnakse kokku ja lahku. Mõni on jälle tuim, ütleb vaid ühe korra elus «Ma armastan sind», ja siis ka purjus peaga.

{poolik}

Mõni ei abiellugi kunagi.

(Jõmmi häälega.) Muidugi – milleks?!

Milline tegelaskuju etenduses sind kõige rohkem kujutab?

Võib-olla peategelane Herb. Mulle on öeldud, et kui ma midagi teen, siis muu pole oluline – see, mida parajasti teen, on üle kõige. Armun mingisse asja nii ära, et kirega võtan. Aga teistmoodi ei saa ja ei tahagi. Kas või see etendus. Kui see paistab välja, et ma pean minema seda mängima, publik tabab selle kohe ära. Siin ei tohi olla higihaisu näha – et tuled kuidagi raskelt. Kõik peab käima kergelt – niimoodi (peenema häälega) pauhh!

Lahutusest oled toibunud?

Jaa, rahu on ilusti maa peal ja olen vaba mees. Kuidas öeldakse – ma ei kannata enam selle all. Oli mis oli ja ju siis nii pidi minema. Eks ikka on kurb, ega’s keegi lähe rõõmuga laiali. Aga selles mõttes on ikkagi õige, et inimene peab oma väärtushinnanguid teadma. Ühel hetkel talle tundub, et on nii, ta on teinud otsuse abielluda, aga siis vaatab, et see ikka ei ole see, mida ta lootis. Sest me kõik loodame. Aga ei ole mõtet ka ennast piinata. Meil oli piisavalt aega kohaneda, aga nüüd on nii ja pole ka häda midagi. Ma nagu ei vaata tagasi kibestunult või vastikult, et ah, pidi see nüüd nii olema! Ei olnud ju ka mingit tragöödiat, ei jäänud ju kuhugi ka lapsi nutma… Kaks suurt inimest leidsid, et nii on parem. Ja ega meil see lihtne ei olnud. Kumbki osapool ei soosinud lahutust. Pigem ikka proovis leida mingit ühisosa. Proovisime värskendada seda igatepidi, aga… Aga nüüd olen rõõmus ja rõõsa.

Suhtlete edasi?

Ei ole suhelnud. Las läheb aega veel, las söed jahtuvad. Korra oleme küll näinud, kesklinnas jooksime kokku – «Tere!» ja «Kas läheb hästi?» ja «Tore!» ja «Ole tubli!» ja «Sina ka!».

Ma olen kõrvaltvaatajana tundnud rõõmu, kui inimestel läheb koos hästi, aga olen tundnud rõõmu ka siis, kui lahutatakse – sest lahutus peab olema ka selline, et sellest oleks ainult head, mitte halba. Meil ei läinud see päris pööraseks kätte, saab ka teistmoodi… Ja jutt jõudis isegi sinna välja, et saame sõpradeks jääda küll. See on võimalik.

Mis sa sellest enda kogemuste varasalve salvestasid? Iseenesest ju noor mees…

…jõuab veel kõiki asju teha! Nüüd alles hakkab elu! Mis ma õppisin? Vaata, vanemad ütlevad ikka lastele, et käige enne ikka koos ja eks sa uuri, milline tema iseloom on ja mis on tema hobid ja kas ta on selline hea ja lahke ja rõõmsameelne ja tore ja sportlik. See on kõik õige. Aga tegelikult, selleks, et koos elada, ei ole minu arvates tähtis kogu aeg üksteisele otsa vaadata, vaid – ühes suunas vaadata. Põhilised lahkumineku põhjused tulevad sellest, et need suunad lähevad ikka väga erinevalt – üks ütleb «ei, ei, ei», teine «jaa, jaa, jaa». Lihtsad asjad. Üks näeb, et tema elab tulevikus oma majas, tal on seal mitu last jne, teine ei taha mingit maja. Üks ütleb, et tahan minna maale, see on eluunistus. Teine ütleb, et mis maale, korteris on tore elada, ja võiks hoopis reisida – milleks pidevalt kuskil maja ümbert muru niita?! Samas, laias laastus iga inimene ikkagi tüürib oma unistuste suunas. Kõike ei saa küll kohe, aga inimene on ikkagi suht kindel endas.

