Kanal 2 looja, Hollywoodi taustaga filmitegija Ilmar Taska naudib rändurielu ja usub, et kord satub ta teele daam, kes on nõus ohverdama oma karjääri ning saatma teda reisidel erinevatesse maailmanurkadesse.
Põhiliselt USAs Los Angeleses elav Ilmar (56) tuleb peatselt Eesti publiku ette filmiga Thy Kingdom Come
(«Sinu riik tulgu»). Film on üles võetud Argentina pealinnas Buenos Aireses ja seal mängivad peaosi Hollywoodi noored tõusvad tähed. Tegemist on Ameerika-Itaalia-Hispaania koostöös sündinud meelelahutusliku õudukaga, mis esilinastub kõigepealt Hispaanias ja Itaalias.
Ilmar, kelle poeg Kris Taska on näitlejast abikaasa Maria Avdjushkoga murdmas Vene filmiturule, on viimase kümnendi jooksul põiganud Eestisse vaid mõnel korral aastas. Kui nooremana lõi Ilmar enda peas programme tulevikuideede teostamiseks, siis nüüd naudib ta pigem hetke ja õnnestumisi.
Kuidas sa filmini «Sinu riik tulgu» jõudsid?
Üks asi viib teiseni. Meie levitaja Loris Curci, kes levitas ka filmi «Täna öösel me ei maga», küsis, kas ma ei tahaks teha õudusfilmi. Vastasin, et miks mitte. Kui saad filmida Buenos Aireses ja järeltöötlust teha Roomas - mõtlesin, et see on ju tõesti tore projekt.
Žanrifilmide puhul öeldakse, et kõige kallimaid tähti ei ole tingimata vaja palgata, vaid tuleks kasutada neid, kes on just areenile tõusmas. Näiteks Tiya Sircar, keda Eesti vaataja on näinud filmides 17 Again ja Hotel for Dogs. Samuti Marian Zapico, kes nii kui meie võtetel lõpetas, lendas uutele.
#end#
Millist elu sa elad?
Mis oli tore Kanal 2 puhul - see oli nagu igavene elu, aga ka igavene töö. Sa pidid kogu aeg kursis olema, mida konkurendid teevad, mida ise näidata, jälgima, kuidas töö sujub, kas mastist tuleb ikka signaal, kas on piisavalt vastukaja vaatajalt... Selles mõttes on tubli, et osa kanali rahvast, kes töötab seal algusest peale, on vastu pidanud. Ma tundsin mingil hetkel, et filmi puhul on lihtsam selles mõttes, et seal on algus ja lõpp. Muidugi on väga pingeline periood siis, kui on võtted. Sa oled kümme-kaksteist tundi võtteplatsil, ja kõik see käib ööpäevaringselt, sest tehnika ja näitlejad on kallid. Sa elad sel ajal kunstlikult loodud atmosfääris, käid ja magad vahepeal ära ja jätkad, kust pooleli jäi. Aga on ka perioode, mil on väga rahulik. On näiteks ettevalmistusperiood, kus sa võid endale aega võtta, vaadata ühte ja teist kohta, reisida. Siis ärkan hiljem ja tunnen rohkem rõõmu elust, kultuurist, kõigest. Armastan väga käia kinos, teatris, ooperis ja reisida palju. Sa pead jälgima elu, mida kujutad.
Kas võid nüüd endale rantjee-elu lubada?
(Muigab.) Ei, rantjee-elu ma endale lubada ei saa. Ma arvan, et asjad peavad olema õigetes proportsioonides. Ma püüan teha rohkem selliseid asju, mis on mulle huvitavad või kasulikud ümbritsevale maailmale. Muidugi saab seda teha juhul, kui sul on võimalust valida - pakkumistega on nii, et vahel on neid rohkem, teinekord vähem. Filmide puhul on tore, et sa ei pea töötama üheksast viieni. Ja lühikese aja jooksul, kui projekt käiku läheb, teenid ilmselt nii palju, et sellest jagub ka kuudeks, mis vahepeale jäävad.
Kuidas sa end Los Angeleses sisse oled seadnud?
No jaa, ma olen seal nüüd juba üle kümne aasta olnud, aga ma ei ole ennast õigupoolest päris lõpuni kuskil sisse seadnud. Kui lennuk lendab siit kohvikust üle (Ilmar osutab üles), siis võib-olla on seal minu koht.
