«Mina valisin endale mehe, mitte tema mind!» tulistab Victoria Tauts, telesaate «Victoria püssi ja panniga» karmikoeline juht. Kui Victoria kaksikõde, eksmiss Cathy Tullkvist (Korju) särab glamuursetel seltskonnaüritustel, siis tema eelistab üksinda metsas hulkumist.
Victoria Tauts (42) on sedavõrd metsainimene, et tema kohta kehtib vanasõna – toida hunti nii palju, kui tahad, ikka vaatab metsa poole! Seetõttu on talle antud ka hüüdnimi Hunt.
Victoria sõnab, et inimesed on tema jaoks liiga kummalised.
«Paljud on öelnud, et minu ümber on ainult kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda ma hoian, ja teised, kes hoiavad minust eemale,» lausub Victoria.
Mis sa arvad, kuidas sa saatejuhina seni hakkama oled saanud?
Mul on veel palju õppida. Tegelikult võiks öelda, et saatejuhiks võeti tänavalt keegi, kellel pole õrna aimugi, kuidas seda tööd teha. Aega ei olnud ja kiirelt mindi asja kallale. Mind pandi Hegne Lumbi asemel saadet juhtima, kuna ta ütles ära. Ilmselgelt oleks see temal paremini välja tulnud. Ja kindlasti on kogenumaid jahimehi kui mina. Aga kuna asi sai ette võetud, tuleb see ka lõpule viia.
Sa oled üles kasvanud Tallinna kesklinnas. Kust sa oma metsa- ja jahivaimustuse oled saanud?
Mul pole õrna aimugi. Mäletan, et meil oli kodus suur ja uhke raamat «Die Welt der Indianer» (tõlkes «Indiaanlase maailm», Ameerika antropoloogi Oliver La Farge saksa keelde tõlgitud raamat indiaanlaste ajaloost ja kultuurist – toim.). Seal olid ilusad värvilised pildid indiaanlastest, nende elust ja tegemistest. Ma sirvisin seda palju aastaid. Hiljem otsisin ka teisi raamatuid sama sisuga ja kuskil sisemuses tundsin, et tahan ka loodusest niimoodi osa saada, seda tunda ja õppida, olla loodusega üks nagu vanad indiaanlased. Ma imetlen tänaseni nende oskust loodusega ümber käia. Mul on ka mõned indiaanlastest sõbrad, kellega aeg-ajalt suhtlen. Võib-olla ehk sellistest raamatutest olengi ma selle pisiku sisse saanud.
{poolik}
Koolipäevil suvelaagris olles trehvasid metsas uidates karuga, su vanaema pidi infarkti saama, kuna armastasid sitsikleidis lehma seljas ratsutada … On mõni loom, keda pelgad, kellega ei tahaks kohtuda isegi siis, kui jahipüss on ühes?
Kõik ulukid on teatud ajal ohtlikud, kui neile ootamatult liiga lähedale sattuda. Eriti siis, kui neil on pojad või nad on haavatud. Kindlasti ei taha ma silmitsi seista karuga. Aga üks hea sõber ütles mulle, et kui karu kardad, siis metsa minna ei saa. Tähtis on teada ulukite käitumist ja reaktsioone. Endal tuleb jääda rahulikuks, kindalt tegutseda.
Sa oled öelnud, et linnas käimine tekitab sinus stressi ja et su jaoks on parim pingemaandaja metsaretk – telgid ja teed lõket, võid lausa nädalaks laande kaduda. Kui tihti seda juhtub?
Õnneks mul ei ole enam ammu sellist stressi, mille pärast peaksin nädalaks metsa minema. Kui Tallinnas elasin, olin igal nädalavahetusel ja ka öösiti metsas ja kummipaadiga vee peal, kalal. Tegin seda mitte just nii palju stressi leevendamiseks, aga see meeldis mulle. Stress tekib mul, kui pean suhtlema väga rumalate inimestega.
Mis tundeid tekitab sinus ütlus «mine metsa»?
Seda ei ole mulle öeldud. Ja ei tekitakski mingeid vastakaid tundeid, sest mets on mu teine kodu.
Sind on iseloomustatud kui naist, kellel on tugev sund tegutseda sisetunde järgi, et sa oled sellist tüüpi, keda peetakse kas küla hulluks või targaks ning kes on heas mõttes «metsa poole». Kirjutad sellele alla?
Võib-olla küla hull ja tark on palju pakutud. Huvitav, kes küll nii on öelnud minu kohta? Kuid kindlasti tean ma selliseid asju, mida mu sõbrad tahaksid, et ma nendega jagaksin. Paljud on tulnud minu juurde, et «kuule, Vicky, räägi, mis see tähendab, kui …». On need siis vanad rahvakombed, metsaravimid, tähendustega ehted, loomade või lindude käitumised. Ma olen palju asju õppinud indiaanlastelt, raamatutest ja inimestelt, kes austavad ja hindavad loodust. Ning paarilt väga healt jahisõbralt. Metsa poole vaatan ma alati. Öeldakse, et sööda hunti, palju tahad – ikka vaatab metsa poole! Siit sai mulle kunagi nooruses ka hüüdnimi Hunt.
