Nii MAARJA kui ka INES tunnistavad, et kummagi kõige kaunim laul on isiklikum kui kõrvaltvaataja võiks aimata. «Homme» sündis Maarjal suhte murdumisest Koiduga. «Iseendale» Inesel Martiniga kohtumisest, mis nüüd on ilus minevik.
Eesti popimaailma kaks veenust Maarja-Liis Ilus ja Edas-Ines Etti on mõlemad 27aastased. Pool aastat vanem Maarja sündis-kasvas telelaululapsena rahva ees nelja-aastasest peale. Ines ilmus 17aastaselt Väike-Maarjast ja võttis jõuliselt kannule. Vastandite ühtsuses on nende (laulja)teed kulgenud paljuski paralleelvärssides. Publik on harjunud nende kahe puhul võrdlema ühe edu teisega. Neil nädalail on nad haripunktis, üks tantsu-, teine laulutähtede saates. Kummati ühelgi «karussellil» nad omavahel võistelnud pole. Lootust on. «Tulge kõik minu juurde,» kutsub ju eurolaulu uus lunastaja Heidy Purga kõiki päris tegijaid tänavu mängu tulema.
Esimene muljepilt Maarjast/Inesest?
Ines: «Õnneseen». Üliarmas telefilm Maarjast, kui ta oli veel päris väike. Laulis mere ääres, linnupoeg juustes: «Oma ema ükski lill ei ole näinud, üle niidu käsikäes nad pole käinud...» Üks ilusamaid lastelaule üldse! Mina istusin vanematega teleka ees. Muidugi tahtsin ka samamoodi. Sest siis Väike-Maarjas ma ka juba natuke laulsin.
Nägime «Kaks takti ette» finaalis 1999, kui mina võistlesin, aga Maarja oli juba saatejuht. Esimene «tere» võis seal olla.
Maarja: Ines sööbis kohe mällu kui «see ilus lühikeste juustega tundmatu Väike-Maarja tüdruk» saates «Kaks takti», mida me Koiduga koos tookord juhtisime. Mäletan, et panustasime mõlemad temale. Ines eristus teistest. Väliselt kena, hea inglise keele hääldus, laulis tasemel. Paljud teised olid juba laulukarussellidelt, ETV laulustuudiost teada. Ines oli üllatus, temast polnud enne midagi kuulda. Tanel oli muidugi ka kihvt, kogu finaal väga tugev.
#end#
Mis teemal esimest korda pikemalt jutu peale saite?
Ines: «Kahest taktist» saime auhinnareisi Iisraeli Eurovisioonile. Meie Taneli ja Vilgatsiga kui esikolmik ning Maarja ja Koit kui juba Eurovisiooni-veteranid. ETV lastekoor oli ka kaasas ja eks me «vanad» seal nende hulgas hoidsime rohkem kokku.
Aga teemad... Ju need, mis teistel jutuks tulid. Olin nii tagasihoidlik. Mina algaja, tema tuntud laulja. Kaua vaatasin alt üles. Suurt kahekesi vestlust Iisraelis veel ei tekkinud.
Maarja: Jeruusalemmas oli programm ette-taha organiseeritud, aega isekeskis suhelda eriti ei jäänudki. Inesega lähemalt viis meid hiljem kokku Mariann Pihlap, kellega mina suhtlesin juba lasteaiast ja 21. keskkoolist. Siis jooksis ka Ines temaga kokku ja sattusime ühisesse seltskonda. Hiljem sai Inesest mulle Kadriorus peaaegu naabritüdruk. Algul kolme, nüüd uues korteris lausa kahe minuti kaugusel.
Koit ja Tanel nimetasid kunagi samas rubriigis, kuidas te omal ajal neljakesi väljas käisite.
Ines: See oli meil Taneliga nii värske ju siis. Võis küll olla. See oli nii palju aastaid tagasi. Mälu on mul selline kehvake, ma ei jäta palju meelde selliseid seikasid või väikeseid tähtsaid detaile, nagu teised mäletavad.
Maarja: Tallinn on nii väike - ikka satud samadele üritustele ja ühte lauda. Palju me spetsiaalselt väga neljakesi väljas käsime. Korra küll Naissaarel, vist Jaanus Nõgisto jahiga, sellest on mul pildid olemas.
Seni parim ühine melu/ettevõtmine?
