Välismaal erinevates kohtades esinemisega raha teeninud Rannap selgitas "Ringvaates", et kuigi vahel jagus raha väga hästi kõige jaoks, siis oli ka perioode, mil oli tõeliselt raske.

Eriti eredalt tuli muusikule meelde päev, mil tõesti vaid viimane kopikas alles oli. "Ma olin Rootsis ja ma pidin minema ühele laulukirjutamise sessioonile. Ma ootasin mitut ülekannet, aga neid ei tulnud. Mul oli reaalselt viimane kopikas, et osta söök ja rongipilet. Kõik, rohkem raha ei olnud. Muidugi võid helistada sõpradele ja nii, aga kui sul on ülekanded tulemas, siis ootad ikkagi, et see juhtuks. Ma läksin kohvikusse ja ostsin kebabi. See kutt veel küsis, et kuule, kas tahad veel friikartuleid? Ütlesin, et ja, muidugi pane veel."

Võimalik, et tolle päeva viimast einet nautinud Rannap tundis, et nüüd on tõesti pahasti. "Ma sõin seda kebabi ja mõtlesin, et täitsa pekkis. Ma ei saa võib-olla endale isegi õhtusööki osta. Tulin sealt kohvikust välja ja nutsin. Mõtlesin, et täitsa lõpp."

Õnneks võttis artist oma viimase jõu kokku ja võitles rusuvatele mõtetele vastu. "Kõndisin sellele rongile vastu ja mõtlesin, et tead mis, kui see on see, mis ma praegu pean tegema... ega ma kohe nälga ära ei sure ka. See on see mis tegelikult just kasvatab inimest ja see on see, millest ma pean praegu läbi minema. Lõpuks saame ikka hakkama."

Rannab tunnistas, et kui oli 4-aastane ütles ka isa Rein Rannap, et muusiku tee on liiga raske, kuid siis ei mõistnud laps selle tähendust. "Aasta tagasi, ehk 25 aastat hiljem, hakkasin esimest korda mõtlema, et hakkan aru saama, mida ta mõtles."