Mõned korrad ka prints Charlesiga polot mänginud profipolotaja ja moekunstnik Adam Buchanan avas oma abikaasale, Londonis tegutsevale eesti soost kõmureporterile Katrin Lust-Buchananile tee kõrgseltskonda.

Katrin (26) kutsus meid ühte india restorani, mille keldrikorrusel oli kitsas ja ebamugav. Kõrvallauas karjusid hullunult mingid inglased. Meil oli õlu juba ees, kui ilmus välja Katrini elukaaslane Adam (37), kes rabas huvitava hääletämbri, kõrgklassi inglise keele, sportliku rühi ning naljaga, et ta on 50naelane hologramm.
Kuna õhtu hakkas vapustavalt kehva restorani ja veel jubedama kõrvallauaseltskonna tõttu lootusetult nässu minema, siis otsustasin prae järel kosutava intervjuu kasuks.
Katrin saabus Londonisse mõni aasta tagasi. Tegus preili liitus ajalehe Daily Mirror kollektiiviga, ta aitab seal teha seltskonnarubriiki 3AM (kell kolm öösel - toim).
Nii mõnedki peavad Katrini lugu muinasjutuks ja tema meest väljamõeldiseks. Katrin on veidi nördinud, et pool Eesti ajakirjandust pühendus pärast tema Kroonikas ilmunud intervjuusid superstaaridega tõestamistele, et Katrinit ja Londonit ei ole olemas ning maailm lõpeb Pääsküla taga.
Tol hilisõhtul india restoranis istudes aga veendusin, et Adam on reaalne isik.
 
 
Kus te Katriniga kohtusite?
Kõige esimene kord oli, kui ta tegi intervjuud polomängija Carlos Gracidaga (Mehhiko päritolu maailmakuulus polomängija ja kuningliku perekonna eratreener -  toim). Ma olin siis ka oma sõbra Carlose pool ja nii me kohtusime.
#end#
Kes sa oled? Polomängija, ameeriklane, šotlane?
Ma olen polomängija. Olen sündinud Ühendriikides, kuid hariduse saanud Inglismaal. Ma tegin bakalaureuse kraadi disaini alal London School of Fashion'is.
 
Millest elatud?
Peamiselt olen ikka professionaalne polomängija, kuid ma võin teha ka moodi. Ma olen mänginud parimatega, aga ma ei ole parim. See on meeskonnasport. Samas peab olema individuaalselt väga hea. Meeskonnas on neli mängijat. Eesmärk on võita. Ma olen pologa kõik oma kondid murdnud. Sa oled nii hea, kui hea oli sinu viimane mäng. Ja üldiselt maksavad harrastajad proffidele, kui tahavad mängu saada.
 
Kas sa oled mänginud kuningliku perekonnaga?
Ma olen mõned korrad mänginud prints Charlesiga, nii kolm korda, seejuures korra temaga samas meeskonnas. Prints Charles ei olnud upsakas ja kõrk nagu mõned inglise aristokraadid. Kuid ta ei mängi enam, tal on seljaprobleemid ja vähe aega. Ma ei ole kunagi mänginud tema poegade Harry ja Williamiga. Kuid olen neid mängimas näinud. Ma olen treeninud ka koos Yorki hertsoginna Sarah Fergusoni isa Ronaldiga nende Argentina farmis. 
 
Kas sa oled rikas?
Kas sa suudad defineerida, mis on rikkus? See ei ole tähtis küsimus.
 
Inglismaal on mõisted «värske raha» ja «vana raha»...
Ma pole sellele mõelnud. Raha on raha. Armastan hoopis hobuseid ja nende treenimise kunsti. Need loomad suhtlevad väga süütus ja võltsimatus vormis. See keel pole segatud valede või vabandustega ja see keel toimib sõnadest kiiremini. Hobused žestikuleerivad, kasutades oma keha, huuli ja kõrvu. Hobuse usalduse võitmine on väga kütkestav ja unikaalne kogemus. 
Kas aitad Katrinit?
Ma olen abikaasa. Loomulikult ma aitan teda. Kuid see on tema töö. Ta töötab iga päev ja usun, et ta on edukas. Üks asi on saada samale üritusele Madonnaga ja teine punkt on hõigata - Hei, hei, Madonna, kuidas sul läheb!? - ja küsida paari minutiga paar õiget küsimust. Ja kolmas asi on see kõik kiiresti ka õige nurga alt üles kirjutada ja lugejatele edasi anda.
Loomulikult ei tee ma tema eest lugusid, vaid olen polomängija ning Katrin ei mängi minu eest. Vahel, kui ta on saanud hea loo, siis ütlen, et mine löö see kohe arvutisse, olgu või kell neli hommikul.
 
