„Nagu Eri ise on öelnud, peaksime olema tänulikud iga päeva ja hetke eest, mis meile on antud. Peaksime olema tänulikud ka iga inimese eest," sõnas Surva Eesti Päevalehele antud välkintervjuus ning läkitas Delfi Publikule kirja teel mõtliku ja hingestatud järelhüüde, mida algab Doris Kareva sõnadega: "Mis on inimene? Kas ingli vari? Või igatsushüüd hinge ühtsuse poole..." ning lõppeb Hando Runneli ridadega: "Puudutamine on enese ulatamine teisele. Puudutamine on kinkimine… "

Lahkunud on suur inimene, MAESTRO...
“Tunne rõõmu igast päevast, igast hetkest, mis sulle on antud,” nii ta ütles...
Ja ise ta täpselt selline oligi – ikka naerul näo ja lahke meelega, mõni hea sõna kõigile varuks. Alati toetav ja lõpmata hooliv. Valmis jäägitult pühenduma kõigele, millest hoolis, millest pidas. Armastus oma ema, kõikide oma lähedaste vastu. Armastus oma teatri, oma töö, oma kolleegide vastu...
Ta oli inimene, kes harva kasutas sõna “mina” – Eri oli andja oma töös professionaalina ning andja ka inimesena...
Eri muretses ja valutas südant laulupeo oleviku ja tuleviku pärast. “Laulupidu on püha ja selleks peab ta jääma,” nii ta ütles.

Meie hulgast lahkus üks suure südamega inimene, kelle puudutustest maailmas nii palju ilu ja rõõmu sündis.
Kõike seda, mida Eri maailmale ja meie kultuuriloole kinkis, hakkame me alles tajuma ja mõistma selle valusa vaikuse veerel, mis temast maha jäi…

Ma tänan Sind puudutuse eest, Eri!
Puhka hea inimene!