HUGH GRANT kurdab, et poissmeheelu on keeruline ja näitlemine pole ikka see õige amet. Keskeakriis, mis muud…

Hugh Granti (41) elus on viimastel aastatel toimunud mitmed suured muutused.
Vahetult enne 40. sünnipäeva purunes neliteist aastat väldanud suhe näitlejatar Elizabeth Hurleyga, aastake hiljem teatas Hurley oma skandaalsest rasedusest. Hugh on korduvalt kurtnud, et näitlemine ei paku talle enam pinget. On’s see keskeakriis, mis endast märku annab?

«Need viimased aastad on tõepoolest olnud nagu pidev keskeakriis,» võtab Grant omaks. «40-aastaselt hakkab igaüks kahtlema oma elu sisukuses. Ma ei arva, et mu elu oleks täiesti raisus, aga seda ma ka ei usu, et mu eksistents oleks olnud väga mäletamisväärne. Tunnen vajadust end rohkem pingutada.»

Kuulujutuveski jahvatab, et Grant sukeldub nüüd hoopis kirjandusmaailma. «No see on tõesti alles kuulujutu tasemel,» möönab Grant. «Ma nokitsen ühe näidendi kallal…»

Sõber kogu eluks
Võib-olla on keskeakriis tingitud mitte eluaastatest, vaid lahkuminekust, mis muutis kardinaalselt nii Hughi kui ka Lizi elu?
«Naljakas on see, et meie sõprus on sama tugev, kui see alati on olnud,» räägib Grant. «Suhtleme endiselt peaaegu iga päev, aga mis mõtet on suhtel, mis on muutunud sõpruseks ja millest on kadunud kirg, vajadus koos elada? Pärast neljateist aastat tunnen  Elizabethist oma elus suurt puudust. Inimene hakkab juurdlema, miks ta ei ole pärast kõiki neid aastaid oma partneri ja hingesugulasega enam koos. Ja miks ei tehtud midagi, et seda lahkulibisemist peatada?»

Hughil on hea meel, et nende vahel pole vaenu, mis lõhestab nii paljude ekspartnerite suhtlemist. «Elizabeth on mu parim sõber. Ja jääb selleks ilmselt igavesti,» kiidab ta. Ta paljastab, et nad julgevad vastastikku oma uute partnerite aadressil isegi iroonilisi märkusi teha. Elizabethi puhul, kes sünnitas hiljaaegu poja reeturist mehele, on need märkused muidugi igati asjakohased.
«Ma ei või kannatada, et mingi p…auk tuleb ja rikub ta elu ära! Ma hoian tal selles mõttes silma peal,» pahandab Hugh.

Kohtamismängude maailm
Poissmeheelu polegi nii kerge, on Hugh avastanud. «Eks mul ole omad kurvad hetked, aga neid tasakaalustab see tohutu vabadusetunne. Su elu on korraga jälle avatud ja sa võid kohtuda uute inimestega,» räägib ta. «Tegelikult on see kõik kummaline… minu vanuses üksi olla. Mida küll selline vanapoiss selga peaks panema? Kellega kohtama minema? Millist vanusegruppi sihtima? See kõik on natuke võõrastav.»

Kuulsal mehel pole teadagi kerge seda õiget paljude lahkete pakkujate seast ära tunda. «Tõelist jahti on vähemaks jäänud, paraku. Mõnele naisele meeldib ise jahtida, ja see on meelitav, aga vähendab kogu asja põnevust. Kui olin noorem, pakkus võrgutamine mulle tohutut lõbu. Kuulsaks saades avastasin aga, et ma pole enam jahimees, vaid jahitav. See on mu poissmeheelu üks suuremaid pettumusi. Väljakutset nagu ei oleks enam.»
Kohtamismängude etikett ajab Hughil ihukarvad püsti: «Muudkui mõtle, mida endast rääkida ja mida mitte. Püüa välja raalida, kas naist ei huvita siiski mitte sinu kuulsus. Ja mis saab siis, kui uus suhe ajakirjandusse jõuab? Sellised asjad panevad mõtlema…»

Poissmeheelu argipäev
Hugh Granti tüüpiline päev algab tema ja Hurley ühise filmikompanii Simian Films peakontori külastamisega. «Seal ma istun ja kiusan inimesi, samal ajal kui nad stsenaariume välja töötavad.»

Hugh ei suhtle näitlejatega, vaid «pankurite, modellide ja kurjategijatega, sest nende elu on palju huvitavam». Ta käib läbi ka ülikoolikaaslastega Oxfordi päevilt, «kuigi enamik neist on abielus ja kasvatab lapsi».

«Kadestan inimesi, kel on suuri unistusi,» tunnistab ta. «Mul endal on neid alati nappinud. Minu suur kirg on kirjutamine — kirjandus. Kui siin frustratsioonist rääkida, siis mind kurvastabki kõige enam see, et ma seda teed ei läinud. Minu suur süümekas on, et valisin lihtsama tee, selle asemel et end pingutada ja oma saavutuste eest võidelda.»

Kahe küna vahel
Ja jõuamegi jälle kirjanduse juurde. Hugh tunnistab, et vahetult enne Elizabethist lahku minekut tegeles ta põhjaliku sisevaatlusega ja jõudis mitmele olulisele järeldusele. «Lubasin endale, et lõpetan näitlemise, hakkan kirjutama, kindlasti abiellun, saan isaks, loobun alkoholist. Loomulikult ei ole ma ühtki neist lubadustest pidanud,» nendib ta.
Tegelikult pole asi nii hull, kui Grantile paistab: osatäitmised uutes filmides «Bridget Jonesi päevik», Small Time Crooks ja About A Boy võimaldavad tal vabaneda vanadest menufilmidest külge hakanud stereotüüpidest ning avada tema näitlejaande uusi tahke.

«Tunnen, et mu elu on tõesti võtnud uue suuna ja mul on täielik vabadus kujundada oma tulevikku,» võtab ta raske teema kokku. «Seda pole ma tükk aega tundnud. Isiklikul ja loomingulisel tasandil on see minu jaoks uus algus. Ja see on väga elustav!»