Hoffmani surm algatas Ameerika ühiskonnas tulise narkodebati
Näitleja Philip Seymour Hoffmani surm põhjustas terves filmimaailmas sügava leina, kuid ebaterviklik USA seadusandlus pahandab paljusid ühiskonnateemadel sõna võtvaid analüütikuid. Taas on teravalt esile kerkimas küsimused, miks vaid maailmakuulsa staari surmale tähelepanu pööratakse? Kas iga sõltlast on mõtet päästa? Miks on Hoffmani surm erilisem kui mõnel tänavanarkomaanil? Mida USA kasvava narkomaania probleemiga siis ikkagi ette võtab?
“Filmimaailm leinab. Kuidas kas ka USA seadusandlus leinab? Ei, see rehitseb Hoffmani juhtumi kokku kõigi teiste narkomaanidega, kes iga päev tänaval surevad, sõpradeta, süstal veenis… Seadus kohtleb neid kõiki kui lindpriisid. Selline jube topeltstandard reguleerib Ameerika ühiskonnas sõltuvust tekitatavate ainete kättesaadavust, ennetus- ja koristustööd. Me oleme pidanud looma lausa kaks täiesti eraldiseisvat hukkamõistu universumit,” kirjutab ajakirjanik Simon Jenkins The Guardianis.
“Praegu on erakordselt halb aeg olla süstiv heroiinik. Mitte et selleks iialgi head aega oleks (sest vaieldav on küll, kes 80ndate ja 90ndate HIVi-puhanguga seda võrrelda annab), kuid praegu on ikka väga halb aeg. Meil polnud selle mõistmiseks vaja, et Philip Seymour Hoffman — pühendunud isa ja suurepärane näitleja — 49 koti heroiini keskel sureks, nõel veenis. Kuid tema lahkumisel võiks ju ometi mingi käegakatsutav tulemus olla: tõmmata terav tähelepanu üledoosi-surmadele, mis ajavahemikus 1999 kuni 2010 on USAs tõusnud 102% ja siiani pole otsustatud, mida sellega ette võtta,” toonitab ajakirjanik Jeff Deeney The Atlanticus.