Meie kõigi aegade kõige missima missi Liis Tappo kannul teiseks iludusprintsessiks hinnatud. Siis teatrikooli katsetel Katariina Laugi järel joone alla jäänud. Tosin aastat Eesti kodudes ETV diktorina, nüüd kultuurinõunik Eesti Moskva saatkonnas - Helene Tedre (36).
Neli kuud elu Moskvas - kuidas ennast siin tunned?
Väga hästi. See suurlinn on märgatavalt sõbralikum ja hubasem, kui arvasin. Hirm oli suurem.
Londoni, Pariisi või mille järgi...?
Ei, olin ka Moskvas varem käinud. Esimest korda kaheksa-aastaselt, oma hoidjatädi Meeliga. Ema ja isa (Pärnu teatri näitlejad Lii ja Peeter Tedre. - M.K.) olid ju pikad päevad tööl. Ja nii sattuski, et talvised koolivaheajad olin ma Moskvas. Lausa neli aastat järjest. Sest Moskvas elas mu hoidjatädi sõbranna. Tema käis siis omakorda meil Pärnus 27 aastat suviti puhkamas. Nagu see tol ajal käis. Ja sellest peale - mulle Moskva meeldib!
Kas siin eestlase peale kulm kipras ei vaadata? «Mis te pronkssõduriga tegite?» ja nii edasi...?
Pigem vastupidi. Eriti keskealistel ja vanematel moskvalastel on kõigil mingi oma väga soe isiklik mälestus seoses Eestiga. Olgu see siis Tallinna vanalinn, suvine Pärnu, Otepää või Võsu. Olen kohanud siin ka omaaegse Pärnu igasuvise Oistrahhi festivali vaimustunud publikut.
#end#
Aga «Naši» Eesti saatkonnamaja enam ei ründa?
Nad on siin ikka aeg-ajalt protestinud. Nüüd enne pronksiöö aastapäeva ka. Aga see on juba niisugune rahulik ja vaikne.
Nende viha täis näod õudu peale ei aja?
No eks see ole jälle nende töö või kohustus. Mis seal ikka, ega siin kartmine ka ei
aita.
On sul pere ka siin Moskvas kaasas?
Ei, elukaaslane Meelis ja poeg Aleksander jäid Tallinnasse. Poiss on 13 ja õpib Prantsuse Lütseumis. Nad on mul tublid ja käinud siin külas juba kaks korda!
Ja isa on käinud. Ema tuleb nüüd, juuni alguses. Nii et mulle on juba edastatud nimekiri Moskva teatrilavastustest, mida ta siin kindlasti näha tahab.
Aga mis on sinu nimekirjas Eesti kultuurist - mida meilt kindlasti Moskva publiku ette tuua tahad?
Üks asi on kirjandus, sest venelane armastab endiselt väga lugeda. (Selles võis jätkuvalt veenduda ka Moskva metroo pikkadel sõitudel. - M.K.) Märtsis oli meil siin saatkonnas Maimu Bergi autoriõhtu. Saal oli puupüsti täis - kirjanikud, toimetajad, tõlkijad. Ja siis kostis palju kahetsevaid hääli, et nad ei tea eesti uuemast kirjandusest enam suurt midagi. Olid Kross ja Valton, aga praegu tõlgitakse eesti keelest ju väga vähe.
Teine asi, mida nad väga armastavad, on muusika ja teater. Aga mida maksab ERSO Moskvasse kohale toomine?! Või siis uhke unistus - tuua siia meie ooper «Wallenberg»? Praegu seisab palju ju raha taga. Aga eks ajad peavad minema jälle paremaks. Juunis tuleb Moskvasse kunstnik Ene-Liis Semper oma videoloominguga.
Moskva olme - millega on siin kõige raskem harjuda?
