***

See hommik on imeline. Päike paistab, kuid läbi puuokste mitte liiga tugevalt. Tuuleke puhub, aga läbi metsa mitte liiga valjult. Pärt, Maarja ja Külliki on uute tulijate entusiasmiga juba üleval, kui mina telgist välja veeren. Vôtan seekord koti pakkimist süstemaatiliselt, mis tähendab, et üritan päikest ära kasutades kuivatada kôiki oma nelja paari sokke. Selleks hetkeks on kôik sokid juba kord jalas olnud ja erineval viisil niisked. Samamoodi hoolitsevalt suhtun ka oma villidesse. Jah, neid on tekkinud ja see tekitab minus sügavat hämmeldust. Olin ju ometi enda meelest matkamise algkooli juba läbinud ja samade matkasaabastega olin käinud juba ilma villideta nii Austraalias ja kui Lôuna-Aafrikas. Miks siis seekord villid? Kas tegemist on ilmas? Meenub, et ühel militaarvôistlusel panid sel hetkel vaheldumisi jalga ka matkasandaale, mis aitasid küll. Teisalt on meil seekord moodustunud klubi “tôelistest matkajatest” kellel on villid. Teised kadestavad meid.

Kuna tegemist on idüllilise matkahommikuga, siis kasutan ära Pärdi soojendatud vett ja teen endale samuti kiirputru, mis maitseb imeliselt müslibatoonide vahele.

Siis läheme teele. Katre ja Ursula uurivad ettevaatlikult, kas me sel päeval ikka pesta saame. Luban enesekindla häälega, et juba 4 kilomeetri pärast vôivad nad Tôrisel ujuda selge veega karjääris. Seejärel aga pöördun valjema häälega taas kogu seltskonna poole, et neid vaimselt ette valmistada. Tee tuleb pikk ja ei ole üldse garanteeritud, et me jôuame Karujärve äärde. Lisaks on meil kusagil keskel Järise hoiuala ligidal taas 4-5 kilomeetrit ala, mis on kaardil märgitud kôhkleva katkendjoonega ja GPS-il ei ole seda rada sootuks. Uued tulijad vôtavad selle uudise vastu rôômsa ootusärevusega, nii nagu ma oleksin neile kirjeldanud lôbustuspargi uusi karuselle. Kuid vanadest olijatest küsib keegi moka otsast, kas me siis mônda korralikumat teed ei saaks minna. Jah, saaksime, kuid see teeks vähemalt lisa 10 kilomeetrit. Seepeale resigneerunult noogutatakse vaid peaga. Pisike masin mu peos näitab, et oleme juba läbinud 123 kilomeetrit.
Kuid positiivsus näib sel päeval jätkuvat. Päike paistab endiselt ilusalt. Ja esimesed neli kilomeetrit saavad otsa kiiremini, kui nad algasid. Teepeal märkan, et Ursula vôiks saada kôige muretuma matkaja auhinna. Ta on oma lebomati kinnitanud koti külge nii, et see rôômsalt kiigub ja hüpleb nööride otsas vasakule ja paremale. See matt on selgelt pigem kinnitatud moelooja kui matkaja poolt. Teen umbes taolise tähelepaneku Ursulale, et annaksin talle kôige matkapärasema pakkimise auhinna. Ursula naeratab muretult. Tennistega tema jalas olevat ta ema läbinud ka Santiago di Compastela palverännu raja.

Tôrisel ootab meid taas Einar, kes vôtab igaühel raskemad ja tarbetumad asjad oma autosse. Mina jätan endale alles veekoti, varusokid, vihmajope ja müslibatoonid. Üheks päevaks peaks piisama. Manitsen kôiki vôtma lähedalt talust ka vett. Kui matkajad sealt tagasi tulevad küsivad nad veelkord, kui tôsiselt me peame vôsaga arvestama? Nimelt oli taluperenaine teatanud, et Saaremaa kôige kurjemad ja mürgisemad puugid elavad justnimelt nende kandis. Vahetult uuesti rajale asumist, küsib Katre vôi Ursula taas ujumise järele. Osutan, et see koht on umbes 300 selles suunas, kuhu me ei lähe. See on piisav. Ujumine jääb seekord ära, sest Sünklaanes ei tehta sammugi kôrvale. Siis läheb tee metsa. Ilus tee. Ilme kônnib mingi hetk minu körval ja mingil hetkel küsib, kas ma môtlen parajasti omi môtteid. Nii see on. Ebaviisakas vôi mitte, aga igal matkajal on hetked, kui pilk upub sissepoole ja môte läheb rändama oma rada.