Lendamine on raskemaks läinud, kõik kiliseb ja koliseb, sa ei saa enam kaasa võtta ühte ja teist asja, ja kontrollis tuleb kingad jalast võtta... Ma ei tea... Kui sa veedad pool aastat Argentinas, pool Itaalias, siis oled mõnda aega Los Angeleses, siis Eestis ja veel kuskil mujal, siis...
Los Angeleses on mul elamine olemas. Ja muidugi oleks tore, kui oleks igas linnas, kus on sõbrad, oma väike koht. Samas on neid kohti väga raske hoida. Sa pead nende pärast muretsema, nende eest hoolitsema, mistõttu on vahest lihtsam, kui neid ei ole. Me oleme ju tegelikult asjade ja omandite orjuses. Kui on pangalaen, siis veelgi suuremas orjuses. Ilmselt on kõige parem, kui sul on taskus piisavalt raha ja võimalikult vähe omandit, sest kõik nõuab aega ja energiat. Pealegi tuleme me siia ilma milletagi ja ka läheme milletagi ja isegi siin elus ei ole tegelikult väga palju vaja.
Mu jaoks on tähtis koguda mälestusi, elamusi ja paiku. Kui ma sõidan uuele maale, uude linna, siis ma tahaks kindlasti ära vaadata nende ooperimaja ja näha filmimuuseumi, kui see olemas on.
Meenuta mõnd viimaste aastate värvikamat elamust.
Kindlasti on olnud kohtumisi inimestega, on olnud üksikuid filme, teatrietendusi. See on tihtipeale mingisugune hetk, õnnehetk, mis sind vahetevahel valdab. See võib olla mõne huvitava inimese või mõne daamiga kohtumine. Või istud näiteks Buenos Aireses tangoetendusel ja jood hiiglama head punast veini. Või maandud Tallinnas. Näed mingil hetkel õhust linna ja vaatamata sellele, et on kõva tuul ja lennuk kõigub, valdab sind rõõm.
Loomulikult on need ka mingisugused kordaminekuhetked. Mingi esilinastus või võttepäev, kus kõik on olnud kohutavalt raske, kui sa näed, et näitleja ei suuda lauset veenvalt öelda, operaator on väsinud ja kell tiksub, aga äkki juhtub väike ime - kõik langeb ilusti paika ja saab tehtud.
Need hetked on nii mööduvad, et... Nad võivad tekkida äkitselt ja neid on palju. Sellepärast on mul neid isegi raske nimetada. Seegi on ime, et me siin istume ja räägime. Elu on täis imesid ja kõiki neid imesid tuleb hinnata ja nautida.
Kui ma olin noorem, oli mul väga palju tulevikuideid. Et ma pean saavutama, minema sinna või tegema seda... Mul olid loodud enda jaoks peas sellised programmid. Nüüd ma olen rohkem hetkes, siin ja praegu. Valmis nautima seda, mis parasjagu on.
On su kunagistest ideedest mõni teostunud?
Pean tunnistama, et ei ole veel. On toimunud ümberhindamised. Ma arvan, et mu hing on igavesti noor, mis iganes ka ei toimuks ja ei muutuks. Ma ikka veel loodan, et mu suurimad saavutused on ees. Et ikka on veel midagi huvitavat ja head tulemas. Ma ei tea, mis võib ees olla. On ju päris palju kas või selliseid näitlejaid, kes teevad oma elus ja karjääris täieliku kannapöörde, lähevad töötavad näiteks Punase Risti heaks, aitavad Aafrikas lapsi või teevad midagi senisest sootuks muud. Sa võid endale alati leida mingisuguse uue eesmärgi. Kui millestki ära tüdined, siis kuskil on kindlasti mingisugune uks, mis avaneb.
Sa said kunagi Nõukogude Liidust lahkuda ja minna Rootsi, kus avanes uks uude maailma.
Jah, ma abiellusin rootslannaga. Kuigi me ei ole enam abielus, oleme siiamaani sõbrad. Tookord hoiti mind siin mõnda aega kohvri peal, kuni riikidevaheliste lepingute alusel vahetati abiellujate nimekirju. Aga see oli muidugi unistus, et sa näed maailma. Siis oli teine aeg, nüüd näevad seda kõik ja see on nii loomulik. Elu redigeerib. Asjad, mis olid kunagi raskesti kättesaadavad, muutuvad ühel hetkel kättesaadavaks.
