Kahe lapse ema Terje Uusen unistas kümme aastat oma äri loomisest ja ühel ilusal päeval teataski ta oma perele, et läheb üksinda Indiasse hotelli pidama.
Terjele (40) kuulub India läänerannikul, riigi väikseimas osariigis Goas rannakuurordi keskuses Calangutes kolmest majast koosnev hotellikompleks Infantaria Comfort. Terje eelistab oma hotelli nimetada külalistemajaks ja talle meeldib kutsuda end perenaiseks, mitte bossiks või omanikuks.
Naine sõnab, et tal on viimased kümme aastat olnud soov kogutud raha äris realiseerida ja külalistemaja pidamine tundus olevat hea mõte. Nii jättiski varem mööbliäris tegutsenud Terje abikaasa Tarvi (42) ja kaks last omapäi ning põrutas Indiasse...
Miks mitte pidada hotelli kodumaal Eestis, kus kõik oleks kindlasti palju kergem olnud...
India on suurem väljakutse kui Eesti.
Mu unistuste maa on ausalt öeldes hoopis Itaalia! Tahaksin väga pidada külalistemaja väikeses Itaalia linnas, kuskil mäe peal kauni vaatega loodusele, aga seal me räägime eurodest ja hoopis muudest summadest. Siis oleksin pidanud ka laenu võtma, kuid India on rahakotile sõbralikum ning see võimaldas mul alustada äri kogutud säästudega.
#end#
Kui palju oled pidanud ärisse investeerima?
Ma ei taha summadest rääkida, aga kui mõni arvab, et seda saab päris kopikate eest, siis nii see ka ei ole. Pean maksma töötajatele (Terje on palganud seitse inimest, ta hotellis on 12 tuba - G.L.) ja mul on palju selliseid väljaminekuid, millega ma üldse arvestanudki polnud. Näiteks läks tänaval elekter ära ja juhtmed tuli ära vahetada - selle eest pidin maksma mina, sest minu huvi oli kõige suurem. Indias maksab see, kellel huvi kõige suurem. Lõpeb maa-ala, lõpeb ka huvi. See aga ei tähenda, et abi ei saa. Kõik on lahkelt nõus abistama!
Oled Indias olnud alates augustist. Kas kohaliku eluga kohanemine võttis kaua aega?
Olin Indias ka varem käinud ja mul olid juba mõned sõbrad Calangutes ees. Mulle väga meeldib India. Siinsed inimesed on väga sõbralikud ja hoolivad. Kord koksas mu rollerit siinses hullumeelses liikluses üks teine roller ning kõik inimesed tulid küsima, kuidas ma end tunnen. Ma ei kukkunud isegi maha mitte! Kes olid eespool ja nägid õnnetust - nad pidasid mõlkija kinni ja tõid ta kratist hoides minu ette, et ta vabandaks. Indias ei ole võimalik see, et kui tänaval daami kotti varastatakse, siis keegi appi ei tule.
Kaunil naisel on Indias päris keeruline üksi olla. Kuidas sina meesaustajatega hakkama saad?
Tead, meesteprobleem on siin kõigil liikuvatel valgetel naistel. Paljud kohalikud pole enne sinu nägemist eluski valget inimest kohanud. Paljud hotellikülastajad kurdavad, et neile aetakse pidevalt külge, aga ma arvan, et see sõltub palju ka sinust endast - kuidas sa neile naeratad, nendega räägid ja neid vaatad. Kord tulid ühed vanemad daamid rannast hotelli ja muudkui kõkutasid. Küsisin, et mis neid naerma ajab, ja nad vastasid, et kui noortele teevad kohalikud komplimendi ilusate silmade eest, siis neil kiideti kauneid prille.
Minul selles suhtes probleeme pole, kõik teavad, et isegi kui ma olen siin üksi, siis abikaasa on mul olemas.
Kuidas su abikaasa Tarvi suhtus otsusesse tulla Indiasse üksi äri ajama?
Väga positiivselt. Ta teadis, miks ma tahan tulla, ja on väga toetav. Oleme 18 aastat abielus olnud ja meie suhtel on tugev vundament. Usaldame ja toetame üksteist. Nagu ka mu kaks last, 17aastane tütar ja 11aastane poeg olid väga julgustavad, kui neile oma plaanist rääkisin.
Kuigi sain lapse gripist teada alles pärast selle läbipõdemist, siis ennast pere asjadest eemale tõugatuna ma ei tunne. Arvan, et selle taga on 18 aastat abielu. Me tunneme üksteist nii hästi ja nad lihtsalt ei taha mulle lisamuret valmistada.
Miks sa tahtsid üksi äri teha, mitte koos toetava abikaasaga?
Kuidas ma seda sulle nüüd seletan... Tulin, sest tahan ennast realiseerida. Tahan tõestada endale, et saan hakkama. Alustasin siin täiesti nullist, ma ei võtnud kellegi hotelli koos juba eksisteeriva klientuuriga üle.
Käisin lennujaamas ja rongipeatuses päevad läbi flaiereid jagamas. Teen siin selliseid töid, mida ei arvanud uneski tegevat. Näiteks terve augusti olid mul käed mullas. Nüüd tean täpselt, millal mingi taim õitseb ja kuidas neid kasvatada tuleb. Parandan elektrisüsteemi, tean täpselt, mis kemikaale on vaja basseini puhastamiseks. See on eneseteostus, väljakutse, mida siit otsin.
Kas India on sind muutnud?
