«Kohalikus poes tunti mind mingil perioodil juba nägupidi ja tõsteti pudelid letile enne, kui midagi öelda jõudsin,» ütleb «Krimi» saatejuht Imre Kaas, kes sõbrustas viinakuradiga üle kümne aasta.
Imre Kaas (28) tegi oma esimesed joogid teismelisena poe taga põõsastes. Järgnesid pummelungid kodulinna Pärnu pubides... «Arvestades seda, et olen praegu 28, on mul joomisstaaži üle kümne aasta. Seda on noore inimese jaoks ikka väga palju,» tõdeb Imre. Pool aastat tagasi jättis Imre kärakapanemise maha – jaburast joodikuelust sai lihtsalt kõrini. Sul on verekeskuse logoga tass. Käid doonoriks? Kunagi Pärnus käisin... Aga joodiku verd ju ei taheta, sestap pole vahepeal vereloovutamine õnnestunud. Pärast pooleaastast puhastust võetakse ehk uuesti jutule – nüüd oleks juba mõistlik minna. Ma isegi ei mäleta, mis mu veregrupp on. Kuidas sa viinakuradiga sõbraks said? Kümmekond aastat tagasi oli mul kaks valikut – saada näitlejaks või ajakirjanikuks. Kuna ma ei teadnud, millist rolli tahan enda jaoks välja kujundada, pendeldasin mõnda aega kahe valiku vahel. Käisin Endla teatri noortestuudios, aga kui Aare Laanemets kadus ja Ahti Puudersell asja üle võttis, tajusin, et näitlemine minu jaoks päris õige tee ei ole. Seejärel hakkasin keskenduma ajakirjaniku või reporteri rolli väljakujundamisele, sest nii või teisiti, teadlikult või teadmatult etendab inimene oma elus mingisugust rolli. Tollal tundus, et alkoholi tarvitamine on justkui ajakirjaniku ameti pärisosa. Ma ei osanud mõelda selle peale, et alkohol on uimasti ja millist kahju see tekitab. See oli rohkem selline veider sotsiaalne abivahend suhtlemaks vanemate kolleegidega – mingisugune ühenduslüli, mis nende jaoks tegi ka mind aktsepteeritavamaks. Mis saab olla ühist vanal ajakirjanduspeerul ja noorel algajal tindini…..l? Eks ikka armastus alkoholi vastu! Kümme aastat tagasi oli mu mõttemaailm äärmiselt hullus seisus. Eksisteeris vaid ühe segaduses noore poisi algeline idee, kuid see oli välja kujunemata. Tänasekski pole see kujunemisprotsess lõplikult läbi saanud. Ma vaevlesin päevast päeva igasuguste ideede käes. Tahtsin teha seda, siis jälle teist... kolmandat, neljandat. {poolik} Need olid rabedad teismeea lõpuaastad. Kahetsed? Ma ei kahetse, et hakkasin käima Citi pubis ja minust seal joodik koolitati. Seda ma ei kahetse, sest teemad olid väga põnevad ja inimesed... Sealt käis läbi tolleaegse Pärnu mõtlevate inimeste koorekiht. Pubis istusid näitlejad, poliitikud, ajakirjanikud, lauljad, muusikud – põhimõtteliselt kõik need, kes Pärnus mingitki sõnaõigust omasid. Nad astusid igapäevaselt läbi just sellest pubist ja konkreetselt sellest lauast, kuhu ka mina hirmsasti sisse trügisin ja kuhu mind lõpuks vastu võeti. Kes Pärnut vähegi tunneb, teab, et see laud oli ja on tänaseni väga oluline. Mis märgib veelgi selle koha olulisust – seal rüüpas õlut isegi president Lennart Meri, ja mitte üks kord, ikka korduvalt. Ta tõi sinna ka teiste riikide presidente, kelles kann külma õlut palava linnaekskursiooni vahepalana tekitas õnnejoovastust. See ei olnud pelgalt joodikute kogunemiskoht, kindlasti mitte, see oli midagi enamat. Aga seal tulebki see vaks vahet – üks osutub intelligentseks joodikuks, teine lõpetab varem või hiljem kirstus. Näiline õnn võib karmilt kätte maksta. Mõned mehed käisid enne tööle minemist pubist läbi. Kõik oleneb inimtüübist. Mõni