Pole parata, meie võluvaid tantsutaltsutajaid vaadates meenuvad «pole võimalik!»-dokfilmid maailma titt-tantsijatest. Lapsepõlveta minivanainimesed. Kui meeleheitlik oli KERTTU T\'ÄNAVa tee?
Kerttu Tänav (21) ütleb, et tantsima panid ta vanemad. Piiga läks trenni kaheksa-aastaselt teises klassis. Ta kaalub õigeid sõnu: «No ma olin pigem sihuke kohmakas ja natuke otu, kui päris pisike olin. Mitte just paks, aga pehmekene. Ema kiidab, et olin armas, aga kui ma ise vaatan vanu pilte, siis ikka — «paks laps, ilus laps».
Taani puhkama minnes juhtusid Kerttu vanemad sinna tantsuvõistlusele suunduvale bussireisile. Seltskonnas oli ka Merle Klandorf tütar Heleniga ja nii see läks. Pealegi polnud vaja Kerttule tantsupartnerit kaugelt otsida.
«Rogeriga käisime juba kolmeaastaselt ühes lasteaias. Kogu aeg ninapidi koos. Isegi me voodid olid kõrvuti ja Rogi vanaema oli lasteaias söögitädi. Vanamtel oli tegemist, et meid õhtuti kodudesse lahku saada. Elasime paari maja kaugusel Sõpruse puiesteel,» räägib Kerttu.
Mustamäel esimesse klassi minnes istusid «pruut ja peigmees» julgelt ühte pinki. «Olime vist ainsad imelikud,» naeratab neiu. «Kuna me seal õpetajat väga ei kuulanud ja ainult itsitasime, siis tõsteti meid päris tihti lahku. Aga kuidagi kolisime ikka ja jälle ühte tagasi.»
Juuksed sassis, tantsutrenni
Kerttu ja Rogeri vanemad otsustasid lapsed tantsutrenni panna. Seni oli Kerttu ikka «rohkem poistega puu otsas»-juhtum. Suviti poolteist aastat vanema venna Martti ja tädipoegadega maal, Audru lähedal Liukülas.
Nõmmele kolides oli kahe maja peale hoovis kambas kolm–neliteist poissi. Sokkude pere Tanel ja Timmu…
«Jõlkusin ainukese tüdrukuna suurel vennal kaasas, kuni ta läks Sokkude korvpallitrenni ja mina Revalia tantsukooli,» sõnab Kerttu.
Kerttu käis siis Inglise kolledžis õhtupoolses vahetuses. Ta jõudis esimesse trenni kiiruga, juuksed sassis ja suured silmad peas. Rogi oli ees, tegi teistega juba «kaks sammu sisse- ja väljapoole» ning Kerttu hüppas nende vahele.
Seni koos ikka pätti ja politseid mänginud, tuli nüüd peagi sisse võtta mõne täismehe ja -naisegi jaoks liiga lähedased tantsuembusvõtted.
«See läks kuidagi järkjärgult. Nägime ju kõrvalt, kuidas suuremad ees tantsisid.» (Naeratus.) Ja meie esimesed grupisisesed võistlused me võitsime!» lausub Kerttu.
Poisid pidid siis tooma oma partnerile kingituseks tüdruku moodi lille. Nood omakorda poissi meenutava mängulooma.
«Rogi tõi mulle roosi, mina viisin talle ahvi. Oi, ta oli solvunud. Sest tema sõbrale tõi tüdruk tiigri. Aga minu meelest oli see jõle armas ahv,» naerab Kerttu.
Mitme maja raha?
Konkurent Kaisa Oja kiitis intervjuus Kroonikale, et tema vanemad viskavat tänaseni nalja: «Mitu maja me oleks selle raha eest saanud, mille sinna maha tantsisid…!»
«Kulus muidugi palju, aga rõõmu tuli kõvasti tagasi,» ei lase Kerttu end meelitada hooplemise lainele ega too ka vanemate vara turule. «Fantastiline, kuidas nemad elus kõigega hakkama saavad. Isa tuli kunagi sealtsamast Audru kandist Tallinna tehnikaülikooli. Ja seal nad emaga kohtusidki… Nad on väga tublid olnud, ennast ise üles töötanud!»