Jah. (Mõtleb natuke.) Ma olen rahulikum. Pean küll pidevalt tormama ja jooksma, kuid seesmiselt olen rahulikum. Nagu enne just ütlesin, siis pean siin tegema asju, mida varem ei teinud, ehk siis ma olen siin juba tunduvalt targemaks saanud. Ja loomulikult on siin elamine ka keelepraktika mõttes hea.
Kas Indias hotelliäri ajades saab rikkaks?
Tead, ma ei mõtle rahale. See ei ole minu eesmärk. Tahan teha head tööd, tahan näha, et kliendid naudivad siin viibimist, tahan ise nautida oma kätega ehitatut. Olen seda külalistemaja ajanud alates augustist ja loomulikult ma pole rahaga plussis, pole isegi nullis mitte. Mu eesmärk on esimese aasta lõpuks kulud-tulud nulli saada, isegi väikese miinusega olen arvestanud.
Kui pikaks ajaks sa Goasse kolisid?
Kolimisest on asi kaugel! Ma tulin siia augustis ja lähen tagasi Eestimaale kevadel, et siis suve lõpus taas Indiasse põrutada. Kui abikaasal õnnestub, siis tuleb ta kevadel kuuks ajaks minu asemele. Suvel mussooni ajal me hotelli kinni ei pane, sest siis eelistavad reisida kohalikud. Kuigi ma siin ei ela, näen end aktiivsena Indias resideerivat umbes kaks aastat, sest võtsin selleks ajaks hotelli rendile.
Kuidas on siin lood bürokraatia ja asjaajamisega?
Kuna elekter kõigub nii palju, siis kogu asjaajamine käib paberitega. Dokumente, mida täita, on palju ja see kõik võtab meeletult aega. Ootasime lepingu sõlmimist kaks kuud, enda firma sain luua alles pärast nelja kuud asjaajamist. Kui ütled ametnikele ühe sõna, mis neile ei meeldi, saadavad nad sind ukse taha.
Lisaks võtab iga pisemgi detail palju aega. Näiteks panka minnes näed seal viit vaba tellerit, kuid see, kelle numbri sina said, on hõivatud. Ja keegi isegi ei vaevu sind varem vastu võtma. Kui lõpuks tuleb sinu kord, siis võib sind teenindav teller teistega segamatult juttu ajada, telefoniga rääkida või isegi süüa. Neil on aega nii palju!
Valget naist võetakse siin pigem ilusa objektina kui tõsiseltvõetava isiksusena. Kuidas end kehtestad?
Ma naeratan ja olen viisakas, kuid teen neile selgeks, et mõtlen kõike öeldut tõsiselt. Samamoodi ka oma poistega (töötajatega - G.L.) - ma olen sõbralik ja meil saab palju nalja, aga nad teavad, et nõuan täpsust ja kiirust.
Samas, kui elekter läheb ära ja ma helistan parandajale ja saan vastuseks, et ta tuleb kohe, siis ta ilmub kohale alles kahe tunni pärast. Aja teistmoodi kasutamine on asi, millega tuleb harjuda.
Millega veel harjuma oled pidanud?
Näiteks sellega, et vee- ja elektrikatkestused on väga tavalised ning et nende eest pean ma tihti eraldi maksma.
Samuti kauplemine. Eesti inimene kaupleb, aga kohalik tunduvalt rohkem. See on kui mäng, sa pead oskama seda nautida. Me mõlemad teame, mis on viimane piir, ja üritame seda kaubeldes saavutada.
Kohalikega tuleb üldse õppida teistmoodi suhtlema. Selle asemel, et öelda kurjalt: «Toas süüa ei tohi!», tuleb neile viisakalt soovitada, et basseini ääres on toolid ja laud, kus neil oleks palju mugavam süüa.
Mis keeles sa kohalikega suhtled?
Valdavalt inglise, kuid olen mõned sõnad õppinud ära ka hindi keeles. Tihti ongi nendega suhtlemisel takistuseks keelebarjäär, millegi seletamiseks kulub palju rohkem aega kui muidu. Lisaks räägin oma klientidega veel eesti ja vene keeles. (Eesti keelt räägib Terje juba aktsendiga. - G.L.)
Mu töötajad on pärit umbes kolme ööpäeva pikkuse bussireisi kauguselt ja tihtipeale ei oska nad omavahelgi suhel- da - keeled on lihtsalt erinevad. Kuid saame hakkama. Nüüd on nemad hindu keele selgeks õppinud ja ka inglise keel paraneb päev-päevalt.
Kuidas kohalik vürtsine toit maitseb?
Väga hästi! Mulle vürtsikas toit meeldib. Kui alguses tellisin alati vähese vürtsisusega, siis nüüd juba keskmisega. Sellega harjub ära!
Kuigi kohalikud söövad enamasti kätega, siis mina söön kätega vaid teatud toite, mida noa ja kahvliga on väga ebamugav suhu pista.
Oma külalistemaja restoranis söön ma harva. Tihti teen endale süüa kas ise või lähen välja sööma. Siin nii pikalt olles tean juba kohti, kus saan korralikult kõhu täis vaid 100 ruupia eest (umbes 25 krooni - toim G.L.).
Kus sa ise siin elad?
Mul on hotellist 300 meetri kaugusel väike bangalo. Seal on köök, kus saan ka ise süüa teha, kuigi tihti on mugavam väljas süüa. Olen oma majakese üle väga õnnelik, otsisin seda umbes kuu aega ja lõpuks leidsin! Pean olema hotellile lähedal, sest kui öösel on kellelgi midagi vaja või midagi juhtub, siis pean ruttu kohale saama.
