Väikesest Võsu linnast võrsunud lauljatar ANNELY PEEBO on suurlinnas Viinis leidnud oma unistuste printsi, armastatud töö ja ilusa kodu.
Me kohtume Annely Peeboga Viinis, Weimari kohvikus. Volksoper on Annely koduteater ja kohvik asub sealsamas läheduses. Weimari kohvik väljendab kõige ehtsamat Viini meeleolu — suured kristall-lühtrid, soojades toonides ruumid ja — milline koogivalik! Sacheri tordid ja õunastruudel — see on tüüpiline Viini kohvik. Siin on Annely andnud kümneid intervjuusid, siin tunnevad teda kõik, siin oleme meiegi oodatud külalised. Suure maiustajana tellib Annely kooke ja kohvi kõrvale joome vett. Vesi on Austria rikkus, sest kraanist voolav vesi on võrdne kalli Evianiga ja seda riik käest ära ei anna.
«Vesi on ka minu lemmikjook!» kuulutab lauljatar. Annely hääl heliseb, silmad säravad, naine pakatab energiast! Ilma liigse tagasihoidlikuseta tunnistab ta, et karjäär on õnnestunud, et kõik läheb tõusuteed.
1997. aastal sõlmitud tööleping lubab hõbekõril laulda nii Viini Rahvaooperis kui ka Riigiooperis. Lisaks võib Annely Peebot kuulata kirikutes ja kammerlavadel. Hetkel näitab naine oma suurepäraseid sohvrioskusi pisikese Smarti roolis, mis asendab tema parasjagu ülevaatusel olevat Audi A-6t. Sõidame, autokatus avatud, naerdes ja lustides!
Kui sa kümme aastat tagasi Viini õppima tulid — oli see leidlikkus, mida kõige enam vajasid?
Leidlikkus oli esimene kohustus ja riskile minek. Ma alustasin tegelikult miinustest. Saksa keele oskus piirdus sõnadega guten morgen ja danke schön. Tuli otsida elamiskoht ja kindlustundeks keegi toetusinimene, kes annaks nõu, kui haigeks jääd või midagi juhtub. Läksin kohe keele intensiivkursustele ja kolme kuuga sain juba rääkida, see vajas muidugi julgust, aga sellest mul puudust ei tule. Ma olen omamoodi perfektsionist, ma nõuan endalt ja teistelt väga palju, ma tahan ennast näidata alati paremast küljest, seetõttu võttis ka rääkimise harjumus veidi aega. Minu elukaaslaseks oli saamas üks austerlane ja seetõttu kasvas keel väga keel väga kiiresti.
Ja nüüd ei eralda sind kohalikest miski?
Vast see, et hommikul mind kohvikust ei leia. Viinlastel on kombeks süüa keedetud muna ja võileib kohvikus, lugeda selle kõrvale ajalehte. Mina olen nii eestlane, nii et lesin kaua voodis ja tihti toon hommikusöögigi voodisse… Vaatan uudiseid ka voodist, nii kiiresti ma kodunt välja ei jookse.
Mis kell sinu päev algab?
Meil pole regulaarset töögraafikut. Kui on aktiivne ettevalmistusperiood, siis toimuvad proovid kella kümnest üheni ennelõunal ja viiest kaheksani õhtul. Oma töö sõnade õppimisel ja harjutamisel peab mahtuma sinna vahele. Juhtub ka, et peaproovide ajal tuleb tõusta kell kuus hommikul, sest hääl tahab paar tundi ärgata, ja siis algavad proovid kell üheksa hommikul.
Kuidas sulle siinne kliima sobib, kas sall on sul ilu jaoks?
Ma olen nii ebatüüpiline laulja, käin ilma sallideta, ilma asjadeta, mis mind ära hellitaksid, et mitte ülitundlikuks muutuda. Salli kannan pigem sära jaoks.
Sära ja õnn on saatnud sind Viini teekonnal?
Minu Viini teekond on olnud väga õnnelik, tugevus tuleb läbi raskuste ja need patjanutmised, mis on olnud, jäävad kaugele seljataha. Mul on looduse poolt antud hea närvikava, mis minu elukutses on oluline. Ma sain ka üllatavalt kiiresti teatrilepingu, mis on siiski eriline saavutus. Ma olin kaks ja pool aastat koolis olnud, kui sain juba Volksoperisse — sain Rahvaooperi ja Riigiooperi lepingu. See oli tohutu võit ja samas ka uue algus, millest midagi ei tea. Kukkusin teatriellu, tundmata ooperimaailma ja laval olemata; näitlemist polnud ma ka õppinud. Istusin pea igal õhtul teatris, vaatasin etendusi, vaatasin, mida laval tehakse. Nii kogusin teadmisi ja kogemusi. Võttis paar aastat aega, kuni sain omad esimesed rollid laulda. Nüüd olen üks edukamaid metsosopraneid Volksoperis ja olen saanud palju tähtsaid esietendusi laulda. Mul on olnud ka väga head lepingud, et ma olen saanud kuus-seitse kuud reisida teistes riikides ja seal laulda, mis on igale artistile väga tähtis ja samuti tähtis teatrile, kus sa laulad. Olen igal aastal olnud paar kuud Itaalias, samuti Prantsusmaal ja suviti Savonlinnas.
Võimaldab karjäär sulle majanduslikku kindlustatust Austrias?