Muidugi, asjaajamine on üksjagu bürokraatlik. Et avada siin pangaarve, peab sul olema Eesti passist - mis peaks ju olema rahvusvaheliselt tunnustatav dokument! - venekeelne notariaalne tõlge. Sama rongis. Töösõidul Jaroslavli sain vagunisaatja käest riielda, et kust tema peab nendest ladina tähtedest aru saama, et see mu pass on! Ütlesin: aga vaadake pilti! «Aga te võite ju siia ükskõik mida kleepida...» Temal on tak položeno, ja ega selle vastu ei saa.
Aga noh, see pole ka nii dramaatiline. Hetkeks ajab vihale, aga tagantjärele teeb nalja.
Aga söögid-joogid? Hinnad?
Kõik on olemas, midagi pole puudu. Ja Eestiga võrreldes ei ütle enam, et väga palju kallim oleks. Loomulikult kesklinnas - aga see on nii ju igal pool. Kui näiteks riietest rääkida, siis maailmanimedega firmapoed, need on ikka väga-väga kulukad. Aga igapäevaselt olmeliselt väga kallis pole. Ja Moskva on isegi suhteliselt hästi liigeldav linn.
Kui nüüd pere kõrvale jätta, millistest eesti asjadest siin olles enim puudust tunned?
Ikka raamatuid ootan kogu aeg, kui keegi Eestist külla tulemas on.
Elad sa Moskvas saatkonnamajas?
Ei. Kuna ma töötan siin Eesti kultuuri-, mitte välisministeeriumi poolt, siis üürin linnas korterit. Saatkonnast jalutades paarkümmend minutit. Mul vedas - väga mõnus kolmetoaline. Üks maakler meid siin aitab, kuna saatkonnas tuleb inimeste vahetust ju ette.
Kas poeg Aleksander pole tahtnud mõneks ajaks keelekümbluseks Moskvasse kooli tulla?
Ma ise tahtsin väga, et ta tuleks. Just nimelt selle kogemuse ja keele pärast. Aga esialgu tahab ta Tallinnas vähemalt põhikooli ära lõpetada. Pealegi kuna ta õpib Prantsuse Lütseumis. Seal tõesti peab väga palju õppima. Nii ma olengi talle öelnud, et kui ta tahab oma kooli gümnaasiumisse edasi jääda, siis eks ta ise teab - kui teeb korralikult tööd, siis see tal õnnestub. Aga kui ei, siis natist kinni ja Moskvasse! (Naerab.) Kaks aastat veel, eks siis näeb.
Vene keel on tal... Nojah, koolis ju õpib, aga kui praktikat pole, siis väga passiivne keel, nagu meil omal ajal oli inglise keel.
Aleksander - kelle auks?
Mulle ja Meelisele see nimi väga meeldis. Ja õnnelikult oli see juhtumisi ka mu isaisa nimi. Nii et natuke traditsioon ka.
Tallinna ja Moskva vahet liigud sa lennuki või rongiga?
Olen ainult korra selle aja jooksul Tallinnas kodus käinud. Lihavõttepühade ajal, lennukiga. Lihtsalt ei raatsinud niigi lühikesest ajast kaht ööd rongi peale raisata.
Kordad oma vanemate, Lii ja Peetri peremudelit - nemad elavad aastaid Pärnu ja Tallinna vahet...
No just, uus asi see meie peres pole. Aga Lii ja Peetri puhul pole riigipiiri vahel.
Isa tuli Pärnu teatrist Vanalinnastuudiosse tööle, kui ma olin teismeline, vist juba 1986. Töötab-elab tänaseni Tallinnas. Ema on edasi Pärnus näitleja. Omandireformiga jäime ilma oma Pärnu kodust eestiaegses majas Seedri tänaval, sanatooriumi Tervis vastas. Just pärast seda, kui isa oli selle korteri oma kätega üles putitanud. Nii nad elavadki nüüd mõnda aega Pärnust väljas Audru kandis Vihtlepas. Ehitasid suvila ümber aastaringselt elatavaks majaks. (Pärast seda saigi Peeter Tedrest Eesti Üürnike Liidu tegevjuht. - M.K.)
1970ndatel laulsid su näitlejatest vanemad ka Pärnu restorani varietees «Hermes». Kasvasid üles varieteeõhtutes?