Ja mida ma näen ka kõrvalt... Oleme sõpradega arutanud, mis on eestlastel sellise abielu moodustamise üks kummalisi paradokse ja mis võiks olla meie kombestikus parem! Eestlastel ei ole väga sellist kommet – kui juba käiakse või elatakse lausa koos – tutvuda teineteise vanematega! Ma tean paare, kes on elanud mitu aastat koos ega ole teise poole vanemaid näinud – ainult paar korda telefonitsi suhelnud. Kuidas see võimalik on?! Põlvkonniti on meil see lävimine nagu liiga väike. Aga mina ütlen – see annaks asjadesse väga palju selgust.

Kindlasti on neid peresid, kus see on paigas, aga tundub, et seda võiks siiski rohkem olla. Näiteks kuidas on vene rahvusel? On nii, et poiss läheb tüdruku isa juurde, paneb noti lauale ja ütleb, et nüüd on selline jutt… Ja räägivadki ära. Mida ütleb eestlane naise isa kohta: «A mis see teda kottima peaks?! Mina kotin tema tütart ju!» või «Et mis kätt paluma? Lolliks oled läinud või? Segi või? Mida ma palun? Ah?» (Normann ajab silmad punni, siis kissi ja puhkeb naerma), «A kas ta on siin üldse mingi ütleja või?!»

Hiljutisest uuringust selgus, et eestlased on Euroopa vabameelseim rahvas, ja nad registreerivad ka kõige vähem abielusid. Kas põhjuseks võib olla see, et eestlane pole kuigi usklik, ei usu millessegi?

(Muigab.) Vabameelseim rahvas, kes ei saa sõnagi suust! Euroopa Liidu rahvastest on eestlane minu arvates kõige usklikum rahvas üldse! Ja tead, miks?! Eestlane usub absoluutselt kõike, mida talle räägitakse. (Mugistab naerda.) Kõige usklikum! Öeldakse, tee seda (näitab näpuga ühte suunda), eestlane ütleb «okei!», Öeldakse, et tee toda (näpp teise suunda) – «okei!».

Ega meil ei ole usku küll. Meil on see usk, et ainult jõulude ajal sõidad oma mersu või BMWga Kaarli kiriku ette ja lähed Maarja-Liis Ilusat kuulama. Siis oled jube kirikuinimene, palud ühtlasi patud ka andeks, viskad väriseva käega viis eurot karpi ja mõtled, et nüüd on küll okei, raisk. (Tõsisemalt.) Variseride kamp, tead! Aastaid tagasi pidasime veidi suurema seltskonnaga koos jõulusid. Läksime õhtul kirikusse – oli üks kohalik väike kirik, rahvast palju nagu sel ajal ikka – kõik on ju linnast maal. Ja siis üks tegelane – no kui ta oleks saanud, ta oleks sõitnud autoga kirikusse altari ette välja! (Muheda irooniaga.) Sealt on hea soe vaadata ja saab vahepeal oma mussi kuulata. No õnneks autoga uksest sisse ei mahtunud. Nojah, ühesõnaga – kõik tulevad siis selliste tuusade nägudega… Ja mina võtsin mütsi peast, seisin kiriku ukse juurde ja ütlesin: «Kirikule, palun!» Ja tead, keegi küsis, et kas täna on piletiga. Mina kohe, et jaa, täna on pilet – ei mäletagi, kas ütlesin veel, et 25 krooni… Kõik hakkasid raha otsima, tekkis järjekord. Mul sõbrad eemal naeravad, nii et piss püksis – Henrik, lõpeta ära see pull! Ei lõpeta, muidu ei annagi keegi kirikule midagi, samas kirikuseinast krohvi kukub. No kogusingi siis mütsitäie ja viisin kirikukarpi. Ja inimesed maksid! Nad ei teadnud isegi seda, et kirikus ei pea maksma, ei pea annetama – et see on see ainuke koht, kuhu sa saad ilma minna. Aga eestlasele öeldi, et 25 krooni on pilet, ja ta usub seda! Vot see ongi eesti usk!

Ja kui tihti sina kirikusse põikad?

Ega ma ise ei ole ka just agar selle koha pealt. Millal ma viimati kirikus käisin enne jõule? Augustis? Ma üks kümme korda aastas jõuan kirikusse erinevates kohtades.

Seda on ju isegi päris palju, vaat et kord kuus!