Ines: Maarja juures on alati hästi mõnus melu. Igaüks toob midagi kaasa, nuputame koos midagi süüa, kuulame muusikat või jutustame niisama. (Naerab.) Viimati käis Maarja oma MacBookist välja vahva programmi, millega saab pildistada ja siis nägusid moonutada. Nemad Frediga olid juba katsetanud. Ja me sattusime ka täiega vaimustusse - tegime kordamööda üksteisest totakaid pilte ja naersime südamest. See oli nüüd millalgi talvel. Väga tihti me ei kohtu. Helistame küll ja teeme plaane, aga Maarjal on ka ju hästi tihe graafik.
Maarja: Nagu tüdrukud ikka enne väljaminekut - saadakse kokku, võib-olla väike vein või naps. Lihtsalt mõnusad koosviibimised. (Muheledes.) Ja millest naised ikka räägivad: kiruvad mehi, igapäevategemised, natuke tööasju sekka.
Ei saa öelda, et meil Inesega lausa ühtmoodi elud oleksid, aga sarnasusi-teemasid jätkub. Juba amet ja seegi, et me kõrval on olnud samamoodi popid, ihaldatud mehed. Nii et teatud hetkedel oleme seisnud sarnase kogemuse ees.
Kus olete tundnud omavahelist konkurentsi? Ühised lauluvankrid-karussellid?
Ines: Maarja käis need varakult läbi, mina alles kümnendas klassis, aasta enne «Kahte takti». Eurolaulule oleme sattunud ka kordamööda.
Maarja: Heas mõttes on Ines kindlasti mul üks suurimaid konkurente Eestis. Palju meil samaealisi naislauljaid siis ikka rivis on. Meenub, kuidas mul «Iseendale» autos mängis: on ikka vinge loo tüdruk valmis kirjutanud!
Ehk siis natuke naiselikku rivaliteeti?
Ines: Nii? (Naerab.) Mina ei julgeks küll Maarjat kuidagi rivaaliks nimetada. Mõnele kõrvalt võib-olla tundub nii. Ma ei tea, me saame nii hästi läbi.
Okei, väike naiselik rivaliteet on ju ainult hea. Märkan alati just Maarja ajakirjapilte või kuidas tema esinedes välja näeb. Hästi omapäraselt kaunis naine. Stiilne, naiselik, klassikaliselt maitsekas. Mul oleks tema pealt palju õppida.
Maarja: Imetlen Inese pilte, eriti hea oli nüüd Stiili esikaas. Samuti eelmine Kroonika-seeria Kristjan Lepa tehtud piltidega. Rääkimata Inese moeseeriaist. Mitte et ma ruttaks sealt midagi üle võtma. Tüpaažilt oleme erinevad. Näojoontelt, Inesel on sale keha, suured uhked juuksed.
Ja seltskonnas ka: Inesel kindlasti rohkem sära ja särtsu sees. Käib algusest peale rohkem pidudel väljas. Ta on ise öelnud, et on suht kärsitu. Mina olen hea meelega pigem veiniklaasiga kodus kamina ees ja paitan oma koera.
Suhetes meediaga?
Ines: Ei meenu ühtegi apsu, mis Maarja oleks meedias teinud. Mina olen selles osas väga naiivselt ikka väga erinevatesse lõksudesse langenud.
Maarja: Mul oli eelis maast madalast harjuda - juba nelja-aastasest peale kaamerate ees - teatud asju endale hoidma. Tunnetan oma piiri, kui palju räägin ajakirjandusele. Aga kui, siis olen aus. Kedagi teist mängida ma ilmselt ei oskakski.
Tugevaim ja nõrgim külg?
Ines: Maarja musikaalsus, ta on väga tugev vokalist! (Ohkab.) No okei, vahel ootaks temalt ehk rohkem üllatusmomenti, et vau, Maarja tegi seekord nii!
Ühe asja üle julgen ise uhke olla: Eestis pole palju naislauljaid, kes ise endale laule kirjutavad. Aga peaks olema palju rohkem, et oleks valida, millest siis plaadimaterjali vormida.
Me kumbki vist pole täiesti uhuu-kunstnikud. Laulja kohta üsna head ise planeerima ja organiseerima. Mul pole Maarja head keskendumisvõimet. Me pole küll kunagi koos töötanud, aga - lavalt paistab ka, ta on palju rahulikum ja enesekindlam kui mina.