Ei, sinna ei tassitud mind kaasa. Proove nägin küll. Aga õhtuti olin üksi kodus. Varietee tundus muidugi põnev, aga lapsele vast siiski mitte kõige sobivam paik.
Oma lavadebüüdi tegid juba viieaastaselt - külakomöödias «Rätsepad Sillamatsil»...
Seda ma mäletan! Pidin seal tantsima ja paar korda üle lava jooksma. Ja üks lause oli ka öelda. Aga kord unustasin ma end tegelastetuppa multifilmi vaatama ning jäin lavale hiljaks. Ja kuidas mu isa siis tuli ja ütles resoluutselt: «Nii, Helene, nüüd saad sa käskkirja ja sind võetakse rolli pealt maha. Vastutustundetu käitumise eest.» Olin siis endast nii väljas ja ärevil. Aga õige ka - kohusetunde kasvatamine maast-madalast.
Kohusetunne kasvas ja tulid ka «Linnud» - Hitchcock Pärnu teatris, Mark Soosaare lavastuses...
(Naerab uhkelt.) Jaa, tulid ka «Linnud». See oli juba suurem osa ja ma ise üksteist-kaksteist.
Ja jäigi kripeldus saada ka näitlejaks?
Muidugi. Väga jäi. Kui teatris üles kasvad, kus sa siis pääsed.
Käisid Toompeal teatrikooli sisse astumas?
Käisin. Sisse ei saanud. See oli see lend, kust välja tulid Mait Malmsten, Andres Puustusmaa, Elina Reinold...
Ja ka Pärnu tüdrukud Katariina Lauk ja Liisa Aibel. Tulite koos Pärnu edukast Aare Laanemetsa stuudiost?
Ei, mina millegipärast Laanemetsa juures ei käinud. Aga pärnakatest sai tookord kooli sisse ka Ago Anderson.
Hoidsite katsetel pärnakatena kokku?
Ei. Katariinat tundsin küll hästi. Olime kunagi käinud isegi üksteise sünnipäevadel. Tema oli algusest peale tõesti erakordselt andekas. Liisat ja Ago teadsin muidugi nägupidi ka kooliteatrite lavalt. Aga eksamitel olin nii närvis, et ega seal teistele silmi jätkunud. Mul läks nii palju hästi, et jõudsin suht lõppu, kolmandasse vooru välja. Aga mis sa siis ikka teed, kui ikka pole nii andekas!
Ei lugenud «Linnud» ega see, et kursuse võttis vastu Ingo Normet - su vanemate kolleeg, kes just Pärnu teatris lavastajana jalad alla sai?
Ja jumal tänatud. See kool on väärt, et sinna ainult ande kaudu sisse saada.
No aga sinu lavalist sära tõestas ju ka Miss Estonia 1990 teise printsessi tiitel, Liis Tappo enda kannul. Mida sa sellest katsest nüüd mäletad-arvad?
Tagantjärele: mõnusalt sürrealistlik kogemus. Kas tõesti on ka see minuga juhtunud?! Jällegi üks asi, mida ju kunagi elus enam ei tee.
Kuidas sa sellele noore liha turule minna söandasid?
Noh, tollel ajal oli see natuke teistmoodi. Missivõistlused polnud veel sellise mainega nagu ehk praegu. Seda võeti ikka peaaegu et surmtõsiselt.
Sinna ma ise ihu ja hingega ei trüginud. Sattusin puht juhuse tõttu. Kui olid Pärnu missi valimised, siis Laine Mägi sättis sinna liikumist. Ma käisin Laine juures tantsimas ja need missitüdrukud käisid siis ka meie treeningutel. Paar päeva enne võistlust murdis üks neist aga jala. Kuid Lainel oli kogu see nende liikumine juba kümne tüdruku peale seatud. Ja siis ta helistaski hädaga õhtul minu vanematele: kas Helene ei tuleks...
