ETV ilmateadustaja ametist skandaaliga lahkunud Peep Taimla ütleb, et ta armastab isegi neid inimesi, kes on püüdnud teda pikali suruda. Mehe suurim armastus kuulub siiski tema neljale lapsele.
Peep (44) tegi hiljuti kõvasti ilma. Seekord polnud asi lähenevas põuas ega uputuses, vaid tema liialt tugevas päevituses. Peep kõrvaldati ekraanilt, sest ta ei sobivat sinna oma lõunamaalt saadud pruuni jumega. Telemajas kiirelt arenenud sündmused lõppesid sellega, et Peep astus vallandamispäeva õhtul üles Kanal 2 «Reporteri» ilmakaardi ees. Seal on ta ametis tänaseni.
Peebul on kahest abielust neli last, kes talle väga palju tähendavad. Kuigi mehe sõrmes enam abielusõrmust ei näe, on ta enda sõnul üliheades suhetes kõigi lähedastega.
Sa oled lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ja end Sibeliuse Akadeemias täiendanud. Kuidas ilmateadustajaks sattusid?
Ma olen juhatanud palju erinevaid orkestreid, siis kui töötasin tegevdirigendina. Olin ka Tallinna Ülikoolis dirigeerimise ja orkestreerimise õppejõuna ametis. Sel ajal lugesingi Eesti Ekspressist kuulutust, et «Aktuaalne Kaamera» otsib ilmateadustajat. Ise mõtlesin, et mulle noorena hirmsasti meeldis irvitada ilmateate rubriigi üle, see oli naerukoht kuubis.
Seal oli nõutud kahte asja - kõrgharidust ja näitlejatöö kogemust. Viimast mul ei olnud. Nüüd oleks seegi ette näidata, sest mind on mõnedesse seriaalidesse mängima kutsutud.
Samas on välismaal selline tava, et dirigent on vahel ka kontserdi konferansjee, ta teeb sissejuhatuse, räägib ettekandele tulevast teosest. Kuna see ei ole publikule alati ehk lihtne ega tuntud muusika, siis selgitatakse natukene. Selles mõttes dirigendina mul veidi ikkagi oli ka esinemiskogemust.
Nii et juba noorpõlves jälgisid eriliselt ilmateadet?
Mul on olnud lapsest saadik põhimõte, et kui keegi tahab minu üle naerda, nagu ehk mina noorpõlves nende ilmateadete üle, või mind kritiseerib, siis mina, vastupidi, armastan neid inimesi... Ma olen saanud ise elus oma vanemate poolt lihtsalt nii palju armastust kogeda.
Kritiseerijatest ja kadedatest inimestest veel. Näiteks aasta 1994, kui parvlaev Estonia läks põhja... See, et ma üldse siin praegu eksisteerin, see on tänu kadedatele inimestele, kes peitsid mu dokumendid enne laeva väljasõitu ära. Pidin minema rahvusvahelisele sümpoosiumile, kuhu oli kutsutud teiste dirigentide seas ka mind ja kellegi tegi see kadedaks.
#end#
Kes su dokumendid ära peitis?
See tuli muidugi pärast välja, nagu valede puhul ikka, aga ma ei hakka nimesid nimetama. Mul tasub juba sellepärast õnnelik olla, et kadedad inimesed on mu elu päästnud.
Reis oli mul pikalt planeeritud. Ma ei saanud minna, ja ma olin ilgelt tige. Muidugi olid mul igasugu mõtted peas. Ühest küljest oli see mulle tõeline pauk, teisest küljest võin öelda, et olen õnnelik inimene.
Mis ETVs täpselt juhtus? Leiti lihtsalt mingisugune moodus sinust lahtisaamiseks?
Esitasin ise lahkumisavalduse. Nad kirjutasid mulle vastu, et kuna sa ise soovid, ei jää meil midagi muud üle. Aga loomulikult ei olnud see ka päris niimoodi, et mul tekkis nüüd järsku tuju ära minna... Ma ütlen, väga tähtis on tööalane atmosfäär, kus inimene töötab. Praegu valitseb seal hoopis teine kliima.
Atmosfäär on üks asi. Kuna ma olen seda ilmaasja teinud entusiasmiga ja täiendasin end rahvusvaheliselt, on mind kutsutud ka erinevatele meteoroloogiakonverentsidele. Isegi selline au! Mõned arvavad, et ilmateadustaja on marionettonu või -tädi, kes oskab ainult numbreid öelda. Lapsed ütlevad mulle, et isa, tegele palun vaid muusikaga ja ära mine ilmateatega avalikkuse ette, see tõmbab su väärikust alla.