Maarja: Kaalun kaua, aga kui midagi kätte võtan, siis pühendun tõsiselt. Nagu see tantsusaadegi praegu. Ja vastupidi, olen üsna mugav. Õnnelik, et kõik tööd on minuni ise tulnud. Pole pidanud ise peale pressima või mõlgutama muremõtteid, mis edasi saab. Mõlemad Inesega suudame laulmisetööst end elatada. On ju Eestiski palju neid, kes päeval peavad mingit muud tööd tegema.
Ines alustas Kotka, siis Sal-Salleri juures, aga töötas end välja selle õige asjani, kirjutab ise endale lugusid. Minu detsembris ilmuv plaat nüüd ka. Ju on vaja olnud neid aastaid ja kogemust, et julgeda välja tulla päris oma lauludega.
Otsekohesed oleme mõlemad, mõnes olukorras ma võib-olla natuke rohkem kontrollin ennast.
Kumb on rohkem tunde-, kumb mõistuseinimene?
Ines: (Naerdes.) No kui ma tunde järgi ütlen, siis võib-olla tundub, et Maarja on rohkem mõistuseinimene kui mina.
Maarja: Kui suhetes «sisetunne» ikka veab viltu ja tunned, et hinges oled ju ikka õnnetu, siis peab mõistusega endast jagu saama. Et ennast mitte hävitada, sest mina võtan asju väga hinge, kuigi võib-olla see pealt nii väga ei paista.
Kumb paremini raha loeb? Ines: Maarja. Ta ju õppis isegi majandust või juurat või. Peab numbritega rohkem kodus olema kui mina.
Maarja: (Naeratab.) Ei tea, pole Inesega ühistel šopingutel käinud. Rahalugejaks end ei pea, aga kunagi pole mu krediitkaart olnud miinuses. Ja oma esimesest suurest sissetulekust peale, kui tegin 15aastaselt esimese plaadi, pole ma vanematelt pidanud enam taskuraha küsima.
Kui poleks laulja, mis ametit peaks? Ines: Sisedisainiga võiksin kunagi täitsa tegeleda, see on mu suur kirg. (Naerdes.) Sõpradele pole ma siiski veel kodusid püsti pannud. Kuigi kogu aeg reklaamin, et kui keegi tahab, siis ma olen olemas.
Maarja: Juristidiplom mul ju on, aga kahtlen, kas... Mood huvitab. Vaevalt et ma elu lõpuni lavale jään, aga selles vanuses eelistaks juba koduperenaine olla.
Kumb on seisuga 2008 rohkem valmis kodu(perenaise)eluks?
Ines: Samal astmel: hindame puhkuseaega kodus. Igal õhtul vaatan, et ma ikka koju jõuaksin, ei taha kuskil külas magada. Kodutööd käivad hooti, võin juba olla täitsa koduperenaine paar päeva.Maarja: Minu pereseis on vist hetkel stabiilsem. Aga kodu hoiame mõlemad. Suurim autoriteet lapsepõlvest?
Ines: Kui lasteaialaps olin, siis muidugi nii kallis isa. Puberteediga läheb kõik mõneks ajaks paigast ära, aga... Siis oli mu suur vend Ivo. Tema läks juba üheksandast klassist Tallinna muusikat õppima ja hakkas oma elu elama. Mida vend kuulas, kuulasin mina ka! Tema tõi kinkis mulle elu esimese CD-plaadi - The Verve'i «Urban Hymns». Lauljatest esimesena oli aga Kare Kauks see kõige parem-ägedam. Ma polnud veel vist kümbinegi, kui Väike-Maarja rahvamajas oli Mahavoki kontsert. Mina lava ees õhinal valmis. Muusika oli oh-oh-oh! tohutult vali. Mu elu esimene päris kontsert! Maarja: Muusikavideotest vaimustasid Madonna, George Michael, Michael Jackson. Neid ma kodus ketrasin ja matkisin peegli ees, lakipudel mikrofoniks käes. (Naerab.) Nii et kodus puhusid mul hoopis teised tuuled kui mu laulud «Õnneseene» filmis. Õe ja ema meik läks käiku ja...
Vanemad on mul õnnelikult vastandid. Isaga saab kõik selgeks analüüsida. Ja kui siis jääb veel, mida mõistus ei võta, siis jääb ema lõbusam ja kergem minnalaskmine: kõigest ei peagi lõpuni aru saama, küll hommik on õhtust targem. Hea uni aitab kõikide murede vastu.
Absoluutsed muusikalemmikud?