Mina ütlesin kohe kategoorilise ei. Ema ka. Aga isad - nemad on ju teatavasti edevad oma tütarde üle! «No sa võiksid ju ikka minna ja proovida. Eks see oleks ka põnev ja...» Kuidas sa nüüd siis ei lähe ega aita Lainet, oma isa-ema head sõpra-kolleegi...
Ja «asendajana» võitsidki Pärnu missi tiitli?
Just. Ja seal oli juba kohal ka Valeri Kirss, kes ütles, et maakondliku võitjana on mulle eraldatud automaatselt koht Tallinna lõppvõistlustele. Ütlesin jälle «kategoorilise ei». Aga isa omakorda jällegi lubas Kirsile salaja: ei, tegelikult Helene ikka tuleb küll...
Isa peale pahane, sõitsin Tallinnasse ütlema, et ega selliseid asju tema minu eest ei otsusta küll. Aga Valerit polnud hetkel kontoris. Vaid tema sekretär, endine Rakvere näitlejanna Nady Šprenk-Dorn. Väga meeldiv naine. Tema keelitas muidugi, et oodaku ma Valeri ikka ära. Aga kuna tema tundis ka mu vanemaid, saime-jäime jutu peale. Ja kui ta siis kuulis, et ma tahan ka näitlejaks saada, ütles ta: «Mõtle, sel juhul oleks see sulle ikka nii hea kogemus!» Ja ta veenis mu ümber. Tagantjärele - ega kahetseda pole midagi. Päris lõbus oli!
Tekkis sul seal ka hasart võita?
Mine nüüd! Olen suht realistlik ja Liis Tappo oli kõige paremas mõttes õige tüpaaž selle «rolli» peale. Liis on ju väga meeldiv ja tore ja sõbralik. Hea ingli tüüp.
Ja sellest kogemusest-tiitlist tõusis tulu sinu ETV diktoriks saamisel.
See tuligi nii aasta hiljem, vist 1991. aastal. Tehti konkurss. Sinna ma sattusin ning jäin oma kaheteistkümneks aastaks. Kuna ma käisin siis järjest kahes ülikoolis, oli see väga hea - õhtune töö, mida õppimise kõrvalt teha. (Helene on lõpetanud Pedagoogikaülikooli infoteaduste osakonna ja siis Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal. - M.K.)
Ja siis tüütas pelgalt kauniks telenäoks olemine ära?
Ütleme, et ega diktoritöö nüüd nii arendav ka pole. Iseasi, kui oleks liikunud edasi mõne saate tegemise juurde. Läksin tööle Tallinna Kultuuriväärtuste Ametisse. Ja tavalise kaheksast viieni kontoritöö juurest enam diktoriks kuidagi ei käi. Kuigi algul veel jätkasin, aga... Uue ajaga kadus ka ETVs vähehaaval diktorite funktsioon ära.
Sinu pööraseim aps telediktori ametis?
Ei mäletagi, et oleks mõne kohutava prohmakaga hakkama saanud.
Diktoreid parodeeriti kõvasti. Anu Lamp... Vanalinnastuudio laval Carmen Mikiver, kus tal sätendas üll brokaat. Töö tehtud, laua tagant tõustes, aga jalas...
...lotendavad dressipüksid. (Naerab.) Eks nii oligi, et ekraanile paistev ülemine osa oli efektsem, aga jalas... No mitte dressid, aga teksapüksid.
Nüüd panevad telenäod riidesse stilistid. Siis tuli diktoril kõik ise endale selga otsida...?
Oi jaa! Vist lõpuotsas tuli meile juba ka Tallinna Kaubamaja natuke sponsoriks. Aga seni oli tõepoolest kõik oma-oma-oma ning ema ja sõbrannade riidekappide peal.
Ekraanil käinud riided komisjonipoodi ja siis uusi «leti alt» välja kauplema?
Ei, püha jumal, kellel selleks raha raisata oli! Lihtsalt, eks kõikide asjadega annab ju mängida - erinevat värvi sallid, keed...