suudab oma tööd teha niiviisi, et alkoholiarmastus ei riku tulemust – ta teeb kõik väga hästi ära, võib-olla võiks veelgi paremini, aga keegi ei nurise. Kuidas alkoholiarmastus su tööd pärssis? Raadio Pärnus töötades oli mu pubis istumise periood eriti intensiivne. Õhtul kell viis lugesin viimased uudised eetrisse ja seejärel viis tee otsejoones pubiuksest sisse. Seal telliti esmalt ette rasvane praad, õlu, järgmine õlu ja nii neid õllekanne ikka tuli. Loomulikult andis lihakeha ebatervest eluviisist märku, aga kes viitsis seda tähele panna? Pärast kaitseväeteenistuse lõppu võtsin paari aastaga juurde üle 30 kilo. Aga märguandeid oli teisigi. Kui oled ikka õhtu läbi õlut joonud ja sinna vahele ka teravamaid jooke virutanud, siis järgmisel hommikul kell seitse raadiosse minna, uudistesaade kokku panna ning seda ka eetris oma häälega ette kanda – ega see kerge ülesanne olnud. Kui te nüüd arvate, et pidasin plaani see jama ära lõpetada, siis eksite. Selline eluviis tundus täiesti normaalne. Arvasin pikka aega, et alkohol käibki asjaga kaasas, ja muid võimalusi ei tulnud isegi pähe. Tagantjärele asjadele vaadates toobki see mõtteviis välja meie tänase ühiskonna valdava mõttelaadi, kus alkoholi peetakse fun-iks. Mis teha – kärakas on üks meelelahutuse kindel osa ja kui lähed linna pidutsema, pakutakse seda sulle igal sammul. Jah, Pärnu ja alkohol... Ilmselt oleks võinud kõik mu jaoks väga halvasti lõppeda, sestap olen pealinna sattumise üle ääretult õnnelik. Sa pummeldasid Tallinnas edasi. Oled öelnud, et kui vaatad vanu «Krimi» saateid – tollal olid alkoholist läbi imbunud. Tead, purjus peaga ma saadet teinud ei ole. Eks ma ajatasin alkolõõgastuse ikka nendele päevadele, mis olid vabad. Kui teisipäeval tuli saadet monteerida ja oma näoga «tere õhtust» ja «head aega» öelda, siis püüdsin kaine olla, aga eks see joodikuelu oli näost ikka väga hästi näha. Mina seda ära petta ei osanud. Kui vaadata otsast lõpuni läbi kuue aasta jagu saateid, võib inimese muutumist ajas väga hästi näha. Võin täpselt öelda, mis oli tol nädalal olnud, millised olid mu isiklikud tunded – see oli näkku kirjutatud. Võib-olla keskmine televaataja ei saanud sellest aru, aga mõned kindlasti said, ja mul on tagantjärele väga piinlik. Tallinnas polnud sind kedagi ootamas. Mil määral pani ebakindlus, et sa pole siin keegi ja sul pole veel midagi, otsima tuge alkoholilt? Mul polnud Tallinnas tõesti mitte kedagi. Tulin siia tühjalt kohalt, tundmata inimesi, tundmata tänavaid. See oli pisut keeruline. Ja kuidas sellest oskamatusest ikka üle olla – loomulikult alkoholi abil. Kohalikus poes tunti mind mingil perioodil juba nägupidi ja tõsteti pudelid letile enne, kui midagi öelda jõudsin. Praegu tundub see nagu sketš huumorisaatest. Samas kurb – ma ei ole ju ainus, kelle eelistusi need müüjad mäletavad. Kui inimene joob ära pudeli viina päevas, teeb see aastas 365 pudelit viina. Tekitab õudu, kui mõelda, et kogu see vedelik läheb sinust läbi. Ja et su organism suudab ellu jääda sellise mürgitamise peale. Pudel viina päevas – eks see ole ülepaisutatud näide, aga oli ka minu elus perioode, kus pudel viina päevas või rohkemgi oli nädalate kaupa täiesti normaalne. Eks leidus ka sõpru, kellele see tundus vägagi normaalne. Su riiulil on Mihkel Raua «Musta pori näkku»... «Musta pori» lugedes on joodikutel ikka väga palju äratundmisrõõmu. Ühelt