Mullu Eesti parimaks näitlejaks valitud ALEKSANDR IVASKEVITSH eesti keelt ei oska. Ometi on eestlasedki temast vaimustuses.

#p2#Vene Draamateatri näitleja Aleksandr Ivaskevitsh (42) on vastuoluline talent. Hiljuti vaimustas ta lauldes Georg Otsa mälestuskontserdil. Siinse stepptantsuvirtuoosina on Ivaskevitsh õpetanud tantsu ja lavavõitlust teatritudengitele, seadnud liikumist Eesti teatrites. Nii mõnigi daam on temaga kohtumise mõjul ostnud endale koguni stepikingad (näitleja Anne Veesaar, raadiohääl Terje Soots), et minna tema tantsukooli.

Umbkeelne Jeesus
Suvi 2000. Merle Karusoo lavastas loo muulastest vangide «integreerimisest». Pressikonverentsil oli võõrastav näha, kuidas näitlejannad Piret Kalda ja Maria Avdjushko iga viimsetki sõna, teine teiselt poolt, Ivaskevitshile kõrva tõlkisid — seitseteist aastat Eestis elanud ja töötanud näitlejale!
Paar kuud hiljem aga lõi too sama Ivaskevitsh kõik vaimustusest pahviks Dostojevski «Idioodi» peaosas. Olles laval vaat et Jeesus ise, teenis ta parima tiitli nii teatriliidult kui ka draamafestivalilt.

Peanäitejuht Eduard Toman räägib, et vene teatri publik uurib enne pileti ostmist kassast, kas Ivaskevitsh ka ikka selles tükis mängib. Kui ei, pööratakse ots ringi.
Publiku lemmik tunnistab, et istus teatris kaua aega tööta. Lavastajad lihtsalt «ei näinud» teda. Sattus mõni teine näitleja lavastajaga konflikti minema, pudenes talle paar huvitavamat rolli. Aleksandr hoidis enesetunnet lavavõitluse ja akrobaatikaga tegeldes.
«Minu näitlejaelu kõige ebakindlamal perioodil juhtis jumal ise mind stepi juurde.»

Tantsijana jalga maha saades hakkas tal ka näitlejana paremini minema.
Oma stepistuudio asutas Aleksandr aastal 1993, pärast paari õpiaastat Ameerikas. Hiljuti #p4v#kiitis üks Ameerika stepiguru, et tema stepilapsed võivad peagi esindada Euroopat Ameerikas. Teda ennast ootab juulis järjekordne turnee Broadwayle. «Et kutsutakse, annab enesekinnitust. Meie koolist on neli korda kirjutatud rahvusvahelises stepiajakirjas.» Sel nädalalõpul näeb Aleksandrit oma sõprade ja õpilastega stepi- ja dzhässishows vene teatri laval.

Praegu on Aleksandri noorim õpilane kuue-, vanim kuuekümne kolme aastane. «Minu vanuses hakkab inimene mõtlema, et olekski nagu kõik. Aga ei, ka viie–kuuekümneselt võib avastada midagi uut, mis pakub pinget end edasi arendada.»

Paarkümmend aastat tagasi nägi ta steppijatest üht vene dokfilmi. Uuris välja telefoninumbrid. Sõitis Moskva stepiguru Gussakovi juurde. Too näitas iga kord ette mõne uue sammu, mida Aleksandr siis kuude kaupa üksi harjutas. Tuli hommikul enne teisi teatrisse ja hakkas omaette «toksima». Ja nii kolm aastat. «Kolleegid vaatasid mind kui imelikku.»

Kümme aastat tagasi sõitsid siia päris steppijad Ameerikast. Inglise keelt oskamata, kauples Aleksandr käte-jalgadega välja kutse sõita õppima New Yorki. «See sõit muutis mu elu.»

New Yorki lendas ta, vestmik põues. «Keeltega on mul probleeme,» ohkab Aleksandr. Peenes Ameerika lennukis pakuti aga head-paremat süüa ja juua. «Ma ei saanud ju sõrmega näidata: andeke mulle seda või toda. Täiskasvanud inimene — muidugi oli mul häbi! Tegin näo pähe, et oskan keelt.» Stjuardessi jutust sai ta aru sõnast drink — aa, juua pakutakse! «Coca-Cola, please!» hääldas ta püüdlikult. «Üheksa tundi lürpisin kokat!» Enam ta Coca-Colat ei joo.