Aastaid pesitses pere Sõpruse puiesteel kahetoalises korteris, nüüd ollakse Nõmmel viietoalises. Martti elab juba omaette ja Kerttugi on tudengina rohkem Tartus üürikorteris.
Esimesed, lastekleidid polnud nii hirmkallid. Aga hiljem lähenesid ladina-tantsude kleidihinnad seitsmele ja standardikleitide hinnad koguni 15–20 000-le. Eesti meistrite comme il faut’ järgi piisas, kui kord aastas võistluskostüüme vahetada. Mõistagi sai need siis noorematele edasi müüa. Kaks kleiti on paar aastat tagasi Eesti meistritiitlitega tantsuspordi lõpetanud kapis tänaseni alles. Neist pole õnnestunud lahti saada, kuigi Kerttu on internetis kuulutanud. Ka võistluste reisikulud tuli ise maksta.
«Eks see oli kahe pere tiimitöö. Arutasime läbi, millistele võistlustele tasub sõita. Jah, ehk jäi mõnel soojal rannal perega käimata, aga võistlusreisidel nägi ju rohkemgi maailma. Ikka olid kas minu või Rogi vanemad kaasas,» räägib Kerttu.
Kerttu ja Roger leidsid Soomest treeneri, mistõttu veetsid nad 10–11aastaselt pea kõik nädalalõpud Helsingis. Suvel toimusid Haljala lähedal Essu mõisas tantsulaagrid.
«Siis olid juba poistetuba ja tüdrukutetuba, hästi põnev ja lahe,» ütleb Kerttu.
Tulid võistlused Kesk-Euroopas, edasi meka Inglismaa, siis Korea, Hiina ja Moskva kultuurišokk: «Hästi hall ja jube külm talv. Pikk rongisõit, neljakesi isadega väikses kajutis, ei, kupees. Nii kui rongist maha astusime, kerjused ja suitsetavad lapsed. Vaatasime ära Punase väljaku. Ja siis see liiklus, suunatuld ei tunta, kõik lasevad lakkamatult signaali ning sõidavad kuues reas, seal, kus tegelikult ridu kaks…»
Parim oli võistlusreis kahe perega Itaaliasse: «Mu vend ja Rogi vanem õde olid ka — kaheksakesi kahes autos. Neli päeva sõitsime läbi Alpide, ööbisime telkides, ka hästi ilusa mägijärve kaldal. Lõbustuspargis käisime, hästi tore reis!»
Varaseksikast beibetamisest
Öeldakse, et kuna tantsijate tugevus on jalgades ja peas on neil palju ruumi, siis pole kusagil rohkem intriige kui tantsumaailmas. Kerrtu arvates paistab see kätte tantsutähtede saadetestki. Ta oletab, et see on võistlustantsu juures paratamatus.
«Siin pole ju, nagu kergejõustikus, mida täpselt mõõta: kõrgust, kaugust, aega. Ja see, kellel parasjagu hästi ei lähe, räägib, et mäng pole aus. «Tantsud tähtedega» on ju maailmakuulus BBC kontrollitud formaat. Kuidas saaks siin väikses Eestis toimuda mingi hull susserdamine?! Et mingi poliitika on mängus ja rahvahääletuse tulemusi moonutatakse. Kahju, et formaat ei luba rahvahääletustulemusi täpselt avalikustada,» räägib Kerttu.
Muidugi on igal võistlustel naeratuste taga konkurentsipinged õhus. Aga seda Kerttu praktikas pole juhtunud, et konkurentide närvid oleks nii katkenud, et keegi sõnadega näkku või küüntega juustesse oleks karanud.
Ka taktikat, et mida üleolevamalt käitud, seda enam konkurente halvad, näeb rohkem piiri taga, «teatud rahvuste» hulgas. Kerttu usub lihtsalt: «What you give, is what you get! Kui ise naeratad, kallistad, ei tule keegi sulle midagi halba ütlema. Selle vastu, mis selja taga räägitakse, nagunii ei saa.»
