Inglismaa ihaldatuim poissmees HUGH GRANT püüab lahti saada romantilise paipoisi imagost.
Filmis About a Boy («Suur poiss ja väike poiss») õnnestub see Grantil (41) küllaltki edukalt.
Kõige hirmsam hetk selles filmis oli Grantile see, kui ta pidi lavale minema esitama laulu Killing Me Softly viiesaja kooliõpilase silme all. «Hirmus oli see sellepärast, et ma laulan nagu hüään,» ütleb ta. «Ma ei tea muusikast ööd ega mütsi. Mul on kodus kaks CD-plaati ja üks neist on filmi «Godspell» soundtrack.
Kuid laulmine hakkas Grantile lõpuks lausa meeldima. «Kuna seda stseeni tehti viis päeva, tundsin ma ennast viimasel päeval nagu rockstaar,» ütleb ta.
Paheline elupõletaja
Granti enda arvates on talle kõigist tema rollidest kõige paremini istunud Daniel Cleaveri osa filmis «Bridget Jonesi päevik». Cleaver, nagu Grant, on edukas ja ligitõmbav, kuid samal ajal ka paheline tüüp, kel pole aimugi, mida või keda ta tahab. Filmi kaasstsenaristi Richard Curtise sõnul on filmi kõige naljakamad kohad puhtalt Granti looming. Näiteks see, kus Grant avastab Bridgeti jalast hiiglaslikud figuuri korrigeerivad aluspüksid. «Ta tegi «Bridget Jonesi» võtetel kõvasti lollusi, sest see tüüp oli täpselt sama ulakas nagu ta ise,» ütleb Curtis.
Ulakas on Grant endiselt, kuid tema kaunid poolpikad lokid on asendunud lühema ja tänapäevasema soenguga, mis teeb ta tema 41 eluaastast kõvasti nooremaks. Soengumuutus polnud vabatahtlik — seda nõudis roll «Suures poisis ja väikeses poisis».
«Olen oma juuksed korra varemgi maha lõiganud ja sellest ei tulnud midagi head. Nägin välja nagu lesbi,» ütleb Grant. «Aga seekord on nad asjale päris hästi pihta saanud.»
Kleidiga poiss
Grant hakkas näitlema varases nooruses, tundmata sealjuures näitlemise vastu suuremat huvi.
«Juhtus, et pidin mängima tüdrukuid,» meenutab Hugh kauget koolipõlve. «Meie draamajuhendaja, kes nüüd on kahjuks surnud, nautis poiste tüdrukuks riietamist. «Helisevas muusikas» olin ma vägagi veenev Gretl. Mul oli seljas valge helesinise lehviga kleit. See kleit on mul siiani alles, mõnikord libistan selle selga.»
Kui Grant Oxfordi Ülikooli inglise keelt õppima läks, jätkas ta ka näitlemist, kuid ei suutnud ennast tihtipeale laval kontrollida.
«Mul oli kohutav itsitamisprobleem. Kui keegi mu naljade üle naeris, olin nii meelitatud, et möirgasin isegi naerda,» meenutab ta.
Kuid näitlemine ei toitnud tema hinge, ta lihtsalt oskas seda. Enne filmi «Neli pulma ja üks matus» võtteid rääkis Grant stsenarist Richard Curtisele näitlejaameti mahapanemisest. «Ta ütles, et näitlemine on alandav ja ta ei oska seda ja et oleks viimane aeg sellele lõpp teha. Siis esitas paar sketshi ja ma mõtlesin, et see oleks kohutav kaotus, sest ta on ju nii naljakas,» räägib Curtis.
Loominguliselt blokeeritud
«Neljast pulmast ja ühest matusest» on nüüd möödas kümme aastat ning Grantist on saanud igaühe lemmikinglane. Sellele on mõistagi kaasa aidanud üks viimaste aastate edukamaid romantilisi komöödiaid Notting Hill.
Grant möönab, et ta on oma romantilise paipoisi imagos ise süüdi. «Olen rolle valinud selle järgi, kas stsenaarium on hea ja meelelahutuslik, ja mitte selle järgi, kas see mind näitlejana arendab,» ütleb ta. «Seetõttu olen end ilmselt ka liiga palju korranud.»
Filmides võib Grant ju malbeid noormehi mängida, kuid ta ise vabanes paipoisi imagost juba 1995. aastal, üllatades maailma prostituudiskandaaliga. Lõbunaise teenuste kasutamise eest mõisteti talle kaks aastat tingimisi.