Kord Piibeleht all
«Sõitsin kohale, naiivne — midagi ei osanud ega teadnud. Raha oli vaja, et õppida ja ära elada... See 700 dollarit, mille Eri Klasi rahvuskultuuri fondilt sain, varastati kohe Tallinnas ära.» Isegi oma naisele tunnistas ta seda alles aastaid hiljem. «Rahavahetuspunktis pistsin dollarid taskusse. Kodus avastasin: pole!» Tagantjärele usub Aleksandr, et kõik, mis elus ette tuleb, on antud meile katsumuseks või millegi äratundmiseks.
Tuli leppida kesise menüüga: «Banaanid, sulatatud juust, kohv ja pitsatükid. Suur pitsa maksis 1.25 dollarit. Jagasin selle päeva peale tükkideks.»

Väikse pettusega sai ta tantsijana tööd New Yorgi vene varietees. Enne sõitu oli ta filmivõtetel kohtunud vene emigrantide lemmiklaulja Aleksandr Rozenbaumiga. Too lubas Ivaskevitshi heaks New Yorgis maad kuulata, aga sinnapaika see jäi. «Jõudsin kohale, olin seal eikeegi.» Restoranis Odessa märkas Aleksandr seinal Rozenbaumi fotot, ja talle välgatas. «Rozenbaum soovitas,» läks ta varietee direktori jutule. Ta võeti tööle. «Loodan, et Rozenbaum andestab mulle.»

Meenub, et vene teatris on Ivaskevitsh mänginud ka «Pisuhänna» kavalpead Tiit Piibelehte.

33. sünnipäev transamehena
Äraelamiseks tuli muskleid pingutada ka transamehena juudi-vene kolimisfirmades. «Tuli hommikul kell viis tellimus, kargasin voodist ja läksin.» Kord hingetõmbepausi ajal põikas ta sööma hot-dogi. «See maksis ainult 1.95! Istun, vaatan: vastasmajas on teatrikool, üliõpilased voorivad sisse-välja. Seal õpivad tulevased Ameerika tähed...» Võttis meele mõruks. «Minuvanused näitlejad pidasid end valmis professionaalideks. Minagi oleks tahtnud mängida Ameerika teatris, pääseda rahvusvahelistele festivalidele. Tassisin aga hoopis mööblit.»

Tantsutudengina kolija ametis sai ta Ameerikas 33aastaseks. «See oli ilus!» Laua ümber istusid ameeriklased, sakslased, jaapanlased, hispaanlased, itaallased...
«Üle pika aja sõin liha. Sünnipäeva puhul tehti mulle välja. Korraga alustas bassihääl mu selja taga sünnipäevalaulu: hiiglasekasvu neegerkelner kandis küünaldes tordi lauale. Teisteski laudades lauldi kaasa. Hakkasin vaat et nutma, tundes seda soojust, et mul on sõbrad!»

Kui ta oma katsumustest ameeriklastele jutustas, õhkasid nood vaimustusest: «See on ju bestseller!» Üks sealne koreograaf panigi oma raamatusse peatüki Ivaskevitši seiklustest jänkidemaal.

«Kõik nad suhtusid minusse seal nii soojalt. Pakuti tasuta tantsutunde, hooliti ja hoiti. Armastan neid tänaseni.» Mõni ime siis, et kõiki endasse kiinduma paneva vürst Mõškini roll «Idioodis» istus Ivaskevitshile kui valatult.
25selt oleks ta kaalunud Ameerikasse jäämist. «Nüüd tean, maailm on nii väike, et New Yorgis töötamiseks ei pea seal elama. Kui su järele on nõudmist, leitakse sind ka Eestist üles. Pole mul nii head inglise keelt, et töötada seal tasemel teatris ja filmis.» Ainult vene päritolul ta mängida ei taha: «Mind huvitavad inimese siseprobleemid, kus rahvus ei loe.»
Näitlejana pole tal Eestis palju võimalusi: «Ma ei saa töötada teistes teatrites, ei oska keelt. Mõne rolli võiks ju pähegi õppida, aga ma ei tunnetaks seda. Kui ütlen laval sõna ˛izn, on mul selle taga palju seoseid, sõnal life pole minu jaoks sellist haaret.»
Eesti kodakondsuse sai Aleksandr kuus aastat tagasi, tänu kultuuriminister Jaak Allikule. «Andsin juba siis tantsutunde lavakas ja pedas.» Näitlejannast abikaasa Ljubov Agapova sai kodakondsuse alles nüüd. Nagu paljud teisedki vene teatri näitlejad.