Kuidas kohanes Inglise kolledži tüdruk aga tantsumaailma «kohutusliku» varaseksika beibetamisega?
«Et kui oled hoolitsetud välimusega, ei saa olla mõistus peas või…» määratleb Kerttu teemat.
Neiu ei arva, et tantsijatüdrukute seltskonnas aetaks keskmisest rohkem mingit hilbujuttu. Intelligentsemaid ja vähem intelligentseid on igal pool.
«Jah, tantsijadtüdrukud on maast madalat õpetatud, et kõik peab hoolitsetud olema. Ka trenni minnes sätitud, võistlusteks pead olema ilus pruun. Muidugi kõrvalt, koolis võis see jätta mõnele mulje: et näe, tibi, päevitunud keset talve.»
Nappide tantsukostüümide pärast tuli hügieenile varem mõtlema hakata kui tavalistel tüdrukutel. Seda polnud, et treener oleks kõik tüdrukud ette võtnud ja «tütarlapsest sirgub naine»-loengut pidanud.
«Kui just midagi väga hirmsat polnud. Siis treener ikka vaikselt ütles, et ära pane tantsukingadesse sokke, pole ilus, pane sukapüksid. Muidu vaatasime trennis ikka ise suuremate pealt, mis ja kuidas neil oli,» lausub Kerttu.
Konkurent Olgast teame juba, et tema menüüs on päevas mõni üksik salatilible ja juustuviil. Kuidas mahtus söömine Kerttu lapsepõlve?
«Ei, see «paks laps ilus laps» polnud üldse nii traagiliselt mõeldud. Aga mingist hetkest, kui tüdrukust saab naine, on vist kõigil raske,» lõkerdab Kerttu.
«Higi ja verd» Inglise kolledžis
Erinevalt vist paljudest teistest tantsijatest on Kerttul kõva kooliharidus.
«Viis tundi uneaega ööpäevas oli tavaline. Tagantjärgi imestan isegi ja olen õudselt rahul, et hakkama sain. Et mul oli tahtejõudu ennast niimoodi sundida, praegu vist enam ei suudaks.»
Nädalas oli viis-kuus trenni. Kui võistlused olid välismaal, kulusid tihti reede ja esmaspäev kohale- ja tagasijõudmiseks. Puudumised tuli järele vastata.
«Kaheksast kolmeni koolis. Pool viis Revaliasse trenni, seitsmeks koju õppima. Hästi palju oli meil lugeda, jube range kirjanduse õpetaja. Vene kirjandus meeldis hullult ning muidugi Remarque ja Zola. «Tõde ja õigus» oli nii ja naa, päris jube lugeda, kui väga tahad magada,» naerab Kerttu. Nii et südaööl keeras ta äratuskella hommikul kella poole viieks.
Kerttu on hommikul sündinud, ta usub, et naudib just seetõttu varahommikuid, kui on veel vaikne ja pime. Kerttu nohistas juba õppida, kui ülejäänud pere veel magas.
«Keetsin endale kohvi ja oli täitsa mõnus. Ema käis mind vahel magama ajamas, aga mul endal oli kiiks saada koolist kätte kuldmedal. Ei saanud kulda, hoopis hõbeda.»
Valehäbita ühes hotellitoas
Ons miski Kerttu noores elus jäänud tegemata, või õigel ajal olemata?
«Plusse on rohkem, aga jah, just see «sotsiaalne pool». Meil oli tore klass. Pärast tunde läksid teised tihti pundiga kuhugi kohvikusse või kinno. Ja sünnipäevi peeti ikka ju nädalavahetusel, kui mina võistlustel. Ja millest on tal eriti kahju — igal sügisel uute rebaste peod. Õnneks olid mul arusaajad sõbrad, ei kandnud mind päris maha, ikka kutsusid…»
Sel ajal, kui teised tüdrukud ehk alles unistasid oma poisist, elas Kerttu Rogeriga juba omaette paariselu, hotellides ühes toas…
«Ei, teistega võrreldes jäid just minul siis sarved maha jooksmata,» naerab Kerttu. «Pigem oleks nemad võinud mind õpetada. Võiks ju arvata, et kui ollakse päevast päeva koos, reisidel ühes hotellitoas, et… Aga meil oli pigem hea õe ja venna suhe. Vaatasime telekat ja ei mingit häbenemist. See on ju tantsumaailmas nii tavaline, et võistlustel on üks ruum, kus kõik riietuvad. Tantsijad on kõik sellega harjunud. Nagu näitlejad, kui vaja, siis mingit valehäbi pole.»