Omamoodi kurb on, et inimmôtlemises toimub iseenda defineerimine läbi “hulka” kuulumise. Näiteks ma olen mees tähendab, et ma kuulun meeste hulka, koos kôige sellest tulenevaga. Hulkasid omakorda aga defineeritakse väga tihti ka läbi eituse. Ma olen eestlane, tähendab ma ei ole kôike seda, mida on venelane. Ma ei ole Hollywoodi rezhissöör tähendab, et olen sôltumatu filmitegija jne. Piinavaks muutub see asi siis, kui me enesepiinamise huvides valime endale grupid, kellele vastanduda, aga samal ajal hoiame alles armastuse-vihkamise suhteid. Olen aeg ajalt meenutanud Eugène Delacroix’d, kes läbi pika elu oli kibestunud, et Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeemia ei arvanud teda oma ridadesse, enne kätte oli jôudnud jôuetu vanadus. Samal ajal praegu ligi 200 aastat hiljem ei hooli sellest keegi ja erinevalt enamikust unustusse vajunud akadeemikutest peetakse Delacroix’d prantsuse romantismi juhtivaks kunstnikuks. Vôi vôtame Molière’i, kes pikka aega soovis saada kuulsaks tragöödiakirjanikuks Racine’i vôi Corneille eeskujul ja komöödiaid soostus ôukonnale kirjutama vaid ajutise rahateenimise vahendina. Vähemalt esialgu.

Mulle tundub, et ka tänapäeva filmitegijaid painavad tihti sarnased enesemääratluse probleemid, kusjuures piina täiustamiseks märgatakse just neid vaatajategruppe, kellel on kôige vähem eeldusi nende filme vaadata. Näiteks küsimuses, kes määravad ära filmide hindamise kriteeriumid, usuvad paljud filmisôbrad, et konsensus kujuneb väikeses trendikas arvamusgrupis, kelle môtteid väljendavad kôige rohkem kriitikud. Neid tajutakse omamoodi arvamust monopoliseeriva türannidena, seda enam, et kriitikute sônakasutus on tihti üsna diktaatorilik-normatiivne. Näiteks minugi filmid ei ole eesti kriitikutelt eriti tunnustust leidnud, sest eesti dominantne diskursus pooldab veidi metafüüsilisemaid filme. Samal ajal kui minna kriitikute leeri, siis nende enesemääratlus on ümber pööratud 180 kraadi ja nad näevad ennast pigem jôuetute don Quichote’idena, kes lootusetus vähemuses käitsevad oma usugrupi ôigust seista vastu massikultuuri madaldavale môjule. Nii ehk teisiti tundub, et inimeste üks enammeeldivamaid enesemääratlusi kujutab väikese vanemate poolt hüljatud Taaveti kangelaslikku vôitlust Koljati vastu. Ja ennast tôstev kangelaslikkus on ühteaegu ebaôiglases allajäämises, sest see sarnaneb arheotüüpselt vaese vaeslapse muinastjutu algsituatsioonile ja seda enam on ülendatud kôik isiklikud vôidud, sest neid on justkui alati saavutatud suure vastuseisu kiuste. Umbes sarnasest asjast on huvitavalt kirjutanud huvitavalt Bruno Bettelheim, kui ta teostab klassikaliste muinasjuttude psühhoanalüüsi. Bettelheim väidab, et lapse üks olulisemaid seisundeid vôi tundeid on hirm, et vanemad ei armasta teda piisavalt vôi ta koguni hüljatakse. Seetôttu on läbi aegade populaarsemaks osutunud muinasjuttudes allegooriliselt sarnane situatsioon, kus noorim poeg vôi noorim tütar ei ole oma ôdede ja vendadega vôrdselt armastatud, kuid vaese kannatused saavad loo lôpus vääriliselt tasutud. Sotsioloogiline reaalsus sisendab aga, et meie endi konstrueeritud personaalsed vaenlased on tihti fantoomid, keda me ise vajame rohkem, kui arvata oskame.

Näiteks on mulle teinekord tundunud, et asendusteemade otsingul on gay debatid nende vastaste poolt kunstlikult üles puhutud, sest reaalselt môjutavd gay teemad hetero enamuse eluväga vähesel määral. Aga vôitlus on olulisem, kui see kelle vastu vôidelda. Vôi nagu ütles filmis “Wild one” Marlon Brando tegelane vastuseks küsimusele, mille vastu te vôitlete: “Whatve you got?“ – Mida Sul pakkuda on (vôitlemiseks)? See on kui arusaamine, et nii nagu meie sees olevat libiido, nii on meil olemas teatud hulk agressiooni, mis vajab väljaelamist. (Palun seda mitte vôtta teadusliku väitena, vaid pigem filosoofilise tunnetusena.) Ainuke asi, mis jääb, on kannatus, mis on iga vôitluse osa.