ETV diktorina lugesid ka eurolauluvõistlusel Eesti antud punkte ette...
Jah, sel aastal, kui Maarja laulis üksi, Ivo Linnata. («Keelatud maa», 1997 Dublinis. - M.K.)
Su ilmselt kõige rahvusvahelisem etteaste?
Mu kõige suurem auditoorium oli see küll. Naljakas, see punktide ettelugemine, tundub, pole ju iseenesest midagi keerulist, nagu teadustajatöö ikka. Aga kui tuli märguanne «Eeter», võttis põlve värisema.
Rahusteid enne ei neelanud?
Ei-ei, ole nüüd! See oli ju üle kümne aasta mu igaõhtune töö.
Kui lähedalt Moskvas kolme eurolauluvõistlust nägid?
Poolfinaale nägin Olimpiiski saalis kohapeal, finaali vaatasime seltskondlikult kõik koos saatkonnas. No see lava ikka tõesti jahmatas. Midagi niisugust pole näinud. Fantastiline tehnika, mis oli kohale saadud! Üks maailma kolmest suuremast kontserdiekraanist. Show oli väga kihvt.
Kuues koht - šampanjakorgid saatkonnas paukusid?
Šampanjakorgid lausa mitte. Aga tohutult hea meel oli. Väga-väga! Eriti kuna enne õnnestus meil siin Moskva saatkonnas neid tüdrukuid ka «elusast peast» näha. Nii sümpaatsed, hästi kasvatatud. Sellest oli topelt hea meel, et nii väärikad tüdrukud sattusid Eestit esindama.
Kuidas see kultuurinõunike etiketi järgi käib: õnnitlesid nüüd oma Norra kolleegi Moskvas?
Ausalt öeldes, ma selle peale isegi ei tulnud. Aga ma ei usu, et selline etikett on...
Või vastupidi - sadas sulle Eesti kuuenda koha eest õnnitlusi teiste maade ametivendadelt-
õdedelt?
Jah, ka mu kolleegid saatkonnas räägivad, et nüüd teistest rahvustest inimestega kokku saades mainitakse, et teil oli tore laul ja tüdrukud - väga võluv ja nii teistmoodi.
Kellega teiste maade kultuurinõunikest Moskvas oled lähedaseks saanud?
Lausa sõbraks veel vist mitte. EU riikide kultuurinõunikega saame kõik kord kuus kokku. Eks algul ikka lähemalt - Läti kolleeg on äärmiselt tore naine, kellelt olen ka nõu küsinud.
Lõpetuseks: väärt paiku Moskvas, mida eestlastel vaadata soovitad?
Kõige vahvam paik, mis ma siin elades olen enda jaoks avastanud, on siitsamast Arbatilt alla pöörata - pisike väljak Puškini ausambaga. Imearmas väike roheline oaas kesk seda suurt linna.
Kui oled Moskvas esimest korda ja vaid paar päeva, tõttad muidugi Punasele väljakule ning Tretjakovi ja Puškini kunstimuuseumidesse. Aga kui on rohkem aega, soovitan väga minna Romanovite bojaaride paleesse, kuhu turist niisama ei satu. Seal veetis oma lapsepõlve juba esimene Romanovite soost Vene tsaar Mihhail (1556-1645 - M.K.). Suhteliselt hästi säilinud ja korralikult restaureeritud paik. Ka on Moskvas võrratud kõikvõimalikud väikesed majamuuseumid: kirjanik Gorki oma, ooperilaulja Šaljapini...
Eriti hea köögiga Moskva söögikoht?
Mmm... Moskvas saab igal pool hästi süüa. Ega ma nüüd nii palju mööda restorane ka ei jookse. Aga hästi vahva on, jällegi kohe siin saatkonna lähedal, üks gruusia toidukoht, kus pakutakse jumalikke baklažaane pähklitäidisega. Kauem Moskvas olnud kolleegid kiidavad ka, et see on tõesti üks parimaid. Mis kõige tähtsam - selle kvaliteet ei muutu, kindel koht üle aastate.