Sa oled nimetanud end metsikuks tüübiks, kuna armastad vabadust ja võid iga kell kõigele käega lüüa. Kindlasti ongi see toonud nauditavat vabadust, aga kas on olnud seejuures ka inimesi, tundeid, asju, millest oled pidanud veritseva südamega loobuma?
(Muigab.) Metsiku tüübi nime andis mulle ju meedia! Öeldakse, et absoluutset vabadust ei ole olemas. Kuid see on minu elus mind alati saatnud ja ma vajan seda. Enne käega löömist ja mõneks ajaks ärakadumist olen ma oma asjad seadnud nii, et tagasi tulles on kõik seal, kus pooleli jäi. Kui mulle sündisid lapsed ja ma ühel hetkel tahtsin jälle ära olla, oli see palju raskem. Kuid siis muretsesin telgi ja varustuse, ning lapsed olid mul võimalusel alati kaasas. Veritseva südamega ei ole ma elus loobuma pidanud muust kui ühest oma koerast ja paarist hobusest. See oli ammu. Inimestest ei ole ma veritseva südamega pidanud loobuma, küll aga olen ise teadlikult sellise valiku teinud, nii otsustanud. Inimesed on minu jaoks liiga kummalised. Paljud on öelnud, et minu ümber on ainult kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda ma hoian, ja teised, kes hoiavad minust eemale. Olen mõelnud palju selle üle ja ilmselt see ka nii on.
Sa oled imetlusväärselt tugev, iseseisev ja omapärane naine. Millist suhtumist endasse oled täheldanud meeste poolt, kui jätad kõrvale tuttavad ja jahiseltskonna?
Positiivset. Suhtutakse hästi.
Oled tunnetanud seejuures ka mingisugust negatiivset fooni?
Võimalik, et kunagi isegi olen. See, et saan hakkama asjadega, millega enamik naisi ei saa, ei tähenda, et ma ei oska ja ei ole naiselik. Olen kodus koerale karjajuht, lastele ema, mehele naine ja sõpradele väga hea sõber. Vaenlastele aga tugev vastane. (Naerab.)
Sind kodustada olevat raske. Võid sa portreteerida meest, kes on sellega leppinud?
Jah, nii see on. Kui minusse suhtutakse hästi, suhtun mina ka hästi. Olen oma elus ühe kuuga palju rohkem läbi teinud kui mõni terve oma elu jooksul ja seega tean täpselt, mida tahan, ja tean, mis mulle kindlasti ei meeldi. See on aga iga mehe vaba valik, millist naist ta enda kõrval näha tahab – kas solaariumis kõrbenud naha ja blondeeritud juuste ning kunstküüntega vinguvat tšikki või naist, kes saab ka rasketes oludes hakkama. Igal inimesel on ka miinuseid, kuid kui plussid on ülekaalus, on ju hästi. Mina valisin endale mehe, mitte tema mind.
Ütlesid, et oled kuuga rohkem läbi teinud kui mõni terve elu jooksul ...
Ei tahaks sellest rääkida, see on liiga isiklik, mida ei pea keegi teadma.
Sa tutvusid oma mehega vibusporti harrastades ja süstisid temassegi jahihuvi. Mis sind kui naist temas või meestes üldse võlub?
Meeste juures võlub mind nende rahulikkus, kindlus ja oskus olla igas olukorras konkreetne ja «mina ise». Otsustusvõime kiirelt ja õigesti reageerida. Minu mees on väga hea südamega inimene, rahulik ja kaalub asju alati korralikult läbi. Kohati ehk liiga korralikult, kuid see on isegi hea. Minu kõrvale ongi vaja meest, kes on rahulikum kui mina. Kuigi mu tuttavad ütlevad, et ka mina olen eriliselt rahulik ega erutu iga asja peale, olen ma eriarvamusel. Ma näitan harva välja oma tegelikku mina ja lasen endale ligi väga hoolega valitud inimesi. Muidu võin oma olemuselt rahulik olla, aga sisimas olen tihti rahutu, mul on vaja alati teha midagi teistmoodi, huvitavamalt ja ekstreemsemalt.
Võid mõne näite tuua?
Näiteks võin minna ja teha asju, mida ma pole kunagi proovinud ega ka kuulnud, kuidas peaks neid asju tegema – ehk panen ennast palju proovile. Kunagi oli üks hobune, kes oli otseses mõttes hull täkk ja keegi ei julgenud tema selga istuda – ta viskas kõik maha. Ma mõtlesin, et ükski loom ei ole nii metsik, et pole võimalik teda korrakski tunda ja tajuda. Kui hobuse juurde läksin, pani ta jooksu, aga natukese aja pärast jäi seisma, mind ootama. Mitu tundi järgnesin hobusele ja lõpuks, kui olin tema kõrval, haarasin lakast kinni ja viskasin ennast ta selga. Karm ja suur võitlus püüda mind maha visata lõppes juba kümne minuti pärast. See täkk oli minu jaoks maailma kõige lähedasem loom sel ajal. Saime hästi läbi, kuni eluteed meid lahku viisid.