Ei jõua keelt õppida
Eesti keelt räägivad neist siiski vähesed. «Aga teate, õpitakse,» vaidleb Ivaskevitsh vastu. «Ma tahaks tõesti eesti keelt osata... Ausalt, kirjutasin end teatris keeltekursustele. Aga saan kell üks öösel magama, hommikul ärgates on pea juba uue päeva tegemisi täis: seda on vaja teha, sinna on vaja jõuda... Istusin paar korda tunnis, aga mõtetega olin juba mujal.»

Aleksandr sündis Tbilisis. Sõjaväelasest isa oli venelane, ema ukrainlane, vanaisa poolakas. Suguvõsas olla ka hollandi verd. Tbilisis läksid isa ja ema lahku. «Olin seitsmene, kui emaga Harkovisse ära tulime.» Harkovi teatrikoolist suunati Aleksandr Liepajasse, seal tutvus Vladivostokis näitlejaks õppinud Ljubaga. Koos kolisid nad Kaliningradi, ja sealt Tallinna.

Kui aega rohkem oli, polnud ju vajadust eesti keelt õppida, sai vene keelega hakkama... Aga Eestis tunnen end kodus, mujal olen külas. Siin on palju seda, millesse olen end pannud. Mulle meeldib siin.»#p3p#
Tütre Olga (16) kõrval kasvab peres Ljuba õepoeg Aleksandr (17). Praegu elavad nad Ljuba ema ja õega koos kuuekesi Õismäel kahetoalises korteris.

27. aprillil sai Aleksandr 42aastaseks. «Oh, mis sünnipäev!» lööb ta käega. «Lõpetasin töö hilja õhtul. Kodus oodati, et toon tordi. Jõime teed, tantsisime natuke lastega. Ja juba mõtlesime, mida  homme vaja jõuda. Sünnipäev on tavaline päev. Seda enam, et me ei joo. Jood õhtul paar klaasi shampust, aga hommikul pole jalad enam need. Milleks siis juua?»

Aleksandr tüürib jutu tagasi New Yorki: «Ameerikas on sõpradega lihtsam, seal pole eriti muid kohustusi. Seal on sõpru nii palju, et tuleb kohtumisajad märkmikku ette kirja panna.» Ta loetleb sõrmedel: «Sõpru on mul Austraalias, Marokos, Egiptuses, Iraagis, Iisraelis. Võin igale poole sõita, nad aitavad mul end sisse seada.»
Harkovi koju jõuab ta harva. Üritab hoopis ema, õde ja õepoega sagedamini Tallinna õhku hingama tuua. «Ukrainas on elu võimatult raske. Üritame neile Eestit näidata, laadida siin heade emotsioonidega. Eelmisel aastal käis ema Tallinnas mu kontsertidel. Ema jaoks olen ma parim artist maailmas, Hollywoodi omad olla minu kõrval lasteaed. Ta armastab mind väga.»

Vanad vene multikad panevad nutma
Tundeid vene mees ei häbene. «Olen vist juba selles eas, kus üksainus sõna võib silma niiskeks võtta. Või kas või mõni vana hea vene multikas.» Aleksandr jutustab loo pingviinist, kelle muna naaber salamisi kivi vastu vahetas. Too aga haudus ja haudus...
«Reetmine, puhtus, ausus on teemad, mis mulle korda lähevad. Võin rõõmust nutma hakata, kui näen õnnelikke inimesi. Harva juhtub, kui inimesed leiavad paarilise ja elavad tõesti hästi.»

Aleksandr ütleb end teadvat oma probleeme: «Tihti olen ettevaatlik, arg otsustama. Inimene, kes on õppinud «jah» ja «ei» ütlema, on tugev. Kadestan mehi, kes teevad mehetegusid — ah, davai! pikemalt juurdlemata.»