JAAN KROSS ja ELLEN NIIT on olnud abielus 43 aastat. Nad on kindlad, et nende abielu jätkub ka teispoolsuses.
#p2v# Niisugust huvi kui vanameister Krossi äsjailmunud romaani «Tahtamaa» vastu pole ei Eesti ega ka rahvusvaheline ajakirjandus seni veel ühegi eesti kirjandusteose puhul ilmutanud.
Päev pärast «Tahtamaa» signeerimismaratoni kaupluses Rahva Raamat valitseb aga Ellen Niidu (73) ja Jaan Krossi (81) Harju tänava kodukorteris kõige tavalisem olustik. Ellen kohendab lillebukette vaasides. Küsimuse peale abikaasa kohta ütleb ta, et maestro on kabinetis «kere vinklisse keeranud».
Tõeline hullumaja
«Jaan pidas eilsele hullumajale uskumatult hästi vastu,» räägib tema tasane kaasa Ellen rõõmsalt. «Ta polnud ju üle poole aasta peaaegu väljas käinudki. Ja siis korraga see raamatuesitlemise päev, mil raamatuäri oli sabatavat rahvast nii täis, nagu oleks ENEKEse tellimine või midagi samalaadset. Ma sain ajalehtedest teada, et Jaan andis üle neljasaja autogrammi. Enamasti kirjutas ikka «Jaan Kross» ja kuupäeva, mõni soovis nimelist pühendust ka. Vaatasin hirmuga, et tema allkiri muutus järjest. Kui see nüüd niimoodi jääbki, ei saa ma enam tema eest dokumentidele alla kirjutada. Hihihii!»
Samal päeval kirjutas tegelikult ka Ellen loendamatuid autogramme, sest tema lasteraamatud olid pea sama popid kui kaasa uus epopöa. #p3#
Jaani teenistuses
Kui Ellen on muidu kõiki muresid-viperusi elus kergelt ja rahulikult võtnud, siis oma kalli kaasa kevadist haigust ei saanud ta kaugeltki kergelt võtta. Tema armas ümarapõsine Krõlli-vanaema pea langeb norgu, kui ta meenutab, kuidas papa Kross südamerütmihäiretega haiglasse viidi ja kuidas tal seal insult tekkis.
«Ma helistasin talle ja küsisin, kas kõik on korras,» räägib Ellen nukralt. «Selle järgi, kuidas Jaan «jah» ütles, sain kohe aru, et midagi on väga valesti, ja sõitsin kohe haiglasse. Ta oli voodi serval istudes arstidele nii oskuslikult ühesilbilisi vastuseid andnud, et nood ei taibanudki, et tal oli insult olnud.»
Ellen hakkas mehele peast Kersti Merilaasi deklameerima ja lasi endale järele korrata. Tänu sellisele kiirele ja oskuslikule moodusele õnnestus vapustatud aju uuesti ja uutmoodi tööle panna ning maestro kõne ja kogu muugi ajutalitus taastus väga kiiresti ja kahjustusteta. «Jaan sai nii edukalt terveks tänu doktor Silvia Künnapuule ja neuroloog Allan Väljatagale,» jääb Ellen Niit tagasihoidlikuks.
Üksnes kirjutusmasinal kipuvad tähed Jaani sõrmede alt vales järjekorras välja ilmuma. Seepärast tipib Ellen tema tekstid ise arvutisse, millega ta nüüdseks vaatamata elatanud inimestele omasele konservatiivsusele harjunud on. E-postitsi suhtlemiseni, tõsi küll, Krõlli-memm veel jõudnud ei ole, ka internetis ta ei surfa.
Aga nii nagu «Tahtamaa» on tema poolt masinasse löödud, kirjutavad nad nüüd kahekesi ka Krossi memuaare. «Ega me päevas suurt rohkem kui paar lehekülge kirjuta. Ikka aegamisi ja jõudumööda.»
Suurema osa elust on Ellen olnud nii või teisiti kaasa teenistuses: oma tööde kõrval olnud
tema sekretär, arvustaja, mõtete peegeldaja ja ka autojuht. Sest Jaan pole kunagi tahtnud autot juhtida. Ja ehkki Ellengi on olnud pikkadest autosõitudest tüdinud ja maanteed mõõtes vahel hirmulgi, pole temal olnud võima-lust vastu tõrkuda. Lapsed on
tulnud Hiiumaale viia, Jaani siit-sealt tuua, elu mobiilsena hoida.
Mure oaasi pärast
Vana Kross ise aga on mures hoopis selle üle, et tema arvates patoloogilised ümberehitajad kipuvad nüüd Harju tänava kallale, mille ääres ta elab. «Nad võivad ju rääkida ajaloost, aga ka need aastakümned, mil Harju tänav on ääristatud rohelise künkaga, on juba ajalugu,» pahandab suurmees, kellele ei istu idee uulitsa kitsaks ja täis ehitamisest.