Sul on kolm last. Kuidas nemad hakkama saavad, kui sa nädalaks metsa stressi leevendama põikad?
Nagu ütlesin, siis lastega oli raskem ära olla, ja nad olid mul kaasas, kui olid väikesed. Kui kaasa ei saanud võtta, oli mul keegi, kes nende järele vaatas. Ja täna ma ei vaja ka enam nii pikaks ajaks äraolemist. Praegu elab minu juures väiksem tütar, kes on üheksa-aastane. Mul on kolm last, mu elukaaslasel kaks.
Kuidas mõista su ütlust, et sinu koer on sinu kodus esimesel kohal?
Koer on minu jaoks parim sõber. Ta on sulle surmani truu ja lojaalne. Need asjad on mulle kõige tähtsamad. Inimesed muutuvad ja neile ei saa alati kindel olla.
Kuidas suhtub sellesse su pere?
Minu pere ja minu lapsed ei jää sellepärast tagaplaanile. Kõik saab tehtud ja keegi ei tunne, et neid armastatakse rohkem või vähem.
Sa oled oma koera Caiseriga nii kokku kasvanud, et kui sul on kõht tühi, on ka temal.
Minul ja mu koeral on omamoodi taju teineteise suhtes. Ta nagu tajub kohati inimlikult seda, mis ta ümber toimub. Ta on nagu vari, kes käib mul kaasas ka siis, kui ta tegelikult mind kodus ootab.
Võid sa veidi kirjeldada seda tunnet, kui sihid ja lased elusolendi pihta?
Esiteks pead veenduma, et tegemist on õige ulukiga – sugu, vanus jne. Ja siis püüad tabada võimalikult täpselt, et küttimine oleks kiire ja võimalikult valutu.
Sinu põhjendus jahile on lihtne – seda on peetud läbi aegade, loomade arvukust tuleb reguleerida, et kui seda ei tee, siis tulevad nad linna. Mida ütled neile, kes võitlevad karusnahakandjate vastu?
Igaüks võitleb siin elus millegi vastu. (Naerab.) Kas karusnahakandjate all on mõeldud inimesi või karusloomi? Mul ei ole midagi öelda, kui see vastuvõitlemine on õiges kohas ja põhjendatud – palun väga. Täna on, jah, kindlasti neid, kes liialdavad sellega, kuid aeg on selline. Iga ajaga käivad kaasas võitlused ja vaidlused. Minul ei ole kasukat ega ühtegi karusnahka, mida kannaksin. Kuigi mulle nahad meeldivad, ei pea neid korjama ega kogu oma elamist ja ennast nendega üle külvama. Kõike võib teha mõistlikult ja liialdamata. Mul on näiteks rebasenahast krae.
Looduses peab valitsema tasakaal. Siin piirkonnas, kus me elame, on inimene küttinud kaheksa tuhat aastat ja kui praegu see peatada, ei ole tulemus kindlasti osapooli rahuldav.
Su esimene jahisaak oli kits, sa oled lasknud mitu rebast, kährikut, ühe kitse, sea, soku ja kaks põtra. On ehk mõni loom, keda sa mingil põhjusel keeldud küttimast?
Kindlasti on paljudel jahimeestel mingi loom, keda nad ei küti. Minul on selleks hunt. Hunt on mu lemmikloom. Olen hunte palju uurinud. Ta on ainuke loom, kes sarnaneb eluviisilt ja käitumiselt inimesega. Mulle meeldib tema eluviis. Jah, ta on kiskja ja paljud jahimehed ehk krimpsutavad nina selle peale. Kuid hunti mina ei lase.
Jahimees Hannes Võrno on öelnud, et ta palub igalt jahil lastud loomalt pärast vabandust. On sinul mingisugune oma teatav lepitusrituaal või ükskõik milline muu rituaal jahipidamise eel, ajal või pärast?
Kui Hannes Võrno palub pärast looma laskmist ta käest vabandust, siis mina teeksin seda pigem enne, sest minu meelest on kummaline seda pärast teha. Kui sa soovid looduselt midagi võtta, siis sa küsid seda enne. Kindlasti ma oma südames põhjendan metsale seda vajadust, miks ma selle võtan. Minu rituaal on võib-olla see, et ma küsin metsalt enne võtmist koos põhjendusega, miks ma seda vajan. Kindlasti tuleb enne metsale selle eest ka palju anda. Lisaks küttimisele on ju ulukihoole, jälgitakse populatsiooni terviklikkust ja tervist. Aidatakse raskeid tingimusi üle elada – viiakse metsa süüa, valmistatakse kitsedele magamisasemeid jms.
Oled sa oma kaksikõe Cathy Tullkvistiga (Korju) jõudnud selgusele, miks te nii erinevad olete?
Oleme erineva munaraku kaksikud, siit ka erinevus. Muud ma öelda ei oska.
Sa oskavat väga hästi joonistada – kes on sinu lemmikmodellid, millised lemmikvaated, mis paberile jõuavad?
Minu lemmikmodellid on loomad. Inimestest olen joonistanud ainult paar korda oma õde.