Ma vahel lihtsalt pühapäeviti uurin välja, mis kell kuskil jutlus on, ja lähen. Kuidagi mõnus ja kerge on, kui tuled pärast välja! Ongi tõesti väga tore. Samas ei kuulu ma ühtegi kogudusse ega ole ristitud. Aga teoloogia ja usundus – need on ju kõik targad inimesed, kes on selle kokku mõelnud ja pannud. Miks ta peaks kehvem olema kui mõni Hollywoodi armastusfilm või Eesti seebiseriaal? Seal on tõesti tore, seal lauldakse, kõik kajab, see on jälle kuidagi teistmoodi, suvel on kena jahe ja talvel kena külm. Ega usk siis ka mingisugune koll ei ole. Kirik peaks olema küll selline koht, kus sa, vastupidi, peaksid ennast hästi tundma. Ma usun, et reede öösel on pigem Tallinnas Suur-Karja tänaval ohtlikum kui kuskil kirikus.

Kus sa oma eluga praegu oled?

Poole peal. Pool on otsas, pool on ees. Sisuliselt nii on. Ekvaatori ületamine nii vanuseliselt kui ka igatepidi. Ma loodan, et nüüd läheb kõik rõõmsalt edasi seda teed, millest tunnen, et süda seda ka teha tahab. See ongi kõige olulisem. Mul mingit karjääriplaani ei ole, mul ei ole midagi vaja. Ma olen kõik need asjad, mis olen tahtnud, saavutanud. Olen teinud oma saadet, oma mängufilmi, raadiosaadet, kirjutanud oma laulu, luuletused, mängin oma teatritükki, olen juhtinud oma lauluväljaku kontserti kümnele tuhandele inimesele. Selles mõttes ei ole küll midagi sellist, et tead, no nüüd tahaks veel sellist asja!

Mul ei ole isegi mingeid kohustusi pankade ees, ei laenusid, kaskosid, liisinguid – sellist perioodi võiks natuke igaühe elus olla. Ja just sellel ajal, kui oled teo- ja mõtlemisvõimeline. Mitte nii, et kui saad nendest kohustustest lahti, oled 62, ühest jalast sant, pime jne. Alles siis tunned rõõmu! Keegi ütles mulle ka, et investeeri fondi. Segi oled läinud või?! Vaata ise oma sammastega – mulle piisab ühest sambast, mis pärast pannakse. Minul ei ole neid sambaid, jäin kõrvale – ja vaata, kui targasti tegelikult! Hävisid siin ju nende kolmandate ja teiste sammastega… Kui on ikka rohkem raha ja jõuad vanaduspõlve, mina arvan küll, et pigem tuleb kasuks, kui on ostetud mõni metsatukk või tükike maad – mis temaga ikka vahepeal juhtub.

Sinul on selline tagataskus olemas?

Väike, hästi tillulillukene maatükk on, jah. Ja vanematel on ka maja. Ega ma pean selle peale ka mõtlema, ei ole mõtet siin ahnitseda endale muud nii väga. Aga investeerida on kõige õigem reisimisse. See on see, mida pank ära ei võta, kui lähed hauda. No ja üks kord ju elad – mine vaata ringi, mida sa orjad?! Ühel on siin maja linnas, siis naise maja, tagatipuks suvila. Kogu aeg käib üks niitmine, värvimine, kolkimine, saagimine. Haamer on käes. Puude lõhkumist on nii, et selg on ära, radikuliit poeb vaikselt ligi – korraliku madratsi mure on kogu aeg! Õudne asjade orjamine käib. Pakun, et tule, lähme reisile! – Ei, ma ei saa, kus ma maja jätan! Siis on mul veel kassid-koerad! Ja siis on veel teine maja ka, ja suvila, seal hekk jälle suureks läinud. Õudus! Müü siis maha otsast! Ei, no kus sa saad! Nojah… Ja eladki nii ära ja polegi kaugemale näinud kui et vaid oma maja korstna otsas käinud. Ma ei naeruväärista neid, kellel on. Mul on endal ka kõik olnud, ja vajalik siiani olemas.