Kui tihti sa oma poja Krisiga suhtled?
Suhtleme. Eestis olles muidugi tihedamini. Kui riigipiirid on vahel, on keerulisem. Krisi autogagi sõidan siin praegu ringi. Kris elas ka ju oma noorusajal minu juures Los Angeleses. Kui perekond elab eraldi, siis on palju keerulisem see suhtlemine.
Kris kasvas omal ajal enamjaolt ema hoole all?
Nojah, me olime ju mõlemad noored. Südametunnistuse piina mul ei olnud, sest mina Krisi ega Krisi ema (endine ajakirjanik Hiie Kuusik - toim.) maha ei jätnud. Mina õppisin siis Moskvas ülikoolis, igaühel oli oma elu ja... Kui sa oled 19aastane, siis on kõik palju keerulisem. Kui oled vanem, oskad rohkem kooselu hoida, aga muidugi, mulle oli väga kurvastav, et suhe katki läks.
Kui vaatame kas või tänapäeva, siis kui palju on neid lapsi, kellel on mõlemad vanemad kodus? See protsent ei ole kahjuks suur, kuigi selle poole peaks pürgima. Jah, kurb on see, kui sa ei saa oma lapsega kogu tema kasvuperioodi läbi teha, aga niimoodi kahjuks läks. Ma ütlen, et see ei olnud minu otsus ja minu valik. Aga vaatamata sellele, kui Kris oli teenager (teismeline - toim.), tuli ta minu juurde Los Angelesse. Õppis ja tegi tööd filmiagentuuris. Mul üks sõber filmiagent võttis ta tööle. See oli ikkagi kasulik. Vahel on jälle hea ka, kui vanemad on erinevatel maadel - saad õppida erinevaid asju ja keeli ja kõike muud.
Milline on su enda suhteseis praegu?
Praegu olen vallaline. Aga kes teab, kõike võib veel juhtuda - loomulikult on ikkagi soov ja isu, et... Kui leiaks sellise inimese, kes on võimeline elama minu stiilis, olema valmis minuga koos reisima. Sellega on ju ka nii, et igaühel on tihtipeale oma karjäär ja elu. Kui sa vaatad praegu üldse neid inimesi filmimaailmas, siis seal ei ole lihtne - kui üks filmib ühel, siis teine teisel maal... Keegi peab midagi ohverdama, kui tahad kogu aeg koos olla. Samas on alati võimalikud mingid kompromissid.
Oleksid sa ise valmis ohverdama oma elustiili?
See on väga hea küsimus, ma mõtlen selle peale. Ja võib-olla on ikkagi kuskil inimene, kes on ise huvitatud minuga koos reisima, käima ja elama niisugust mustlaseelu. Kõik ei pea olema kullast, aga ei pea olema ka sõnnikust, eksole.
Aastate eest, kui Kanal 2-ga seoses rohkem Eestis viibisid, säras su kõrval üks blondipäine ungarlanna Eva Banhidi. Kuidas temal läheb?
Jajaa, me elasime palju aastaid koos. Me oleme ikka head sõbrad. Tema on nüüd filmilevitaja, tal on Los Angeleses oma firma. Aga jällegi on nii, et leviäris ta nii palju kui mina ei liigu, välja arvatud mingisugused filmiturud, kus ta käib. Tema jaoks on ta töö ja karjäär väga-väga tähtis ja tema ilmselt ei ohverdaks seda kooselu nimel. Sel perioodil, kui koos olime, ta seda tegi, aga nüüd vaevalt enam. Tulla Eestisse või Itaaliasse pooleks aastaks minuga, see on jälle...
Ma arvan, et meil endil on elus ka mingid erinevad perioodid. Vahel saad kellegagi kokku ja siis lähed jälle lahku. Selles mõttes on olnud huvitav. Ma arvan, et siin ei ole ka mingisugust valemit ega reeglit. Kui juhtub jälle see ime, et sünnib mingi kooslus, siis on sellel, nagu igal organismil ja projektil, ka oma aeg. Ta võib kesta sajandi, aga ta võib väga lühikese aja jooksul kokku variseda. Nagu linnu- ja loomariigis. Vaatame siin kas või luiki või samas kõrval mingeid teisi esindajaid - näiteid on igasuguseid.