Kui poiss ja tüdruk pannakse lapsena tantsupõrandale meheks ja naiseks kokku, kas see nii-öelda loomulikku uudishimu ära ei riku?
«Ei! Pigem annab juurde. Kui ma nüüd aastaid hiljemgi võrdlen mõnd tavalist noormest tantsupoisiga nagu Roger või Aleksander Makarov ja Martin Parmas, siis nemad on džentelmenid, oskavad käituda. Muidu ju ikka klassiõhtutel poisid ütlevad, et tüdrukud on lollid ja vastupidi. See etapp jäi meil ära! Tüdrukutel samamoodi, pole noormeestega suhtlemisel mingit sellist blokki või müüri ees.»
Roger on kallis
Rogeriga sädet ei tekkinud? «Meil mitte,» kordab Kerttu. «No sa ei armu ju oma venda!» Kerttu naerab teema välja. «Lihtsalt, olime nii palju ninapidi koos olnud, et see nagu ei saanudki olla teema!» (Paus.) «No võib-olla natuke siis, kui temal tekkis seal vahepeal kellegi teisega mingisugune säde, või ka minul…» Armkadedus? «Natuke, nagu ikka, mõnel tantsulaagri diskol, kui Rogi tantsis seal kellegi teisega rohkem…»
Millal tuli esimene päris armumine, deidid-suudlused?
«Mina ei tea,» mudib Kerttu käevõru. «No kooliajal ikka oli selliseid väikseid armumisi. Tantsid klassiõhtul kolm lugu ühe poisiga järjest ja oled jube õnnelik. No nii 10. klassis või nii. Aga ei mitte midagi tõsist!»
Kroonika teab kõrvalt abistada: Tanel Sokk, Vallo Paal…
«Ei, Taneliga me oleme ka hästi väiksest peale… Lihtsalt, mingi aeg me käsime väljas, jah. Senimaani saame jube hästi läbi, ta elab mul praktiliselt kõrval, ikka aeg-ajalt käime kinos ja, muud ei ole. Tanelil polevat vist ka kedagi teist, aga… Ma hea meelega üldse ei kommenteeriks seda suhete teemat.»
Klassivend Valloga pidasid nad koos vesipiibupaari, aga siis saanud rendileping otsa ja see polevat ka enam teema.
«Valloga oli natuke tõsisem asi. Aga nii noorelt, kui me olime või oleme, ei saa ju ennast elu lõpuni siduda,» lausub Kerttu.
Rogeriga on teistmoodi. Ükskõik mis Kerttu elus ka ei toimuks, on Rogeril selles alati oma koht. Kerttu ütleb, et ta isa ja venna kõrval on Roger tähtsuselt kolmas meesterahvas, kes teda on mõjutanud.
«Kui see õige tuleb, küll ma tunnen tema ära,» sõnab Kerttu. Ta ei sea endale piire, kas tulevane peaks olema tumedapäine, tõmmu nahaga, jurist, laulja või sportlane…
Mida näitab Kerttu senine kogemus?
«Mul ei ole neid kogemusi nii palju. No enesekindlust ja huumorimeelt võiks mehel olla.»
Lõpuks tsiteerin Kerttule taas kolleeg-konkurendi mullust intervjuud: «Kui sa minu naine oleksid, tooksin kogu oma palga koju!» moosivat aadamapojad ennast tantsija Kaisa Oja peigmeheks.
«Ma liigun nii vähe väljas. Saates oleme nii õudse meigikihi all, et lihtsalt kuskil Viru Keskuses, vaevalt keegi mind üldse ära tunneb.»
Kui just Koitu kõrval pole?
«Jah,» naeratab Kerttu, oma parima lapse naeratust, säde silmanurgas.