poolt on väga naljakas, mida inimesed purjus peaga korda saadavad, aga traagika seisneb selles, et see nali hakkab mingil hetkel korduma. See pole enam huvitav. Ma suutsin enese jaoks selgeks mõelda, et jäädes alkohoolikuelu juurde, ei suuda ma enam kasvada. Kõik algab lahjadest jookidest. Paljud mu tuttavad väidavad, et ah, joon paar õlut või kokteili, mis see mulle ikka teeb... Küsimus on selles, miks üldse juua! Kas elu tundub alkoholita tõesti nii õudne? Miks on vaja reaalsust moonutada? Julgen väita, et ka täiesti kaine peaga on võimalik tantsida ja end näiteks ööklubis hästi tunda. Kuidas sulle maailm pärast napsutamisest loobumist tundub? Alustagem sellest, et alkohooliku maailm on väga piiratud, tal on justkui silmaklapid ees ning välja näeb ta väga kitsast avast, mis on nagu tunnel, ja seal tunneli lõpus on ainult alkoholipudelid. Kui arvestad oma vaba raha ümber õlledesse ja arvutad, mitu õlut sa 50 euro eest saad osta, on see kindel näide pisut kreenis mõttemaailmast. Alkohol ei pea olema ühiskonna aktsepteeritud osa. Noh, tegelikult on see ju uimasti, nagu narkootikumidki. Aga muidugi on mõned möödunud hetked olnud väga humoorikad ja toredad. Mis siin ikka tagantjärele kahetseda, sest kahetsus ei tee asju olematuks. Sellepärast arvan, et kõik, mis on olnud, las ta oli. Oli väga toredaid hetki, oli väga koledaid hetki, mis seal ikka. Millised olid väga koledad hetked? Oh, jumal, arvestades mu kümneaastast staaži – neid oli ikka ridamisi. Minu jaoks kõige humoorikam hetk oli see, kui ühel hommikul pisut üle kümne aasta tagasi helises mul taskus telefon – helistati Tallinnast politseist ja küsiti: «Mis kell te tulete selle meeleavalduse üksikasju täpsustama?» Olin hämmeldunud ja küsisin vastu, mis meeleavalduse. «Noh, selle meeleavalduse, mida te korraldate Tallinnas.» Meeleavaldus Rüütli vastu? Vireledes ääretus pohmellis, hakkas mulle ähmaselt meenuma, et tõepoolest, mõningate sõpradega vesteldes leidsime ühiselt, et meile ei meeldi teps mitte see, et lugupeetud Arnold Rüütel valiti Eesti Vabariigi presidendiks. Ilmselt tekkiski joomingu käigus mõte, et kui õige läheks Toompeale ja avaldaks selle vastu meelt. Saatsime välja isegi pressiteate. Sel hetkel tundus see kõik meile väga naljakas ja uskusime tõsimeeli, et lõpuks saab välja öeldud keskmise inimese arvamus, et Rüütel ei sobi presidendiks. Kui sulle aga hommikul helistatakse politseist ja sa väga ähmaselt mäletad asjaolusid, siis esimene ehmatus on suur – jumal küll, millega ma olen nüüd hakkama saanud!? Aga tead, läksin siiski Tallinna kohale ja jagasin intervjuusid kümnetele Eesti väljaannetele. Iroonilisel kombel oli ajakirjanikke kohal rohkem kui meeleavaldajaid. Seal kaamerate ees hakkasin vaikselt kaineks saama. Nüüd tagantjärele neid intervjuusid lugedes saan loomulikult aru, et tegu oli noore poisi väga lihtsustatud maailmapildiga, kus asi oli naljast kaugel. Alati pole küsimus, kas keegi oli kommunist või mitte – minu põhiväide oli ju see, et Rüütel ei sobi presidendiks, kuna ta oli olnud kommunistliku partei liige. Tollal ei saanud ma pihta, et minevik pole tänases Eestis enam määrav. Veel mõni lõbus seiklus? Pikad bussireisid kajastuvad pea iga joodiku memuaarides. Sõites kunagi ühele konverentsile Leedu pealinna Vilniusesse, korkisime joogid lahti kohe Tallinnas, kui olime bussile astunud. Ei saanud ju sinna neid