Ilmar Taska oma venekeelsest lavastusest: kunstil pole rahvuslikke piire!
Ilmar Taska uus etendus Vene teatris kannab pealkirja "Üks suveöö Rootsis", mille sündustik leiab aset Andrei Tarkovski filmi võtteplatsil Rootsis, kus vene keelt kõnelev režissöör vajab oma rootslastest näitlejatega suhtlemiseks tõlgi abi ja mistõttu läheb väga palju tõlkes kaduma.
Südamlik lavastus loob kontrasti loomingu, raha ja rahvusliku uhkuse vahele, vastandades kaks täiesti erineva temperamendiga rahvast. Jahedad ja endasse tõmbunud rootslased ei suuda esiti toime tulla loomingulisuse pilvedel hõljuva ning rahast või näitlejate kannatustest esmapilgul karvavõrdki mitte hooliva Tarkovskiga, kelle temperament on neile täiesti vastunäidustatud. Ometi...sündmuste arenendes selgub nii mõndagi ja paljastub külma skandinaavia rahva tuline hing ja sisemine põlemine, mis just tänu vastuolulisele režissöörilesaab täiesti uue tähenduse nii, et Tarkovski ise oma olulisust ehk ei märkagi.
Subjektiivse hinnangu põhjal peab tõdema, et tegu on teatriteosega, mille puhul on tuliselt kahju, et seda saab nautida vaid vene keelt kõnelev publik, sest lavastus on tervikuna venekeelne. Eesti publikule üsna tundmatud, ent Vene kultuuri ringkonnas vägagi hinnatud näitlejad äratavad sündmustiku niivõrd meisterlikult ellu, et eilses peaproovis väreles nii mõnegi teatrikülalise silmanurgas pisar. Sellise katarsise eest saab tänada Leonid Ševtsovi, Ksenia Agarkovat, Tatjana Bani, Aleksandr Ivaškevitšit, Larissa Savankovat ja Sergei Tšerkassovit ja otseloomulikult Ilmar Taskat.
Kuna te olete isiklikult Tarkovskiga kohtunud, siis täpsustage palun, palju te tema tegelikku isiksust enda loodud karakterisse panite?
Natukene küll, sest selle jaoks, et saavutada kõrget taset, pidi tõesti palju proovi tegema ja näitlejatele närvidele käima nagu ka etenduses näidata on püütud. See on raske, et kõik sind võrdselt armastaksid, aga teda tõesti armastati, sest olgugi et ta oli väga nõudlik, ootas õiget ilma ja pimedust või valgust, siis näitlejad ja meeskond tunnetasid, et see on inimene, kes teeb midagi head ja et tulemuse nimel tasub pingutada. Etendust lavastades nautisin seda, et sain vaadelda kogu protsessi ka rootslaste vaatevinklist, sest Rootsi Kinoinstituudile oli see film tollal väga kallis projekt, olgugi et ei olnud eriti keerulisi stseene. Tarkovski tegi kõike omamoodi, võttis endale palju loomeaega, kõik muretsesid, millal film valmis saab ja mis maksma läheb. Muide, alati on huvitav raha ja kunsti vastuolulisuse teema - tuleb nii tootjatest kui kunstnikest aru saada ja see on ka täna väga aktuaalne probleem. Ja kui Lääne ühiskonnas lavastajad arvestavad rohkem eelarvega ja peavad ka graafikust kinni, siis Tarkovski, tulles Nõukogude süsteemist, oli varem kokku puutunud mitte rahaliste vaid ideoloogiliste probleemidega, mis andiski alust vääritimõistmisele.
Kui palju Te iseennast Tarkovski karakterisse panite?
Mitte keegii tohiks ette kujutada, et on kuulus vene geenius (naerab), aga sarnasus on ometi olemas. Minu seos Tarkovskiga seisneb selles, et režissöörid tunnevad end tihtipeale üksikult. On küll võttegrupp, kellega koos töötad, aga kui teised lähevad pärast pidutsema, siis sina lähed koju ja hakkad järgmist päeva ette valmistama, lahkud viimasena, tuled esimesena. See on ränkraske töö, kuigi loominguline ja väga huvitav. Teine aspekt on, et tema oli rändur ja mina olen ka. Kui ta tegi ühe filmi Itaalias, siis Rootsis, Eestis ja oli omade keskel võõras ja võõraste keskel oma, siis seda olen ka mina tundnud, sest olen töötanud Hispaanias, Rootsis, Itaalias ja Ameerikas. See kuulub asja juurde, sest sa pead olema laiem kui oma rahvas. Kunstil ja filmil ei ole rahvuslikke piire.
Aga kas Te ei karda, et üheks rahvuslikuks piiriks või pigem keeletakistuseks Eesti publikule saab see asjaolu, et Teie lavastus on venekeelne?
Seda etendust võiks rahulikult teha ka eesti keeles, aga see oli lihtsalt tore ettepanek, millest ma heameelega kinni haarasin. Iga Eestis pakutav töö on tore, muidu saangi tööd teha ainult Londonis või Los Angeleses. Pealegi, see teema - venekeelne teater, tegemist vene rahvusest režissööriga - see oli sobiv ja mulle meeldib Vene teater, siin on suurepärased näitlejad ja mul on suur rõõm ja nauding nendega koos töötada!
Milles seisneb lavastaja ja rezissööri töö peamine loominguline erinevus?
Teatris on mul rohkem aega proovi teha, filmivõtetel ei anna aga keegi nii palju aega, sest näitlejad on kallid ja tehnika on kallis. Seetõttu maksab etendus vähem kui film ja mudugi on tore see, et ei pea olema lumehanges ja külmetama, istud mugavalt soojas ruumis ja see teeb elu mõnusamaks ka lavastajale. Erinevusi on mitmeid ja need on omamoodi huvitavad, kuigi töö on tegelikult sarnane. Filmirežissööril on ka palju järeltöötlust, aga teatris on side publikuga vahetum, see on väga väärtuslik element!
Pildid etendusest!
