“Ma pole kunagi varem nii palju tööd teinud kui praegu,” ütleb 70aastane Ilon Wikland, kes on illustreerinud suurema osa lastekirjaniku Astrid Lindgreni juturaamatutest.
Ilon Wiklandi silmad naeratavad ka siis, kui ta nägu on tõsine. Nägu on tal tõsine aga väga harva, sest vaatamata oma kõrgele eale on Ilon endiselt lapsemeelne. “Ma ei tea, kas ma sellest patsidega tüdrukust, kes ma kunagi olin, suuremaks kasvangi,” muigab ta.
Tartus sündinud ja Haapsalus kasvanud Wikland elab juba aastakümneid Rootsis Stockholmi lähistel. Ta lahkus Eestist 14aastasena ning arvas, et ei näe kodumaad enam kunagi. Läks aga teisiti ning nüüd on Pärnu Uue Kunsti Muuseumis üleval miljonile kroonile kindlustatud läbilõikenäitus tema töödest.
“Ma elasin vaheldumisi Haapsalus ja Narva-Jõesuus vanavanemate juures. Haapsalu on kena suvelinn, seal oli isegi sõja ajal hea elada, sest lahingud jäid kaugele,” meenutab Wikland. “Narva-Jõesuu oli samuti mõnus paik, mäletan, kuidas me suviti ujumas käisime. Kuid nüüd Narva- Jõesuud külastades tundus linn trööstitu. Mu südamel oli seal raske, vihma sadas, väljas oli külm ning mu vanaema maja pole enam alles.”
Wiklandi sõnul oli tal Haapsallu palju kergem minna. Kuigi linn on palju muutunud, olevat ta lapsepõlve mängumaa ära tundnud. Pealegi elab seal veel inimesi, keda ta kunagi tundis.
Lindgreni tegelased on Wiklandi lapsed
Kui Wikland oli 14aastane, saatis vanaema ta Rootsi pakku. Pikkadeks aastateks. “Ma olin kindel, et ei saa enam Eestisse tagasi tulla. Ma ei õpetanud oma lastele isegi eesti keelt, sest ei näinud mõtet õpetada neile keelt, mida nad ei saa tarvitada,” ütleb Wikland, kellel on neli tütart ning kümme lapselast. Kõige noorem neist aastane.
Just pereliikmed on olnud need, kellest kunstnik on Lindgreni lugudele tegelaskujusid luues inspiratsiooni saanud. “Mio, mu Mio”, “Bullerby lapsed”, “Meisterdetektiiv Blomkvist”, “Karlsson katuselt”, “Vennad Lõvisüdamed” ja “Röövlitütar Ronja” on vaid väike osa tema töödest.
“Minu lemmiktegelased on vennad Lõvisüdamed ning algusest peale on mulle meeldinud Lotta, keda hakkasin joonistama, kui mu tütar Anna oli kolmeaastane. Nüüd on ta 32aastane. Kõik tegelased, keda olen joonistanud, on mu lapsed ja nende sõbrad, nii et mul on modellid alati olemas,” sõnab Wikland.
Üks eriline ja väga armas modell on tal veel, keda Lindgreni raamatuid lugenud kindlasti teavad. Tema on Wiklandi truu kaaslane lapi koer Sammeli.
“Sammeli on mu suur seltsiline, kena koer, aga hakkab vanaks jääma. Tõin Sammeli Soomest, ta on juba 14aastane. Aga ta on terve. Lapi koerad on üldse terved ja tugevad,” lausub Wikland ja näitab oma lemmikust 14 aastat tagasi joonistatud pilte.
#p2v#Aitab teha multikat Karlssonist
Wikland tegi oma esimesed illustratsioonid Lindgreni raamatule “Mio, mu Mio” 1954. aastal. “Läksin kirjastusse tööd küsima. Lindgren oli just “Mio, mu Mio” valmis saanud ning mul paluti sellele proovitööd teha. Need sobisid ning sellest ajast alates pole ma ilma tööta olnud,” ütleb kunstnik.
