Henry Laks: Surm vaatas mulle silma
See oli ühel 2004. aasta septembrikuu ööl. Mäo ristis tekkisid Laksi masina ette äkitselt autotuled. Laupkokkupõrge. “Ja mul polnud mingisugust võimalust reageerida, mitte kuskile keerata või pidurdada. Murdosa sekundist. Juht, kes oli kaldunud vastassuunavööndisse — ta vist üldse ei vaadanud, mis toimub. Mul olid ju tuled peal ja mind oleks olnud väga kerge näha. Aga ta oli märgatavalt purjus,” lausus Laks.
Õnnetuse põhjustaja pääses kergete vigastustega, aga Laks lamas praktiliselt aasta.
“Enim sai kannatada vasak reis, mis oli sisuliselt kildudeks. Siis veel vasaku põlve deformatsioon — põlv näeb praegugi üsna ebaloomulik välja. Moondunud, aga funktsioneerib kuidagi. Ei paindu sada protsenti — kükitada näiteks ei saa ja kõndida on valus, aga ma ei tee välja,” kirjeldab ta. Lisaks veel teised, paremini paranenud vigastused. Ja suust puudus lauljal terve esirida hambaid.
Haiglas tundis laulja vaid eufooriat, et elama jäi. Muusika ja luuletamine aitas võidelda hiljem ligi tikkunud masendusega. “Kitarri hakkasin üsna varakult mängima, siis, kui juba istuda suutsin. Haarasin kohe pilli sülle.”
Ka on Laks väga tänulik oma sõpradele ja perekonnale — pea iga päev käis teda keegi vaatamas.
Laks peab end fatalistiks. “Ju see millekski vajalik oli. Väärtustan nüüd elu rohkem. Elu kui niisugust, mis meile antud. Et sa hingad, sa käid, näed midagi. Võib-olla olin midagi elus valesti teinud. Mingit surmapattu mu hingel ei ole, aga tähendab…Võib-olla mingid halvad mõttedki on juba halb. Väga vähesed inimesed on nagu puhas leht. Juhtunu tõi mind pilvedest maa peale.”
Millistest pilvedest? “Ellusuhtumine oli mul kuidagi pinnapealne, kerge. Üldine posäng. Praegu olen palju tõsisem inimene.”
Esimene kontsert pärast taastumist oli Hiiumaal, kirikus. “Läks väga hästi, ehkki ma polnud sada protsenti vormis,” hindab õnnetuse järel raske puude saanud Laks. “Aga tegin asja ära ja rahvas jäi rahule. Ja inimesi oli palju. Õnneks.”.