«Minu ja sadade teiste inimeste jaoks tähendab see roheline tänavaserv vanalinna ainsat oaasi, kus võib natukestki looduslikku nautida ja tasuta istet võtta,» lisab Ellen. «Kui ma koperdan Raekoja platsi Hansapanka, nõuavad minu pruugitud jalad, et ma tee peal puhkan. Aga kõik see raatus on välikohvikuid täis ja kui ma mõnda sellisesse istun, pean kas või õlle ostma, et mind ei vaadataks kui kohatut vanamutti. Oijah!»
Samas heliseb telefon ja Ellen lubab kellelegi härrale lahkesti materjale, mida nad Jaaniga tema vanaisa kohta kogunud on.
«Mu endaga on sama lugu, mis paljude praeguste noortega: kahju on, et nüüdseks kadunud inimesi õigel ajal kuulata ei osanud,» tunnistab Jaan. «Olen ka aru saanud, et kohaste küsimuste esitamiseks peab samuti elukogemust olema. Vist on nii ette nähtud, et iga põlvkond õpib oma kogemustest. Kedagi ette ära õpetada ei saa, ei memuaaride abil ega geneetilistki infot edasi andes. Kui inimeste geenitarkus ka täieneb, on selle pärandamine nii pikk protsess, et otseseid märke ei saa nii hõlpsasti kätte kui loomade geneetilise targenemise kohta.»
Ja kirjanik vaatab armastaval pilgul järele tütrele Maarjale (42), kes, nii nagu kõik Krosside lapsed, on käinud oma erakordsete vanemate juures hetkeks istumas, seekord aga rahakoti maha unustanud, ja kaob nüüd punase kübara välkudes taasleitud tengelpungaga talveõhtusse.
Erakordne mälu
Jaan Krossil on vapustav mälu. Vapustav mälu on ka Ellenil, kes illustreerib iga eluseika enda, laste või lapselaste värssidega.
Kui jutt läheb aegadetagusele defitsiidihullusele, meenutavad Krossid, kuis 50ndate lõpus suhkrusabas sai seistud. Et lastega peredele müüdi rohkem, laenasid naabrid üksteisele oma lapsi.
«Vaat, niisugune naabrivalve oli tollal,» muigab Jaan. Ja Ellen on tänini nukker kingade pärast, mis pika otsimise ja sabatamise peale lapsele ostetud said, aga väikseiks osutusid. Laps kirjutas seepeale luuletuse sellest, kuidas midagi saada ei ole. See on emal siiani peas. Lapse nimi on Märten (31). Samal hetkel astub sisse kinnisvaraärimees Märten ja asub isukalt sööma kohupiimatorti, mis kirjakorüfee jaoks spetsiaalselt ja koos tervitustega kõrvaltänava kondiitripoe tagaruumist välja otsiti ja saadeti.
Ellenil oli mõne kuu eest tõsine põlveoperatsioon, nii et mõnda aega oli ta, erinevalt oma tavapärasest iseolemist täis toimekusest, «kaasaskantav». Nüüd on ta jälle enda peremees ja palub Märtenil juba homme oma auto ära tuua.
Isa Jaani huvitab hoopis rohkem, kuidas tema purjetamishuvilisel pojal talve-eelne laevade merest väljavõtt läks. Läks küll.
Igavesti koos
Krossid tõdevad, et ühine minevikus uitamine on neilt ära võtnud igasuguse surmahirmu. «Kui Salme Reek veidi enne minekut lubas teispoolsusest märku anda, aga pole seda tänini teinud, jäin pisut nõutuks,» tunnistab Ellen, kes nüüdseks on jõudnud veendumusele, et see on lihtsalt tehnika küsimus. Küllap kallis Salme pole lihtsalt välja mõelnud, kuis seda tähtsat asja toimetada.
Nähtamatu maailma olemasolust on Ellenile teadust andnud kohtumine oma vanavanaemaga, kes suri enne tema sündi. Vana-vanaema seisis laudas. Ainsagi sõnata tundsid nad teineteist ära ja teadsid, mis asju ja kummal pool kumbki ajab.
«Ei saa nii olla, et seda, mis enne oli, pärast enam pole. Kuhu jäävad sellisel juhul tundetulemused? Elu jooksul tuntu ja mõeldu on ju täiesti reaalselt olemas,» on Ellen kindel.