Kui Grant mõni aasta tagasi Tais puhkas, tikkus talle ligi selgeltnägijavõimetega venelanna. Grant lubaski tal lõpuks oma kätt vaadata. Naine teatas talle, et ta on «loominguliselt ja igas muus mõttes blokeeritud» ning lehvitas tema pea kohal oma käsi, et aurat parandada.
Igavesti üksi?
Nüüd muretseb Grant, et selle «blokeeringu» pärast jääb ta igaveseks üksi. Ta tunnistab, et kadestab oma investeerimispankurist venda Jamiet: «Jamiel on naine ja kaks fantastilist last. Nad on tõeliselt õnnelikud, ilma, et see oleks kuidagi võlts. See on väga häiriv.»
Kas Grant ise ei unista naisest-lastest? «Mõnikord, näiteks jõulude ajal, tuleb tõesti üksildane tunne peale,» ütleb ta. «Eks ma ikka unistan, aga ärgem unustagem, et ma olen ju blokeeritud.»
Iroonilisel kombel vaevab sama häda ka Willi, Granti tegelaskuju filmis «Suur poiss ja väike poiss». Ka tema otsib armastust, kuid kardab vastutust. «Nii hull kui Will ma ei ole,» leiab Grant. «Ma olen võimeline… Mul on sentimentaalne külg täitsa olemas ja vanemaks saades tuleb see üha rohkem välja. Ma ei usu, et olen külmunud, mitte nii nagu Will filmi alguses.»
Grant pole lootusetu vanapoiss, tal on seljataga pikaajaline suhe modell/näitlejatar Elizabeth Hurleyga, kellega koos juhib ta endiselt filmikompaniid Simian Films. Hurley sünnitas tänavu poja miljonärile, kes ei tahtnud lapsest midagi teada.
Hugh nendib, et ajakirjandus on tema jaoks välja mõelnud rolli, mida ta täita ei suuda. «Kõik kirjutavad, et ma olen olnud talle fantastiline tugi. Ma pole üldsegi kindel, kas see nii on,» ütleb ta.
Poissmeheelul, kui kord sellega harjunud oled, on omad võlud. Grant ei salga, et vabal ajal meeldib talle napsutada. «Ükskord püüdsin kuuks ajaks joomist maha jätta,» räägib ta. «See oli kujuteldamatult raske. Ma ei saanud kuu aega üldse väljas käia. Või kui käisin, siis palusin inimestel raamatu kaasa võtta, sest ma olin nii igav.»
Tõmbab kirjutama
Rolliks valmistudes ammutab Grant inspiratsiooni raamatutest. «Ükskõik, mis tüüpi ma ka ei kehastaks, ma ehitan ta üles kellelegi, kellest olen lugenud. Minu kangelased on ikka kas raamatutegelased või kirjanikud ise,» räägib ta, nimetades lemmikuteks Lord Byronit, Vladimir Nabokovit ja Evelyn Waughi.
Kirjanikuks lootis Grant isegi saada, kuid «läks kergema vastupanu teed». Täna makstakse Grantile filmi eest seitse miljonit dollarit. «Mõnikord, kui tunnen end väsinuna, mõtlen, et kaks aastat veel,» tunnistab ta. «Aga seda romaani, mida ma mitu aastat kirjutada olen püüdnud, ei ole ma ikka veel valmis saanud. Samuti mitte näidendit, mida olen tahtnud kirjutada juba kaks aastat.»
Nii ei jäägi muud üle kui näidelda. Ja filmirollidest juba puudu ei tule. Peagi näeme teda järjekordses romantilises komöödias Two Weeks Notice («Kahenädalase etteteatamisega»), milles Grant astub üles koos näitlejatar Sandra Bullockiga.
Kuna neid on viimasel ajal tihti koos nähtud, räägitakse muidugi armusuhtest. «Oleme lihtsalt sõbrad,» kummutab Grant lootuse.
Sõprusel on omad eelised. «Sandral on need hiina arstid igal pool kaasas ja ta jagab neid lahkelt teiste näitlejate ja võttemeeskonnaga,» räägib Grant. «Filmi-võtetel sain ma iga päev hiina massaazhi ja nõelravi ja tabletikesi ja potsikuid.»
Võib-olla aitavad hiina imetrikid ka blokeeringust lahti saada?