Jah. Ja Austrias on kunstiinimesed hinnatud isiksused. Kultuur on ju esikohal, siin on inimesed üles kasvanud koos selliste nimedega nagu Schumann, Strauss, Mozart. See on nagu Itaalias, et iga laps teab «Rigolettost» laule, nii on Viinis, et ilma kultuurita pole elu. Kui ema mind Viljandi Lastemuusikakooli klaverit õppima pani ja ma oma lapseelust kaheksa aastat muusikale pühendasin, siis oli ju selge, et ma muusika alal jätkan. Kaljuste kooris laulmine ja koos kooriga reisimine lõi ka horisondi lahti ja nii see muinasjututee jätkus.
Kuidas sa oma printsi siin Austrias leidsid?
Ta on täiesti normaalne inimene, mitte prints ja tema leidis minu. Meil läheb hästi, aga kuni pole pere loodud, ei taha ma sellest rääkida ja asju ära sõnada. Austria meestel on tähelepanu ja viisakust vast enam kui eesti meestel. Siin on iseenesestmõistetav viisakus nii elementaarne. Mulle tundub, et suur osa Austria mehi on väga suured romantikud, mis ju naistele on sümpaatne.
Kus sa Viinis elad?
Elan Viini 19. rajoonis. See ei ütle ju eestlasele midagi, aga Viin jaotub nii, et keskus on esimene rajoon ja siis hakkab ring ümber esimese kasvama nagu lilleõied. 19. on vana Viini villade rajoon, väga roheline piirkond, mis tipneb viinamarjamägedega. Äärmiselt rahulik ja ilus kant. Mul on ilus suur korter vanaaegses Viini villas. Nii et olen igas mõttes juba muutunud Austria patrioodiks. Kiidan Austria veine ja vett. Kui keegi küsib, mis on mu lemmikjook, siis vastan, et vesi. Ka mina kuulun siin keskklassi hulka ja elan keskklassi elu. See tähendab, et käin väljas söömas, saan osa kultuurist, mu elustandard on sarnane hästielavale viinlasele.
On sul ka omad fännid tekkinud?
On ikka. Tihti nad lendavad mulle järele ka Itaaliasse, rääkimata sellest, et nad mulle Viinis alati lilli saadavad, mind alati kuulamas käivad. Siin on muidugi teatrid ja ooper alati rahvast tulvil, pileteid on raske saada.
Aga sulle meeldibki rohkem kodus olla kui hilisõhtul lõbutsema minna?
Ma olen koduarmastaja ja mulle meeldib küpsetada ja ise süüa teha ja mulle meeldib vahest kududa. Mulle meeldib tavalisi naiseomadusi välja elada, ja siis ma olen meelsamini kodus, kus ma seda kõike teha saan. Ma küpsetan pirukaid või õunastruudlit, mul õnnestuvad sageli väga keerulised šarlottetordid. See on mulle suur rahuldus. Köök pole mulle ebameeldiv paik.
Aga kehakaal ja vormisolek?
Ausalt öeldes ei jälgi ma kehakaalu, kuigi peaks, sest metsosopranid ju laulavad teatris palju poisirolle ja seetõttu peab oma figuurile eriliselt tähelepanu pöörama, sest kui sa pole usutav oma proportsioonidelt, siis sind ju ükski lavastaja ei kasuta.
Aga sportimine?
Minu sportimine on reisimine suurte kohvritega, see on müstiliselt raske, aga mõjub musklitele hästi. Ma mängin squashi, jooksen hea meelega, kui võimalus on. Ja igasugused tüüpilised fitness-asjad — kui aega on, siis teen neid alati ka hotellides.
Kus sa Viinis šoppad?
Siin tuleb aprillis välja uus trendiajakiri, tegin sellele just reportaaži ‘Annely Peebo kevadoste tegemas’. Siis tuleb ühe suure firma moeshow, kus osalevad tuntud näod, kuhu olen minagi palutud, kus avaldan oma «salatripid» Viini poodidesse. Aga muidu ostan oma riided Itaaliast. Lauljale on aga vaja palju lavakleite, küll suuri, küll kitsaid, soojemaid esinemisriideid kirikutes esinemiseks ning hulgaliselt kingi ja salle. Õnneks on mul Ülle Suurhans, kes mulle mitmeid lavakleite on teinud. Tal on olnud fantaasiat ja oskust mõningaid kleite ümber teha, et neid saaks kasutada rohkem kui üks kord.
Kuidas sa rahasse suhtud?
Arvan, et raha peab voolama — et kui raha välja ei anna, siis teda sisse ka ei tule. Ja ma arvan, et oskan raha kulutada. Kuivõrd ma pean niikuinii paljudest asjadest loobuma oma elukutse pärast, siis teiselt poolt jälle teen nagu midagi tasa. Ma elan justkui sportlaseelu, pean korralikult magama, korralikult sööma, korralikult harjutama.
3000 kuulajat saalis, Peebo uhkes tualetis laval, aplaus… siis oled ooperistaar?
Siis võib-olla küll ja see on imeline tunne, aga inimese loomulikkus ei tohi kaduda. Selle diiva, kes on laval, inimlikkus ei tohi kaduda, kui ta lavalt alla astub. Saksa keeles on hea väljend ‘lase asjadel enda juurde tulla’. See muidugi tähendab enesesse uskumist ja head närvikava. Ja ma olen tähele pannud, et selline inimlikkus müüb rohkem. Ja üldse, artist pole see, kes sulgeb ennast teatriseinte vahele, loominguline hing peab lennus olema. Minu töö nõuab, et töötaksin metropolis, ja ma keskendun iseendasse ja lähen oma teed edasi. Hääl kasvab ja rollid paranevad. Loodan, et kõik läheb paremuse poole.
Koduigatsus on sulle võõras?
Taban ennast teinekord mõttelt, et tore oleks emale külla minna või venna juurest läbi astuda. Sellega mu igatsus piirdub. Siis mõtlen uutele töödele.