tähtsaid asju arutama minna selge peaga... Lugu lõppes sellega, et öösel laulsin bussijuhile venekeelseid romansse – see oli minu jaoks suur üllatus, sest arvasin, et ma ei oska toda keelt! Aastaid tagasi astusin Eesti Ajakirjanike Liidu liikmeks. Sinna kuulus vähe nimekaid ajakirjanikke, aga siiski oli see minu jaoks põnev kogukond, kus leidus teenekaid kirjutajaid ja reportereid. Nendel väljasõitudel püüti korraldada loenguid ja end harida, kuid lõppeks mõtles igaüks sellele, millal baaris joogid lahti korgitakse. Just nende teenekate ajakirjanikega koos istudes sain aru, et kurat, meedias ikka juuakse kõvasti ja mul on veel üüratult kasvuruumi. Üks tolle liidu väljasõit lõppes minu jaoks ärkamisega põõsas. Kaaslasi otsima minnes avastasin, et nad olid lahkunud juba eelmisel päeval. Peale pohmelli ei olnud mul midagi alles – ei rahakotti, ei telefoni, ei midagi. Õudne! Olin täiesti võõras kohas keset Eestit. Õnneks leidsin tasku põhjast sada krooni, mille eest sai tollases Eestis kenasti koju sõita ja jäi veel ülegi. Moraal: kui jooma lähete, võtke kaasa sularaha, jaotage üle keha ühtlaselt, muist kinga sisse... (Imre ei tee kuulmagi, ainult naerab.) Rääkimata keerulistest inimsuhetest, mis alkoholi tarvitades võimenduvad. Olles alkoholijoobes, on igasugustele juhusuhetele väga kerge «jah» öelda, sest puudub mõistuse hääl, kes «sosistaks», kas see on vajalik või mitte. Loomulikult tundub see tollel hetkel vajalik – tegemist on ilusa naisterahvaga, oled ülemeelikus tujus, tahad lõbutseda, ja siis lõpetatakse hommikuse peavalu ja mälukaotusega. Selliseid ebavajalikke suhteid tuleb purjuspäi ette liiga palju. Kõigil joodikutel. Sind hakkas pärast üht taolist suhet ahistama tütarlaps, kes armastuse märgiks ajas end kiilaks nagu Britney Spears. See on tüüpiline näide sellest, kuidas kaine mõistuse topsipõhja unustanud noormees ajaveetmiskohast lahkub ja talle satub kaasa tütarlaps. Hommikul ärgates aga ütled endale peegli ees kõige räigemaid vandesõnu. Ebakainuse nopitud viljad ongi käes... Tänasel päeval, arvan, sellist asja minuga juhtuda ei saa, aga samas ei ole seda vahejuhtumit mõtet maha salata ja kahetseda, sest see õpetas mulle väga palju – eelkõige ettevaatust naiste suhtes. Pealtnäha kauni fassaadi taga võib peituda loodusõnnetus. Parem on nende tornaadode eest põgeneda kui pärast tagajärgedega võidelda. Kui inimene on andunud alkoholile, kas potentsiaalsed tõsisemad suhted lämbuvad selle käes? Loomulikult. Samas on minevikule tagasi vaadates teatav kergendusohe – ilmselt on see ka hea, et tol hetkel need asjad purunesid ja neist ei saanud midagi, sest ilmselt ei oleks nad pakkunud mulle seda, mida ma tänasel päeval kainena suhtest eeldan. Mida sa praegu suhtest eeldad? Kuidas kaks inimest suudavad seda keemiat enda jaoks lahti seletada ja reaalses elus rakendada. Keemiast üksi ei piisa. Minu jaoks on suhe hea siis, kui kaks inimest ei pea olema üks tervik. Olgem ausad, inimene on ikkagi indiviid, kellel on oma mõttemaailm, oma soovid, ja kui teine hakkab või sina hakkad selle üle domineerima, siis on seal juba väikene viga. Kas üksildasem on kainena või joomase peaga? Kui tunnen, et tahan kellegagi rääkida või seltskonnas olla, lähen välja. Varem läksin poodi, ostsin pudeli viina ja olin toas. See vaks vahet ongi. Läksin kergema vastupanu teed, minu kaaslaseks oli pudel viina. «Tere