Ines: Lenny Kravitz! Kui mitmekülgne muusik, kirjutab-teeb kõik lood otsast lõpuni ise. Olen järjest ja järjest kõiki tema plaate kuulanud, tean peast iga kitarrikäiku. Riias kontserdil võttis esimese looga mul lahinal pisarad lahti. Tagatipuks inimlik rõõm, kui ma sain teada, et ta on sündinud minuga samal kuupäeval - 26. mail!
Naistest... Sheryl Crow'd kuulates olen palju õppinud. Duffy on omapärane, hea energiaga uus lauljanna. Aga ei kirjuta oma laule ise nagu Sheryl. Mulle meeldivad artistid, kes ise loovad ja esitavad. Nad mõjuvad kõige ausamalt ja jõuavad lähemale.
Moodsamast kraamist on mõnusad bändid The Muse, Keane, ka Coldplay muidugi.
Maarja: Tipp on Madonna, kui ka tema viimased plaadid mulle enam nii väga korda ei lähe. Meestest Sting, Seal. Eriti kihvt on, kui laulja on saavutanud eksimatult äratuntava hääle.
Spordiala/sportlane?
Ines: Eesti tipud Nool ja Veerpalu. Pluss puht naiselik sümpaatia mõne nägusa jalgpalluri suhtes. See hispaanlane, kes nüüd ka Eestis mängimas käis. Oli vist väravavaht.
Maarja: Olümpiamängudelt suusatamist ja kergejõustikku vaatan. Natuke ka vormelit. Nii et kui spordikauge inimesena selles heinakuhjas sobrama hakata, siis Ralf Schumacher.
Mõjunud film? Ines: Teismelisena olin vampiirifilmide mõju all. Ei tea miks, aga tõmbas. (Naerab.) Kaela pealt ei tohi mind eriti puudutada. Sellise jälje on need filmid jätnud.
Tõsiselt heade filmide hulgast on raske üht valida.
Maarja: Kuna mulle üldse meeldivad Hollywoodi suured filmid, siis esimene suur, «Tuulest viidud».
«Seks ja linn» või «Meeleheitel koduperenaised»?
Ines: «Perenaisi» eriti ei vaata, «Seks ja linn» oli äge. Enim meeldis Carrie - stiilne, lõbus ja kõige neutraalsem sellest kambast. Teised olid veidrikud, ühele ja teisele poole kaldu.
Maarja: Mõlemad. Hea huumori ja tabavate tüüpide valikuga. Fred naerab, et mina olen nagu see Gabrielle seal, kes vaimustub moest ja šoppaks kõik poed tühjaks.
Aegade ilusaim naine ja mees?
Ines: Et keegi neist Hollywoodi karismaatilistest? Praegu tuleb meelde aktuaalne - Paul Newman, kes just suri. Noorpõlve filmides väga šeff mees! Iluikoonidest Marilyn Monroe oma haavatavuses, aga temas on see sisemine miski puudu. Äkki Audrey Hepburn, sama ajastu naine, aga temast usub sisu rohkem.
Maarja: Kas nüüd kõige ilusam, aga George Clooney, ilus on ta küll. Naistest näiteks Penélope Cruz.
Kuidas elus, on teil sarnane meestemaitse?
Ines: Tundub, et ei ole. (Naerab.) Veel ei ole tekkinud seda olukorda, et sama mees.
Maarja: Mul endalgi ei ole mingit kindlat meestemaitsest. See on ikka pigem mingi õhus olev keemia, mis kas on või pole. Julgen öelda, et minu kaaslased on olnud üsna erinevad mehed.
Fred Krieger ja Martin Saar tunduvad eemalt üsna sarnased.
Ines: Ehk välimuselt. Iseloomult üldse mitte.
Maarja: Seda küll, et saime neljakesi väga hästi läbi. Kui Ameerikas õppisin, käisime Frediga vist ka koos Inesel ja Martinil külas. Eestis puutusime ka kokku siin-seal neljakesi.
See peab ehk tõesti paika, et oleme Inesega mõlemad tahtnud, et mees kõrval peab ka huvitav ja isiksus olema. Nii olid ka Koit ja Tanel, neil on ka seesama eriline särtsakus sees. Nagu meiegi, lavainimesed. Seal on ka põhjused, miks meie teed on lahku läinud. Mingil hetkel hakkavad prioriteedid teiseks muutuma. Eks naisterahvas ikka vajab enda kõrvale meest, kes on talle kogu aeg olemas ja toeks. Kui teine lavainimene pühendab ennast ka ennekõike endale, siis mingil hetkel jääb sellest väheks.