Nii on Ellen veendunud, et kohtub kord sealpoolsuses ka Jaaniga. «Ma ei ole hetkegi mõelnud, et ühel päeval ei kohtu me enam kunagi. See lihtsalt ei ole niimoodi,» teab naine, kes loeb oma elu suurimaks saavutuseks pikaaegset abielu, mis on üha täienenud, arenenud ja kaasasid vastastikku rikastanud. «Mul on olnud uskumatult hiilgav vaimne partner. Paljud tema uhkeimad ja väärikaimad omadused on lisaks kodusele kasvatusele pärit Westholmi gümnaasiumist. Mu mees on selle ajastu inimene, mil meid noorest saadik ülemäärase infotulvaga laiali ei lammutatud ja tuimaks ei tehtud.»
Krossid teavad, kui suur asi on kooselu üha edasi arendada, mitte enne algust lõpetatuks lugeda ja uue kallale asuda, nagu nüüdsel ajal tavaks.
«Meid aitab ka luterlik taust. Ma tean oma vanemate kogemusest, et kaasad on teineteisele antud selleks, et elu lõpuni koos kasvada ja õppida,» räägib naine, kelle elutarkust on põhjust tõsiselt võtta. «Ühel hetkel elatakse nii targaks, et enesestmõistetavalt ei minda üksi lustipeole, kui teine tulla ei saa.»
Üdini emalik
Ema Ellen usub, et elukogemuste pärandamisel on see jõud küll, et ka igavese abielu elamise oskus kandub varem või hiljem järgmisele põlvkonnale edasi.
Oma erialaselt ulja tegevusega avalikkuse tähelepanu pälvinud Eerik-Niiles Kross (33) on nüüdseks küll juba kolmandasse abiellu astunud, ent tema ema arvates on see mõistetav: «Esimese abielu aegu oli ta nii noor, et see suhe lõppes veel enne, kui päriselt alata jõudis, ja teine abielu oli ju välismaalasega, kelle taust oli nii teistsuguste mustrite ja rütmidega, et ebaõnnestumine on mõistetav.»
Tema pojal Märtenil on näitlejanna Kärdiga (33) 5aastane Ja-kob ja 13aastane tütar Maria. Eerik-Niiles kasvatab koos kaasaga Dianat (10). Maarjal on tütred Marion (17), Ingel (13) ja Liisbet (8). Jaani tütrel esimesest abielust Kristiinal (45) on 16aastane Johanna ja Elleni esimese abielu
pojal Toomal (48) tütred Kaisa-Kitri (27), Madli-Maria (21), Eva-Liisa (22) ja Hanna-Maarja (17) ning teisest abielust väike Anne Öösike (9).
Läbi elu kestev ja süvenev emadus on suure ema arvates igaühe enda tunda ja tähtsustada. Ja see pole mitte põrmugi ohverdamine, vaid suurim taevalik kingitus. Kusjuures asjad on Elleni teada seatud nii, et lapsed peavad toetama oma lapsi ja need omakorda jällegi lapsi, mitte vanemaid, nagu nii paljud isekad isikud nõudma kipuvad.
«Isekus käib vist kapitalismiga kaasas,» arvab Ellen Niit. Aga iga päev käib mõni tema lastest ema juures, vaatamata sellele, et abi pole tal seni suuremat paluda tulnud. Aga ta teab, et pruugib vaid vihjata, ja igal kümnel juhul ilmuks mõni laps kohale.
Selline elutarkus ja tasakaalukus on üks olulisi põhjusi, miks Jaan seda naist kui kehastunud emalikkust nii imetleva ja hella pilguga saadab, kui ta mööda
mõnusat majapidamist asjatab.
Naljakas ja armas on kujutleda, mismoodi Jaan ja Ellen kirjutasid kahekesi julgepoolseid seksistseene, mille pärast «Tahtamaa» lugejad nüüd ah! ja oh! ütlevad.
Kleit olgu kasvamisjaoga
Pärast nende mõlema tervisest tingitud pikka kodusistumist teab Ellen selgesti, kui kiiresti muutub Eesti praegu poole aastagagi. Ent ei tema ega Jaan võta vähimalgi määral omaks mingit pensionärlikku virisemise ja piketeerimise mentaliteeti või veel vähem hurjutamist, et noorus on hukas.
Samas manitseb Ellen raiskamise eest. «Mina õppisin juba lapsepõlves selgeks, et inimene peab olema kasin. Ka rikkad perekonnad ei priisanud ega laiutanud. Lastele õmmeldi riided alati kasvamisjaoga. Vanaisa kuuest õmmeldi lapselapsele püksid,» tuletab Ellen praeguses ületarbimise hullustuses meelde.
«Ei loodus- ega hingevarud ole piiramatud ja me ei tohi kedagi ega midagi asjata kulutada. Iseäranis mitte inimesi. Aga ma ei arva, et vana hea turvaline maailm oleks kuhugi kadunud. Ta on rohkem alles, kui seda välja näitab. Teda näitab välja näiteks toosikene sirelimett, mis Jaanile raamatuesitlusele toodi. Seda meepotsikut peos hoides tunned, et maailmalõpu ajad on selleks korraks jälle üle.»
