"Raamatu sisuks on Vilja tagasivaade oma elu erinevatele poliitilistele ja isiklikele etappidele. Raamatus on peatükid, mis pühendatud rahvarindele, Edgar Savisaare valitsusele, lindiskandaalile ja mitmetele muudele Eesti poliitika pöördesündmustele," on kirjas Pruuli lähetatud sünopsises.

Autorid on lisaks Vilja Savisaar-Toomastile intervjueerinud kümneid inimesi, kellega raamatu peategelane on erinevates situatsioonides kokku puutunud.

„Minu jaoks on see raamat olnud võimlaus vaadata siiralt tagasi senitehtule. Olen täna inimesena ja poliitikuna tugev ja iseseisev ning see laseb mul ennast analüüsida koos oma kunagiste plusside ja miinustega,“ sõnas raamatu tutvustuseks Vilja Savisaar-Toomast.

Tuntud lähiajaloomeenutaja Kalle Muuli: "Võtsin selle töö ette, kuna see pakkus võimalust end proovile panna uues rollis. Esiteks on see minu esimene elulooraamat. Teiseks pean ma selles raamatus elu ja poliitikat nägema naisterahva silmade läbi. Kolmandaks oleme Viljaga aastaid elanud poliitiliselt eri maailmades ja praegugi kuulume eri leeridesse. See kõik tegi selle töö minu jaoks ahvatlemaks teistest pakkumisest."

Oluline detail - raamat ilmub pärast Riigikogu valimisi.

„Me ei tee poliitikat ja me ei taha, et jääks mulje, et me teeme poliitikat. Me kirjutame ajalugu, mis kestab üle mitmete Riigikogu valimiste. Me kirjutame isikulugu, mis on niigi täis dramaatikat ja intriige“ ütles Pruuli ilmumisaja ja -motiivi selgituseks.

Katkend Kalle Muuli ja Tiit Pruuli raamatu „VILJA teine elu“ peatükist „Rahvarinne“.

Rahvarinnet ei loodud ülalt alla ega alt üles. See tekkis korraga kõikjal ja levis kulutulena üle maa. Võimalus
vabalt rääkida, kirjutada, laulda ja meelt avaldada põhjustas kollektiivse ekstaasi. Isamaaliste lauludega põimitud rahvakoosolekud ei meenutanud sageli mitte poliitilist väljaastumist, vaid pigem jumalateenistust, pühalikku ühispalvust. Tundus, nagu oleks kogu rahvas korraga armunud. See oli erakordne ja unustamatu
meeleseisund, mida tajusid korraga sajad tuhanded inimesed.

Vilja õpingud jäid nüüd soiku. Väitekirja sai ta peaaegu valmis, kuid see jäi kaitsmata. Aga kurvastamiseks polnud mahti. Ta oli osaline milleski suures ja erilises. See haaras ta jäägitult endasse. Olla armunud sellisel ajal sellisesse inimesse! Seista kogu rahva iidoli kõrval, jagada temaga leiba ja voodit, tunda ta hingeõhku oma kehal! Näha, kuidas joovastuses rahvamassid tema pilku ja puudutust ihalevad, ja teada, et need pilgud ja puudutused kuuluvad hoopis sulle! Olla suurele juhile lähemal kui keegi teine, uinuda ta embuses ja olla esimene, keda ta hommikul näeb! Seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Seda tunnet on tundnud ainult
Vilja.

Terve 1988. aasta kevade ja suve kihutasid nad Edgariga ühest Eesti otsast teise, ühelt miitingult teisele. Edgar kõneles ja Vilja kirjutas. Hambahari ja puhas pesu oli kogu aeg kotis, sest hommik ei teadnud iial ette, kus öö neid tabab. Nad ööbisid Edgari sõprade juures, asutuste puhkeruumides, juhuslikes võõrastemajades. Ilusamat aega on  armastamiseks raske ette kujutada. Inimesed olid vabadusest joovastuses ja jumaldasid oma suurt juhti, keda saatis varjuna nääpsuke sekretär.

Sõda teisitimõtlejatega

Aga tohutu ühtekuuluvuse ja õnnetunde varjus hakkas Rahvarinne kildhaaval murenema veel enne, kui esimene kongress 1988. aasta sügisel kokku tuli ja selle üldse ametlikult asutas.

Põhjus polnud rahvas, kes oli Rahvarinde tegelik looja. Inimesed oleksid veel tükk aega üksteisel käest kinni hoides laulnud, sest see tunne oli nii hea. Kui algas kodanike komiteede liikumine, lõid kodanike registreerimisel kaasa ka kohalikud Rahvarinde aktivistid.  Mingit lõhet ega vimma polnud. Inimesed tahtsid lihtsalt Vene võimu alt vabaks saada ja selleks kõlbasid kõik vahendid, nii tugirühmad kui ka komiteed. Aga juhid ihkasid lisaks vabadusele ka võimu.

Savisaare võimuiha oli nii suur, et ta pidas kõiki teisitimõtlejaid vaenlasteks ja kahtlustas oma jalgealuse õõnestamises lausa paranoiliselt isegi neid, kes Rahvarindele tõesti head soovisid. 

Üheks esimeseks vaenlaseks Jaak Alliku järel sai ülemnõukogu presiidiumi jurist Eenok Kornel, kes oma vabast ajast ja heast tahtest Rahvarinde hartat koostas. 27. juulil 1988 avaldas Kornel Rahva Hääles
artikli, kus ta heitis Rahvarinde probleeme analüüsides Savisaarele ette autoritaarsust.

Kuigi Kornel muretses Rahvarinde käekäigu pärast ja soovis liikumist aidata, korraldas Savisaar järgmisel algatuskeskuse koosolekul Korneli häbimärgistamise. Savisaarele ustavad rahvarindelased sõimasid
Korneli varem kokku lepitud kombel läbi ja mõistsid tema käitumise kompartei parimaid traditsioone järgides hukka.

Kui Viktor Palm ja Rem Blum astusid Korneli kaitseks välja, tormas Savisaar koosolekult solvunult minema. Väikese lapse kombel jonnides teatas ta, et tal pole enam aega Rahvarindega tegelda, sest ta peab kogu oma jõu IME programmile pühendama. Poolteist tundi keelitasid kaaslased oma kabinetti tõmbunud Savisaart tagasi tulema ja Rahvarinnet mitte hülgama, kuni suur juht lõpuks leebus.

"Ühelt poolt olime Rahvarinde juhtkonnas väga tihe tiim Savisaarega, olin mingi aeg isegi tema alter ego või parem käsi. Teisalt oli mulle võõras see suhtumine, et need, kes on mingis teises liikumises või teevad midagi teistmoodi, on a priori meie vastased. Savisaar mõtles toona nii ja mõtleb praegugi," rääkis Marju Lauristin 2010. aastal ilmunud raamatus "Punane ja sinine".

Peagi sai sellistest keelitamistest Rahvarinde juhtimise argipäev. Kui Savisaarele miski ei meeldinud, kargas ta püsti, tormas koosolekuruumist nagu kuul välja oma kabinetti ja lõi kõmaki ukse kinni. Istus seal üksi
ja ootas, kuni teda paluma tullakse. Teised istusid teises toas ja ootasid samuti. Viis minutit, kümme minutit. Lõpuks tõusis Lauristin püsti ja läks Vilja juurde. Viljal oli Edgari üle suur mõjuvõim, suurem kui kellelgi teisel. Tema pidi siis Edgarit paluma, tujusid tasandama, kogu pahameele ja sõimu enda kanda võtma.