õhtust, kuidas läheb?» Viinapudel vastas: «Tere õhtust, väga hästi! Kuidas sinul? Ole nüüd tore poiss ja joo mind tühjaks!» Tegin mõni aeg tagasi ettepaneku püstitada joodikutele ausammas «Suudlevad pudelid». Inimene armastab seda pudelit, milles on alkohol, aga pudelil ei ole sinust sooja ega külma. Parafraseerides fraasi «Kumm on seks!», ütleksin: «Kainus on seks!» Jah, tõsi, naised eelistavad seksida kaine mehega... Kahtlemata. Seksida kaine peaga ja kaine inimesega on märksa meeldivam kui purjus peaga ja purjus inimesega. See on hoopis teine elamus. Purjus peaga tundub see hommikul meenutades nagu mingi film. Rõhutades seda, et alkohol on uimasti, ei hinda inimesed end adekvaatselt, ja kui kaineid hetki on vähem kui ebakaineid, ei tundugi elu sulle mingil hetkel reaalne. Mulle tegelikult teebki muret see, et inimesed peavad seda ohtrat alkoholitarvitamist täiesti normaalseks. Olgem ausad, ükskõik milline joobes inimene muutub ühel hetkel tüütavaks ja ajuvabaks. Või vaadakem asjale teiselt poolt! Iga inimene, kes on tarvitanud ohtrates kogustes alkoholi, kahetseb mingisuguseid juhtumisi või toob oma käitumise põhjenduseks: «Ma olin purjus!» Kas juba see iseenesest ei näitagi probleemi olemasolu, kui ta tunnistab, et tänu sellele, et ta tarvitas mingit uimastavat ainet, on ta hakkama saanud asjadega, mis talle ei meeldi?! Alkohol pärsib ka inimloomuse kasvamist. Joodikul, kui püüad analüüsida tema loomust, on hästi palju nõrku kohti. Esiteks ta arvab, et vaidluses peab kindlasti üks pool peale jääma. Teiseks, ta mõtleb pidevalt oma minevikule, kahetseb hirmsasti mingisuguseid asju, muretseb tuleviku pärast. Aga see kõik on tarbetu mõtlemine, millest ei muutu midagi, ning kogu selle mõtlemise ajal ollakse kui halvatud ega suudeta tegelda millegi muuga. Mina arvasin purjuspäi sageli, et mul on depressioon, mõtlemata sellele, et just alkohol tekitas depressiivseid mõtteid. Mida sa nüüd teisiti tunnetad? Hakkasin tundma lõhnu. Hakkasin maailma laiemalt nägema, märkasin rohkem detaile, inimesed tunduvad nüüd huvitavamad, suudan kuulata nende mõtteid ega suru enda jura peale. Nüüd ma saan aru, miks Mihkel Raud kaineks saades mõningate sõprade numbrid telefoniraamatust ära kustutas. Kui osade inimestega oli ühiseks huviks vaid alkohol, pole nendega enam millestki rääkida. Ka sul on uued sõbrad? Mul on tekkinud, jah, üsna palju uusi sõpru, kes on samamoodi kained nagu mina. Enamik neist on muide muusikud. Mõistetakse, et alkohol ei muuda neid paremaks. Tunnistatakse, et kange jook ei anna tegelikult mitte midagi juurde, vaid pigem võtab ära. Jäägu see siis nõrkade inimeste joogiks. Oleme aru saanud, et paljud ootavad senisest elust lahtiütlemiseks põhjust. Aga tegelikult ei ole ju põhjust vaja – ära lihtsalt joo enam! Ongi kõik. Saatke irvitajad pikalt või veel parem – las nad irvitavad, neile pole ju ühtegi teist argumenti alles jäänud. Ei enam? Ei tunne enam vajadustki. Elame ajal, kus peaks enam tegelema mõtlemisega, kuidas Eesti elu paremaks teha, mitte kusagil, viinapudel nina all, depressiivselt istuma. Mitmed mu muidu mõistlikud sõbrad on ennustanud, et ega ma üle aasta vastu pea, või teevad märkusi, justkui oleks karskus esimene samm kumminaiseni. Võtan seda pigem huumoriga. Ehk saja aasta pärast naerab kogu ühiskond hoopis tänase Eesti üle, kus viinapudel on populaarseim sünnipäevakingitus.