Oled olnud Õnnepalees tseremooniameister. Suhteliselt seinast seina ametid. Miks sa
ei ole ainult muusika liinis edasi läinud?
Asi ei ole üldse selles, et ma oleksin benji-hüppaja tüüp, et vajaksin erinevate väljakutsete näol mingisugust adrenaliinilaksu. Kui mulle öeldi, et oled ilmateadustaja konkursi võitnud - eks ta oli ju jällegi töö, mille eest sa saad raha. Ma olen ju nelja lapse isa. Kui olin Pedas õppejõud, siis õppejõu palk oli 90ndate lõpus... No selle üle ikka ilguti, mäletad? Õppejõud said vähem kui müüriladujad. Vat siin ongi see asi, ja sul on neli last! Poeg kasvab nagu mürakas. Sa oled isa ja lisaks tahad ise ka midagi leiva peale määrida. Lastel on muusikakoolid, võistlused... Näiteks poeg sõidab kuhugi turniirile, midagi makstakse kinni, aga lapsevanem peab ka üht-teist maksma. Ei saa nii, et kõik lähevad, aga mina ei saa, sest mu isa ei saanud raha anda.
Ilm ilmaks, aga teles olin ma esimesed aastad ka süvamuusika toimetaja, produtsent. Sealt hakkas ka meie väga hea tutvus Igor Garšnekiga, kes on väga erudeeritud helilooja. Publitsistikatoimetuses tegin «Agenda» saateid. Käsitlesime seal päris tõsiseid teemasid.
Aga minu kõige suurem rõõm ja rikkus on lapsed. Ma olen püüdnud anda kõike paremat, mida ka minu vanemad on mulle kinkinud. Mul on olnud väga armastavad vanemad.
Võtad tütarde nõu kuulda ega lase enam oma väärikust alla tõmmata?
Mis «Reporterit» puudutab, siis oleme «Reporteri» tiimiga käed löönud. Sel reedel, kui lahkusin ETVst ja olin esmakordselt Kanal 2 eetris, oli ikka tõeliselt kuum tulistamine, et... Mina neid kommentaare, mida ka mu oponendid on avaldanud, pahaks ei pane. Ma armastan neid inimesi, armastan ka oma vihavaenlasi, ja seda ei ütle ma viisakusest. Tunnen neile kaasa, sest ilmselt ei ole neil armastust.
Lugesin, et endine ETV juht Ilmar Raag on nimetanud sinu käitumist lausa skisofreeniliseks.
Ma toon ühe näite. Oli kunagi selline saade nagu «Klaver põõsas». Ma ei taha hakata kellegi kohta midagi halvasti ütlema, aga ma ei saa midagi teha, kui mina olen 1.90 pikk ja tema... Mina ei tea, kui palju tema üle meetri pikk on - sinna ei ole midagi teha. Ma olen alati, ka siis, kui ta oli televisiooni direktor, teda viisakalt teretanud. Heakene küll, aga selle «Klaver põõsas» saate tarvis kirjutasin aastate eest «Raadioonu laulu», mille videos sõitsin autoga. Juhtus nii, et lugu lõi toona väga kõva hitti, mida esitasid Andrea Bocelli ja Sarah Brightman - publik hääletas esimeseks minu loo ja teiseks mainitud dueti. Siis oli seoses selle saatega veel Eesti üldvoor, mis oli päris populaarne, jne. «Raadioonu laulu» on salvestanud ka Kuldne Trio. Pala on ilmunud ühtekokku kolmel plaadil.
Ma tunnen Raagile kaasa. Kui poolteist aastat tagasi tehti «Klaver põõsas» lugudest greatest hits`i saadet, siis minu tuttav režissöör, kes seda monteeris, ütles mulle, et Raag käis kogu aeg mainimas, et kurat, et te seda Peep Taimla laulu sisse ei paneks! No juba see näitab suhtumist, kuigi mina olen temasse alati sõbralikult suhtunud ja suhtun ka praegu. Kritiseerijad võivad alati öelda, mida tahavad, aga kordan - mul on selleks liiga palju tegemist, et ma kõike uuriks ja puuriks ja laskuks sellele tasandile.
Sa oled juba kaks korda abielus olnud.
Ma ei tahaks neid abiellumise asju rääkida, pigem oma lastest. Ma tahan öelda, et olgu lapsed abielust mitmendast-setmendast - mina suhtlen nendega iga päev, mitu korda päevas. Me oleme kõikide murede ja rõõmudega pidevalt koos.
