Maailmanäitleja ERIC ROBERTS, kuulsa Julia vanem vend, lööb meelsasti kaasa noore eesti režissööri filmis. Sest «Hollywood on endasse armunud!».
Armastatud filmikurikael Eric Anthony Roberts (51) pühib une silmist varajasel hommikutunnil, kell 5.30. Mees kiirustab jõutreeningule Tallinna värskesse City Spa’sse, et tõmmata veri käima enne mängufilmi «Reality Star» võttepäeva.
Noor eesti režissöör Raoul Suvi, kes käis vahepeal Ameerikas filmitööstuse telgitaguseid kaemas, on esimesena suutnud meelitada Maarjamaale tööle näitleja, kes seisab maailma 100 parema filmistaari nimekirjas. Üheks Ericu järgmiseks projektiks on kandev roll menukas filmisarjas «Batman.»
«Hollywood sucks!» teatab Eric ootamatult. «Hollywood on endasse armunud...» Lisab siis aga tunnustavamal toonil: «Hollywood on minu vastu väga hea olnud. Hollywood võtab end aga väga tõsiselt. Mõtleb, et on kunsti jaoks kõige parem koht. Pole.» Sestap võtab mees vastu projekte maailma eri paigus. «Mulle meeldib töötada eurooplastega palju rohkem kui ameeriklastega. Ameerikas keerleb kõik raha ümber, siin kunsti nimel.»
Muide, ka Ericu õeraas, filmidiiva Julia Roberts on avastanud Hollywoodist etema koha kodukolde näol, kus oma lapsi kasvatab.
Eelmisel nädalal Ülemiste hotellis filmilindile kerinud stseenid said teoks tänu tähe iga-aastasele tavale aidata tundmatul ent andekal filmitegijatel tuult tiibadesse saada, osaledes tema projektis. «Minu naine, kes on samuti mu mänedžer ja mu ajujõud...» naerab Eric, «valib igal aastal välja ühe või kaks noort filmitegijat.» Aastas potsatab pere lauale üle saja verisulis režissööri stsenaariumi, lisaks paarsada muud projekti.
Usaldad alati oma naise otsuste õigsust?
99 protsenti ajast. Ta on palju nupukam kui mina.
Sa tundud oma naisega väga lähedane olevat...
Mu naine on mu kangelane. (Naerab.) Ma tahan tema sarnaseks saada, kui suureks kasvan.
Kuidas te tutvusite?
Lennukis. Mina lendasin tagasi Itaaliast, kus tegin filmi. Lennukis olid väiksed salongid, igas kaks istekohta. Seal pakuti kaaviari... Ainuüksi üle mandri lendamine maksis 5000 dollarit, mis on muidugi naeruväärselt suur summa! Igatahes... Pidin tagasiteel Los Angelesse lugema kiiresti läbi ühe teise filmi käsikirja. Minu kõrval istus kütkestav punapea, kes samuti luges stsenaariumi. Mõtlesin: «Oh ei! See on näitleja. Nad räägivad ainult näitlemisest.» Hakkasime rääkima. Ta küsis äkki, kes on mu lemmikstsenarist. Vastasin, et see on kindlasti David Rayfiel. Tema vastu: «Oh, ma tean teda küll. Ta on mu isa.» Nii said meist sõbrad. Sel ajal olid meil mõlemal kaaslased. Alati, kui olin LAs, viisin ta lõunale. Ta oli äärmiselt kaunis, aga ma ei teinud midagi. Kaks aastat hiljem, kui mõlemal olid suhted liiva jooksnud, viisin ta õhtusöögile, ja sellest ajast oleme koos. See oli 16 aastat tagasi. Ta on minuga alati kaasas, kuhu ma ka ei lähe. Välja arvatud siin, Hiinas ja Venemaal. Tema jaoks on lendamine väga raske ettevõtmine, tal on klaustrofoobia.
Meil tuleb muide varsti pulma-aastapäev — 16. augustil.
Mida naisele siis kingid?
Ma pole sellele veel mõelnud, olen nii hõivatud olnud. Aga pean sellele mõtlema hakkama, kas pole?! Aitäh.
Olen talle kinkinud kõike, alates teemantkäevõrudest kuni autodeni. Paar aastapäeva olen ära unustanud.
Kuidas tähistasid, kui selgus, et sind tahetakse mängima kandvat rolli uues «Batmani» filmis?
Viisin naise meie lemmikrestorani sööma. See on vegani-restoran. (Veganid ei tarbi üldse loomset proteiini — toim.)
Miks sa taimetoitlaseks hakkasid?
Hakkasin taimetoitlaseks 18 kuud tagasi. Taimetoitlane olin aasta, siis hakkasin veganiks. Ma lugesin raamatut «China study», mille on kirjutanud üks doktor ja tema poeg. Võttis 35 aastat ja 45 000 patsienti, aga nad avastasid, miks hiinlased elavad 30 protsenti kauem kui ülejäänud inimkond: nad ei söö loomalihas leiduvaid proteiine.
Kui kaua sa elada tahad?
Ma olen sinuga aus, mul on oma naisega selle üle suur debatt. Mu naine tahab elada 150aastaseks. Mina tahan ainult elada nii 75. eluaasta kanti. Ma ei taha olla vana ja väeti. Ma olen väga tugev ja terve ja vitaalne. Ma loodan, et ma kukun jala pealt surnult maha. Vananemine on kõigi inimeste jaoks üks suur rongiõnnetus. Ma ei taha vanaks saada.
Millal oled tahtnud näitlemisele käega lüüa?
Ainult, kui on olnud halb kogemus. Olen teinud palju filme. Kui Hollywoodis oma esimese filmiga staariks sain, olin vaid 20 aastat vana. Mulle öeldi siis, et peaksin tegema ühe filmi aastas. Ja pärast superstaariks saamist ainult ühe filmi kolme aasta jooksul. Mina mõtlesin, et ma ei saa mitte töötada — olin harjunud terve elu kaasa tegema aasta jooksul kaheksas kuni kaheteistkümnes projektis. Mulle aga öeldi, et staaristaatust peab kaitsma. Ei või end ülemäära eksponeerida! Nii et kaheksa esimese karjääriaasta jooksul tegin aastas ühe filmi. Olin täiesti löödud! Sellest ei piisa, et kunstnikuna oma hinge toita. Siis kandideerisin Oscarile. Ja ma kaotasin... palju kesisemale näitlejale, kui mina olen. Palju kesisemale. Ja see pole lihtsalt minu arvamus, see on fakt. (Oscari võitis Don Ameche — toim.) Mõistsin, et asi pole kvaliteedis. Otsustasin, et ma ei võta enam Hollywoodi nõu kuulda. Võtan vastu kõik tööd, mida tahan teha — kas suure või väikse raha eest, või üldse mitte tasu eest. Nüüd, pärast 1985. aastat olen teinud veel umbes 140 filmi. Ja mul on olnud nii vahva! Hollywoodis nad vihkavad mind, sest olen üle elanud karjääri, mida nad ei tahtnud mulle lubada. Ja suured režissöörid, nagu Chris Nolan, palkavad mind.
Olen esimene näitleja, ja selle üle uhke, kes on korraga kõike teinud. A-kategooria filmid, B-kategooria, televisioon, muusikavideod.
(Eric võtab taskust hügieenilise huulepulga, millega kergelt huuli määrib.)
Mida soovitad Eesti näitlejatele, kes tahavad Hollywoodi sisse saada?
Esiteks peavad nad Hollywoodi minema. Nad peavad endale nime tegema ja siis sellega tagasi tulema. Kui nimi on olemas, hakkama tegema filme oma kodukohas.