Filmide puhul meeldib mulle kriitikute ja massipubliku vastasseisu hägustamise näitena tuua prantsuse filmiajakirja Positif-i omaaegset arvamust, et kogu Uus Laine on vaid “Cahier du cinéma” Pariisi eksistentsiaalse väikekodanluse kino, samal ajal kui tôelised olulised teemad, kasvôi sotsiaalne kino jäi täiesti tähelepanuta. Nii tuli välja, et Positif-i kriitikute jaoks oli peamiseks filmivastaseks mitte massikultuur “Cherbourg’i vihmavarjude” ja “Suure jalutuskäiguga”, vaid Truffault’lik kodanlik diversoon. Aga vastane oli vaja valida.

Miks see kôik mind puudutab? Pärast Klassi filmi on mulle mitu väga haritud inimest öelnud, et nad teavad, et see on hea film, aga nad ei taha nii masenduda selle filmi sônumist. Seepeale panin tähele, et ma ise vaatan aeg ajalt katarsise otsingul filme, mis vôiksid mu maailma avarda mônel filmifestivalil, kuid kui kodus jôuab kätte ôhtu, vaatan ma samuti hea meelega filme, mis annavad lootust edasi elada. Kui Adorno ründab meelelahutustööstust, kui kapitalistide lôksu, et maandada proletariaadi pingeid, siis tunnen täna vajadust valehäbita tunnistada, et mulle meeldivad filmid, mis annavad kasvôi natuke lootust. Seejuures peab see lootus muidugi olema loogiline, mitte mehaaniline ja ülesuhkurdatud happy end. Seda öeldes astun ma väitlusväljale, kuhu tekivad kohe ideoloogilised vastased, kes ei tee tegelikkuse kujutamisel mingeid kompromisse. Kas ma môtlen siinkohal endale välja vastaseid, et nendega vôidelda. Ma ei taha teha selliseid filme nagu Eestis teevad Sulev Keedus ja Veiko Ôunpuu, ehkki ma neid kohati imetlen nii, et teatud nôkse olen koguni püüdnud matkida. Ja siinkohal olen juba mitu korda osalenud osalt välja môeldud väitluses, milles ma kaitsen ôigust teha Kertu filmile ônnelik lôpp koos mône klisheeliku kaadriga.
Huvitav on seegi, et originaalstsenaariumis oli “Kertu” lôpp palju vaoshoitum, aga vôtete ajal tekkis eelkôige just Ursulal ja Maidul arusaamine, et see lôpp vôiks kuidagi ühemôtteliselt ônnelikum olla. Kui ma esialgu tegin ainult nalja môttega, et nad vôiksid loojangule vastu sôitu, siis filmi lôpus me asusime môtlema, kuidas midagi sarnast siiski ära filmida. Aga see kôik on ka ilmselt peamine pôhjus, miks “Kertu” ei ole tôupuhas arthouse film, vaid film, mis suhteliselt ausalt kasutab hollywoodi dramaturgia vanu nôkse indy filmi kuues. Sel puhul ütlesid ühed filmi montaazhiversiooni näinud sôbrad, et see ei ole armastusfilm, vaid pigem “suhte pônevik”. Noh, see oleks ju isegi tore. Ja ometi tunnen ma aeg ajalt vajadust asuda imaginaarsete vastastega vôitlusse, et oma filmi kaitsta, nii nagu ma ühtegi varasemat filmi ei ole kaitsnud. Naeruväärne?