Poeg Hindrek Taavet Taimla on Eesti koondist korvpallis esindanud mitmel rahvusvahelisel turniiril, lisaks mängib ta viiulit, kitarri, basskitarri, laulab ja teeb muudki veel. (Peep näitab uhkusega poisi pilte.) Ma tegin ka omal ajal sporti, mängisin noortekoondises käsipalli. Nüüdki on vahel nii, et poiss ütleb: paps, pane dress selga, tule mulle pallipoisiks! Näiteks tahab ta kolmepunktiviset harjutada.
Vahel oleme koos reisil käinud. Viimati käisingi pojaga koos. Tahtsin teha talle kingituse, ta lõpetab sel kevadel gümnaasiumi. Ja kuna tal parema jala hüppeliiges sai mängides jälle viga ning arstid ütlevad, et sööme vitamiine, siis... See kõige suurem vitamiinipomm on ikkagi päike, mida Eestimaalt võtta ei ole. Ma viisin ta teise miljöösse, kus saab ravida ka jalgu. Tal läks pärast Gran Canaria reisi kohe tunduvalt paremaks. Maspalomases on ju fantastilised kuumad, lausa põletavad liivadüünid - vaata et ville ei saa!
Abiellusid viimati kaheksa aasta eest. Olete te veel koos?
Nendel teemadel tahaks vaikida. Ma ütlen veel kord, et mu jaoks on lapsed ja ma suhtlen hästi... Mul on siin kõigiga, nii laste vanemate kui ka vanavanematega ülihead suhted, vaatamata sellele, millised on juriidilised seisud.
Ütlesid, et oled, nagu muusikud ikka, emotsionaalne inimene. Milles see väljendub?
Ma toon näite poisist. Oma lapsele, kes mängib, kaasa elades ikka karjud ja hüppad püsti, kui ta korvi viskab - ja veel efektse korvi. Näiteks tähistame ju ka isadepäeva. Kingitusi on lapsed isadepäevaks alati teinud, aga kõige emotsionaalsem kingitus oli mulle paari aasta tagune Eesti meistrivõistluste mäng.
Poisi meeskond mängis ülitugeva vastasega. Nad olid kogu aeg mõne punktiga taga, mängisid Eesti meistriga, ja siis ta lõpus... Hindrek Taavet võttis otsustaval hetkel mängu enda peale, tegi väga osavaid ja efektseid asju, ja otsustaski lõpuks mängu ära. Vastasmeeskonna treenerid küll karjusid platsi ääres, et kas keegi ei suuda siis seda number üheksat, minu poega, lõpuks maha võtta! Ja siis mingisugune jäär, selline musklis vend, passis hetke ja jooksis poisi selja tagant lihtsalt maha. Mäng oli juba tegelikult otsustatud, vahe oli piisavalt suur. Poiss lendas maha, nii et lõpptulemusena läks tal hüppeliiges kipsi. Ühest küljest peaksin vanemana olema kurb, et laps saab viga ja jalg pannakse kipsi, aga see läheb mööda, vigastused on tippspordis tavalised. Aga just see, et ta näitas ennast otsustavatel hetkedel - ja mis liigutab isa, kes on teinud elus ühte-koma-teist, võidelnud, et ellu jääda... See oli nagu kõige suurem rõõm! Ma nutan väga harva, aga nii palju kui tookord, ma isana õnnest nutnud pole. See on olnud mulle isadepäeva kõige suurem kingitus, et minu poeg näitas end tõelise mehena. Poiss oli siis 17.
Sul ei tekkinud tahtmist minna platsile asja klaarima?
Tead mis oli või? Vaata, kui esinevad näiteks tornaadod või mingid looduskatastroofid, kui hakkab adrenaliin tööle - siis võib juhtuda kõike. On ju tõestisündinud lugu, et väike tüdruk tõstis oma õe pealt ära 90kilose kivikamaka, mille tornaado oli tema peale tõuganud. Ja pärast on imestatud, kuidas on see võimalik.
Ma mäletan toona seda, et ma võtsin oma ligi kahemeetrise poja pärast kukkumist sülle ja hoidsin teda süles (Peebu silmist hakkavad voolama pisarad), sest ta ei saanud ju ennast liigutadagi...
Näed sa end veel kunagi ETVs töötamas?
(Peep on taas normis.) Praegusel hetkel ütlen küll, et meil on Kanal 2'ga käed löödud, meil on oma visioon, mistõttu praegu kindlasti selline teema kõne alla ei tule. Aga ma ei välista üldse sellist asja kunagi tulevikus. See tuleneb muidugi Eesti Rahvusringhäälingu enda soovidest ja vajadustest. Kevaditi hakatakse «Tähelaeva» kordama. Väga huvitav on, kas nad lülitavad kordusse ka minu tehtud «Tähelaeva» Peeter Sauliga? Seda näitab aeg, ja see näitaks nende suhtumist.