Millal abiellusite?
Me abiellusime 7. mail 2005. aastal, mõni kuu pärast tutvumist. See oli väga ilus päev. Me abiellusime kirikus Covent Gardenis, seal, kus me käime iga pühapäev ja kus käis omal ajal ka Charlie Chaplin. Oli vaid paar tunnistajat, kuid abielu ongi kahe inimese vaheline asi, nende sõpruse ja respekti väljendus. Küsimus ei ole peos, millega demonstreerida oma suhet teistele.
 
Kas Eesti tüdrukud on paremad kui siinsed või Ameerika omad?
Eestlannad on väga otsekohesed, samas tagasihoidlikud ja veidi häbelikud. Nad ei räägi esimesel kohtamisel kõike välja. Eestlannad on väga ilusad.
 
Kas eelistad Inglismaad?
Igal riigil ja maal on oma eriline maitse, lõhnad ja kvaliteet. Kõik maad on veidi erinevad.  Mul ei ole lemmikut, igal maal oma võlud. Mulle meeldib Eestis, sest sa võid  sealt leida suurepäraseid sõpru. Eestis näiteks osatakse töödelda ka puud, kivi ja teha häid klavereid. Paljudes riikides osatakse vaid masinaid ehitada.
 
Olete Katriniga õnnelikud?
Jah, ta on minu parim sõber. Sa võid väga harva leida inimese, kellele saad rääkida kõigest ja kelle ees ei ole sul saladusi. Võib-olla korra elus.
 
 
Mis juhtus neli aastat tagasi?
Väljavõte Katrin Lust-Buchanani blogist:
Neli aastat tagasi õnnestus mul tollase Daily Mirrori peatoimetaja Piers Morganiga meilitsi ühendusse astuda. Õppisin tollal Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja saatsin Briti ajalehtede toimetustesse terve trobikonna e-maile. Piers oli ainus, kes vastas ja kutsus mind lahkelt kohale.
Sain Daily Mirrori toimetuse tööd jälgida pea nädal aega - minu tegemistega seal oli kursis ka õppejõud Halliki Harro Tartus. Loomulikult jagasid sealsed ajakirjanikud lahkelt oma visiitkaarte ja kutsusid mind tagasi. Aasta hiljem kolisingi Londonisse, sest teadsin, et Daily Mirrori kontaktidest pean igal juhul kinni haarama. Esialgu polnud mul neile aga ühtegi lugu pakkuda, sest ma ei pääsenud siin ühelegi peole ega kohanud ühtegi staari. Olin kohalikus pitsarestoranis ettekandja, kus rabasin megagraafikuga nii päeval kui ööl, nii et nutt kurgus.
Kuus kuud hiljem tutvusin oma abikaasa Adam Buchananiga. Moekunstniku ja polomängijana on ta siin teretulnud enamikele moe- ja filmiüritustele. Loomulik, et temast sai minu usteavaja Londonis (nii sai näiteks tänu talle teoks ka vormel-1 bossiga Bernie Ecclestone'iga intervjuu tema tütre Petra moepoe avamispeol).
Samuti aitasid minu karjääri edenemisele kaasa Adami sõbrad.
Edasi - hakkasin ise allikaid otsima ja tulid ka esimesed lood. Daily Mirrorisse kirjutan kui under cover correspondent ja töötan meelelahutusosakonnas nimega «3am», kus kajastangi õhtuseid meelelahutusüritusi, nagu filmiesitlused ja muu.
Minu nime lugude juures ei ilmu, kuna lähen sinna kui eraisik, mitte ajakirjanik. Sellel on omad põhjused. Eelmisel aastal käisin näiteks Elton Johni heategevusballil, kus kontrolliti enne piletiostu iga külalise nime ja üritusele pääses vaid passi alusel - seda just seetõttu, et vältida ajakirjanikke. Kui minu nimi oleks netis näidanud mingisugustki seost näiteks Daily Mirroriga, poleks mul õnnestunud sinna pääseda.