Wiklandi sõnul on Lindgreni raamatuid kerge illustreerida, sest need on põnevad ja kirjanik jutustab palju piltides. Lindgren on nüüd 93aastane ning enam ei kirjuta. Kuid Wikland jätkab joonistamist ja teeb seda rohkem kui kunagi varem.
Näiteks tehakse Norras multifilmi Karlssonist. Wikland selle tarvis ise ei joonista, küll aga vaatab, et tegelased tuleksid sellised, nagu tema neid on kujutanud. See polevat kerge.
“Tahan veel raamatuid illustreerida ja siis aasta pärast Stockholmis näituse korraldada. Ma ei ole kunagi nii palju töötanud kui praegu. Töötan hea meelega, aga praegu on seda nagu liiast. Me ei ole enam ühe, vaid mitme asja kallal korraga. Ma ei jõua nii palju, kui tahaksin, olen pisut väsinud. Praegu on kole aeg, pime ja vihma sajab, usun, et see mõjutab mu tegemisi. Mul on suur ateljee, panen seal kõik tuled põlema, aga ikkagi on sant olla, kui igal hommikul on taevas ühtlaselt hall. Kuid ma olen kindel, et see läheb üle,” räägib Wikland.
Soovitab vanematel muinasjutte lugeda
Sarmikat prouat vaadates on raske uskuda, et ta üldse kunagi masenduses on olnud. Nii palju sooja energiat kiirgab temast ja lapsed tunnevad seda. Wikland aga muretseb laste pärast, kes telerist igasugu jubedusi näevad.
“Elu on koledaks läinud. Võib-olla oli see nii ka varem, aga siis me ei teadnud
sellest nii palju. Nüüd saame kohe teada, kui midagi juhtub, ja näeme seda piltides. Kui ma joonistasin sarja “Pikk, pikk teekond” jaoks pildi maha lastud koerast, siis ütlesid mitmed kirjastuse inimesed, et see on lastele näitamiseks liiga hirmus. Aga lapsed näevad televiisorist palju koledamaid asju.”
Kui Wiklandil on raske periood, siis ammutab ta elurõõmu joonistamisest. Pärast esimese kriipsu tõmbamist hajuvat kurbus ja muremõtted justkui nõiaväel.
“Koledatele asjadele ei tohi mõelda. Tuleb proovida elada nii, et mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa muuta. Me ei tea, mis juhtub homme või ülehomme, aga me saame täna midagi ära teha,” kõlab tema mõttetera.
Wiklandi arvates peaksid täiskasvanud inimesed aeg-ajalt muinasjutte lugema, sest muinasjutud on õpetlik lugemisvara kõigile. Talle on sümpaatsed Hus Andersseni lood, mida ta praegugi mõnuga loeb.
Avastas endas uusi saladusi
Wikland ei usu, et ta kunagi Eestisse tagasi koliks, sest kogu tema elu on Rootsis: lapsed, lapselapsed ja sõbrad. Kuigi Wiklandi pereliikmed eesti keelt ei valda, saab ta seda selgena hoida sõpradega suheldes.
“Olin sel suvel Capri saarel San Miqueli villas, kuhu kunstnikud ja kirjanikud paariks nädalaks aastas tööle sõidavad. Kohtasin seal üht eesti päritolu kirjanikku. Temaga vesteldes sain aru, et ma tean väga palju eestikeelseid sõnu, mida ma ei kasuta. Ma polnud teatud väljendeid tarvitanud 40 aastat, aga nad olid kusagil mu sees. Näiteks pole ma kunagi kasutanud sõna “kemps” või väljendit “lõdvad musklid”, aga Capril ma seda tegin,” ütleb Wikland ja puhkeb naerma nagu ulakust teinud väike plika. Tegelikult elabki temas tänaseni seesama kriimude põskedega Ilon, kes kunagi Haapsalus üle aedade turnis ja naabripoistega kivisõda pidas.