Kell 15 olime GPS-i järgi Ohtja küla ligidal. Kummalisel kombel oli aga küla punkt GPS-is märgitud päris külast umbes 200 meetrit eemal metsa. Jôudnud sinna ligidale, ütles masin mulle, et me oleme jôudnud 100 meetri kaugusele külast. Eelnevalt olime tulnud läbi ilusa männimetsa, kuhu metsaveo roomikud olid jätnud matkaliste jalgu ruineerivad rööpad. Nägin kuidas meie seltskond oli juba pikale teele ühtlaselt lahti laotatud. Oluliste metsateede ristmikul oodati teinekord ligi 10 minutit tagumisi tulijaid järgi. Mina olin kôige rohkem kartnud Külliki pärast, kelle vanus passis on omajagu suurem, kui peeglis. Ometi oli ta alati krapsakalt valmis. Sama käis ka Ursula kohta, kes astus täiesti arusaamatult kerge ja kiire sammuga, nagu unenäos, kus Sa jooksed oma unistuse haldja kannul, aga vahemaa ei vähene, hoolimata sellest, et tema longib aeglaselt ja sina jooksed südame rinnust välja. Küll oli aga olukord muutunud raskeks Erlele ja Ilmele, kelle jalad olid neid tôepoolest alt vedamas. Just sellisel hetkel ei näinud ma kusagil Ohtja küla 100 meetri raadiuses, ehkki GPS nii väitis. Pöörasin paremale ja siis veelkord. Mône minuti pärast olime samal kohal tagasi. Sain aru, et nüüd olen täieti ebausaldusväärne ja mind vaatavad 11 silmapaari. Ikka muretu häälega teatasin, et aeg on küps lôunapausiks, sest metsaalune oli tôesti jälle ilus ja pehme samblaga. Taas selgus, et tegelikult tuleb alati ka kaarti vaadata. Isegi kui olukord sarnanes väliselt “Seenelkäigu” filmiga ja juba tehti ka sarnasel teemal nalju, sain nohisedes aru, et küla peab siiski olema umbes 300 meetrit meist eemal. Kui mul ei oleks GPS-i olnud, siis oleksin orjenteerunud elektrikoridori abil, mis samuti osutas küla suunale. Seltskond asus siiski üpris muretult sööma. Sama tegin ka mina. Seejärel teatasin, et “15 minuti pärast

asume jälle teele”. Seejärel sulgesin silmad. Kui ma need avasin, nägin endale suunatud muigel nägusid, sest kôik said aru, et olin vahepeal magama jäänud. Aga tôesti mitte kauemaks kui 20 minutiks. GPSi järgi olime selleks hetkeks käinud vähemalt 25 kilomeetrit juba ja kôik olid ikka veel suhteliselt rôômsad.

Mul oli ôigus. Peale vôsas ragistamist jôudsimegi Ohtja külla. Seal on alles kaks püsitalu, kus ühes elab ka külavanem fantastiliselt rôômsa koeraga Mömmi. (hääldada saare päraselt) See valge karvanäss hüppas tervitusega igale matkajale jala najale küsimusega:”Kuhu te siis nii kauaks jäite?“ Teises talus oli aga ôues juhuslikult üks Piia tuttav ja seal täiendasime ka oma veevarusid. Kôik küla 5 elanikku tulid meid vaatama. Kui nad uurisid, kuidas me edasi läheme, siis tuli ka neile meie otsus minna mööda metsateed omamoodi üllatusena, ehkki külavanem noogutas elutargalt, kinnitades, et alles möödunud nädalal oli üks naine sama teed jalgrattaga sôitnud.

Ja siis me läksime, endiselt muretult. Ma usun, et ma ei ole iial nii muretult päevas käinud umbes 34 kilomeetrit, kui sel päeval. Vahepeal lôppesid GPS-il patareid, aga ma ei hoolinud enam sellest. Mu jalad olid samuti muutunud nii tuimaks, et sain aru, et peatuda ei tohi. Siis räägivad villid oma tegelikust olemusest. Üksi jäädes laulsin môttes ja siis ka veidi valjemalt kôik matkalaulud, mida ma teadsin. Ja lôpuks avaneski Karujärv meie ees orus, kui tôotatud supp näljasele. Tôsi, koos paari jômmiga, kes sealsamas telkisid autodega ja lasid muusikat, milles vôis eristada vaid erinevat sorti madala sagedusega tümpse. Need inimesed on olemas. Aga meie rôômu ei suutnud miski tumestada. Matka pikeim päev oli selja taga. Üleslöödud telkide juures raporteerisid ükshaaval pea kôik, et nad kuuluvad villikandjate väärikasse klubisse. Vaid Pärt vaikis selles päevakorra punktis. Ta tegi hoopis lôkke ülesse. Ursula käis ujumas, aga ta oli vist lôpuks ka ainus. Erle arvas, et järvevesi ei pruugi lôhkistele villidele olla hea. Ônnetuseks tegi ta selle avalduse pärast seda, kui ma oma jalgu olin juba jahedas vees leotanud. Minust sammus mööda üks mandri nooruk, kes tagurpidi keeratud pesapallimütsi alt seletas "Täitsa lôpp. Nii puhas vesi."

***