Kui asjadest rääkida, siis tõesti on sul ju olnud uhke häärber välibasseiniga, Jaguar ning rammusamatel aastatel loeti sinu sissetulekuks ühel suvel lausa poolteist miljonit krooni…

Siin vahepeal, jah, loeti numbreid kokku. Aga vaadati käivet, loeti inimesed kokku ja jagati kolmega (tuur, kus hästi teeniti, tehti koos Madis Millingu ja Aar-ne Valmisega – toim). Eks seal oli kulusid ka, aga… Suurte asjadega ongi nii, et kirjutatakse siis, kui läheb halvasti, ja miks mitte kirjutada ka siis, kui läheb hästi. Ja alati on ju tore, kui läheb hästi. See pole keelatud ju. Me kõik teeme tööd ja kes võtab riske, sellel ongi kas käsi kullas või perse mullas. Praegu ma sõidan vanema Ford Mondeoga, üürin kesklinnas Kadrioru piiril korterit ja olen sellega rahul.

Mis nali see oli, kui sa viimati oma uue suhte kohta ütlesid, et olgem täpsed, seekord ei ole sinu väljavalituks tütar, vaid ema?

Seal oli lihtsalt see lugu, et ma läksin sõpradega Apollosse, jäin kahe naisterahvaga pildile ja seejärel näidati näpuga, et näete, üks neist on Normanni uus! Keegi pole minu käest midagi küsinud, et kes siis täpselt. Millele nad midagi kirjutades toetusid, ma ei tea, aga pildiallkirja kirjutati, et Normanniga ühel pildil olev noor blondiin oli seal oma emaga. Esiteks ei olnud see tema ema. Teiseks oli tegu lihtsalt tuttavate inimestega, kes kohtusid vast neljandat korda. (Muigab.) Aga juba emaks saanud! No eks see tuligi ilmselt ka sellest, et ma ütlesin, et seekord ei ole tütar, vaid on ema. (Muigab.) Siis ei saadud aru, et kelle ema... Ja kelle tütar see siis on? Ühesõnaga, selline seep tuli kokku, et… Ma ütlesin ka, et olin ju seal kohapeal – et oleks võinud ju küsida. Küsige! Et kas see on su pruut ja kes siis see teine on?


Pruut siis?

Sõber. Hea sõber. Ei julge ju sõna «pruut» öelda. Kui ütled «pruut», siis on ju kohe… Monika on tema nimi ja me ikka suhtleme temaga, jah. Aga noh, las me suhtleme. Ei ole midagi sellist, et… no ei hakka kirikusse minema.

Eluaegne komödiant Bill Murray tegi ühe tõsise rolli filmis «Tõlkes kaduma läinud», niisamuti koomik Jim Carrey filmis «Karge meele igavene sära». Sa midagi seesugust, senisest teistsugust ei hau?

Caligulat tahan mängima hakata. Ma tahaks selle sügiseks ära teha. Mõte on juba idanema pandud. Ütleme, et see oleks tõesti selline esimene avalik tõsisem roll. Kui ma lugesin seda, siis muidugi ka naersin, nii et võib-olla ei tule ka see tõsisem. Püüan küll tõsisemat teha, aga inimesed tulevad saali ja ikka naeravad… Ma ei tea, aga mulle see lugu nii meeldib. Ma olen seda lugenud ikka veel ja veel. Juba paarkümmend aastat tagasi esmakordselt. Nüüd leidsin ta jälle riiulist ja jälle ma ta võtsin, vaatasin ja lugesin. Samas, komöödia on vaat et tõsisemgi töö.

Mis sa arvad, milline on sinu reiting tähtsate teatrilavastajate seas?

Ma arvan, et polegi mingit reitingut. Ma olen ju teatrit teinud oluliselt vähem kui televisiooni. Teatris on nii, et pannakse sind rolli, kus oled end hästi tõestanud – keegi ei taha sind murdma hakata. Kadunud õpetaja Rudolf Allabert ütles meile koolis, et pidage meeles, kui hakkate esimest armastajat mängima, ja see välja tuleb, siis mängite seda terve elu. Teete esimeseks komöödia, ja tuleb hästi välja – jäätegi neid tegema. Mängite mõrvarit, tuleb välja – oledki terve elu negatiivne kuju. Kui vaatad, siis on ju need suured näitlejad ka spetsialiseerunud – kes teeb kergeid romantilisi komöödiaid, kes gängstereid. Selliseid Tom Hanksi suguseid, kes murrab kord üht, teist ja kolmandat, neid on nagu vähe. Siis peadki teadlikult selle peale minema. Mina just mõtlen, et tegelikult ongi see väga õige. Põnev oleks just sellist näitlejat vaatama minna – et mida ta teistmoodi teeb.