Kummal on seni armastuses rohkem vedanud?
Ines: No meil mõlemal on vedanud ja viltu läinud, kõike juhtunud. (Köhatab.) Mõlemad tugevad naised. Tänu sellele on vastulööke, aga eks vastupidavust ka.
Maarja: Mõlemal on ilusaid ja tundeid olnud.
Mitu tõelist armastuslugu-kooselu-püsisuhet?
Ines: Mis on tõeline, aga ma arvan, et ongi ikka kaks.
Maarja: Mina julgeks öelda, et kolm.
Enne Koitu ja Fredi oli B4 tantsija Raivo?
No just ikka tema.
Kumb teist esimesena pulmad teeb?
Ines: (Pahvatab naerma.) Kes seda teab. Aga praegu tundub, et Maarjal ja Fredil on potentsiaali enne mind pulmad ära teha.
Maarja: Vaat seda küll ei tea.
Ilusaim unenägu?
Ines: Mulle meeldivad lendamise unenäod. Üks neist oli eriti ilus. Tavaliselt lõpevad need lendamised kuidagi ära, seekord aga kestis edasi ja edasi. Üle Väike-Maarja, üle Tallinna: vaatasin alla ja märkasin tuttavaid kohti ja mis seal toimus. Mõned inimesed ütlevad, et ei näe üldse lendamist unes. Ma siis imestan: kuidas sina ei näe, mina kogu aeg näen!
Maarja: Hommikuks on need hetkeks meelest läinud. Ei, mina ka ei lenda üldse. Pigem üsna realistlikke painajaid: kui on elus pingeline, siis unes kipub see veel absurdsemaks muutuma.
Miks kadus Maarja järelt just Liis, Inese eest Eda, mitte vastupidi?
Ines: Sest Eda ei ole vist väga artistlik nimi. (Naerdes.) Kujutad sa ette: «Ja nüüd on teie ees Eda!»
Maarja: Kui ma kunagi Rootsis Universali plaadifirmaga alustasin, siis neile tundus see sidekriipsuga nimi liiga pikk ja keeruline. Lapsest peale on kõik mind nagunii Maarjaks kutsunud, Liisi peale ma ei reageeri. Vanematel oli vist valmis teisigi nimesid, aga kuna ma sündisin jõululaupäeval, siis oli selge, et ennekõike Maarja.
Seni suurim kurbus?
Ines: Eks päris mitmel korral. Aga suur-suur, kui vanavanemad siit ära lähevad.
Maarja: Kui meil eile õhtul Veikoga tantsusammud üldse välja ei tulnud, muutus see väga suureks kurbuseks.
Suurt valu tekitavad erinevad suhtepurunemised. Püüan siis mõistusega üle saada: vahepeal ongi ilus ja hea ka kurb olla, et siis hinnata paremaid aegu. Nii et mul pole nutmise vastu midagi, see just aitabki kõik endast välja saada.
Ja üks äraütlemata rõõmus päev?
Ines: Esimese hooga tuleb mulle alati meelde see üks! Kui mulle tuli Väike-Maarjasse kiri, et mind valiti «Kahe takti» televooru. Mitte ei helistatud, vaid kiri Eesti Televisioonist, Eve Viilupi nimi all! Ma olin nii õnnelik, vihma sadas, oli sügispäev. Ma ei uskunud! Jooksin, kiri käes, läbi Väike-Maarja oma lauluõpetaja Raivo Naaritsa juurde. Tema kodus me minu demosoorituse kassetile salvestasime, tänu millele võistlema pääsesin. Süda tahtis seest välja hüpata - nii suur rõõm oli! See mõjutas mu elu nii palju, edasi sai kõik ju alguse sealt!
Maarja: Kõik välismaareisidelt kojutulekud. Kui olin pikalt Bostonis ära olnud, pingutasin nii, et sain seal oma kooliasjadega paar päeva valmis. Aga lennupiletit varasemaks vahetada ei saanud. Pakkisin aga ikka kohvrid ja sõitsin kaks päeva varem lennujaama kohale. Vedas, saingi lennukile. Siis ma olin küll kohutavalt rõõmus, aga kodustele ei öelnud. Olin ühel päeval ukse taga, kuigi mind oodati kaks päeva hiljem. Tegin Fredile üllatuse. Ema naeris pärast ja hoiatas, et sellised üllatused võivad vahel kehvasti lõppeda. Aga kõik läks hästi!
