«Elu sai kõvasti põletatud,» ütleb näitleja Indrek Taalmaa, Afganistani sõja veteran. Talle tundub, et Afganistani sõda käib uuel kujul edasi, kuid tema enam elu ei põleta.

Indrek Taalmaa (44) jagab end Tartu ja Pärnu vahel, teatri ja multifilmide vahel. Teeb häält tüügasseale ja roostes autole.

Kohtume Indrekuga õllekas. Kell kisub kesköö poole. Esietenduse pinge on lahtunud. Näitleja vaatab kaetud laua poole ja mõtleb, kas võtta ka kann õlut. Ta loobub. Teatraalne hõrgutis «Tearikokk» on lavale toodud ning paari tunni pärast istub Indrek autosse, et pimedas detsembriöös kihutada Pärnu poole tagasi. Sellal on maantee tühi ja kui jumal on armuline, ei eksi ka põder valel hetkel tee peale.


Rabeled?

Kaks asja päevas. Näitleja elu on selline. Sattusin üle tüki aja mängima lastetükki Endla teatris. Mul on etenduses «Aladdini imelamp» fakiiri roll. Kaval ja loll tüüp.


Mismoodi saab fakiir olla kaval ja loll?

Näe saab. Rebane on ju ka kaval ja loll. Rebane on lollimaid loomi metsas. Juttudes peetakse karu rumalaks, aga karu on tark ja väle kiskja. Hunt, keda peetakse ka lastejuttudes rumalaks, on targemaid loomi metsas.

{poolik}


Sügavalt intelligentne?

Jah, osav ja väga organiseeritud.


Kas sa oled ka oma elu ära organiseerinud?

Paar etendust mul ikka on siin ja seal.

Uus rõõm on multifilmide eestindamine. Steven Spielbergi multifilmis «Tintini seiklused: Ükssarve saladus» olin kapten Haddock. See oli põnev. Animatsiooni uus tase. Multifilmis «Lõvikuningas» teen häält tüügasseale. See sobis mulle. Elasin sisse, tundsin ennast hästi. Täitsa mina ise!

Multikas «Autod 2» on mul peaosa, teen häält roostes puksiirautole Matu, ja teleseriaalis «ENSV» on austusväärne kapteni roll.


Kas sa Linnateatri tükki «Hecuba pärast» oled näinud? See räägib ületöötanud näitleja elust ja surmast. Sinu elust!

Ei ole aega, näitlejal on ju igal õhtul etendus. Ma mängin Sadamateatris lavale toodud Mika Mylly-aho näidendis «Harmoonia» lavastajat, kes saab infarkti.


Kuidas su lapsed elavad?

Lapsed on mõnusad, toredad, kasvavad ise.


Kas su näitlejast abikaasa Karin Tammaru on õnnelik?

Muidugi. Mis tal viga. «Aladdini imelambis» on tal Aladdini ema roll.


Endlas on õhkkond rahulik või käib kõride närimine?

Kõride närimise aeg on läbi. Ei saa ju teha tööd, kui õhkkond on halb.


Kõigile peab kakukest jätkuma?

Ma arvan, et peab kõigile jätkuma. Tuleb leppida selle raske olukorraga, et raha on nii vähe. Eelarved on piiri peale tõmmatud ja inimesed töötavad väikese raha eest.


Kas enamik läheb küttekuludeks?

Ei ole kursis, aga Ugala kohta räägitakse küll, et lõviosa eelarvest läheb kosmosesse. Maja on hõre ja soe paneb otse taevasse. Endla on väiksem, kvaliteetsem. Ugala on komsomolilööktöö ehitusobjekt, soojustusega on väga halvad lood.

Ega näitlejad pole eelarvega kursis. See on muidugi vana jutt, et meil on kultuur alarahastatud, võrreldes muu Euroopaga, aga kuskil pole ka nii palju riigiteatrit kui Eestis.


Kuidas Õlletare monoetendus «Teatrikokk» sündis?

Panin ise kokku. Keegi nõu ei andnud. On asju, mida olen varem teinud, ja on täiesti uusi monolooge, mida olen tõlkinud vene keelest: torulukksepp ja lennujuhtimiskeskus on värsked asjad. Soomlase Pelto- niemi lugu olen aastatega lihvinud. Seda sai tehtud juba Rakvere teatri päevil. Pakun nii pisaraid kui naeru.


Kas soomlase ja eestlase hingeelu on sarnane?

Eks me väliselt oleme rahulikud, aga sees pulbitseb ja keeb.


Sinu sees pulbitseb looming või argipäevased asjad?

Kõik. Ma olen ju näitleja. Ma pean kõike endasse ahmima.


Kas katsetad enda peal elu pahesid?

Mingil määral kindlasti.


Bordellid, kasiinod, viin, kanep?

Need ajad on möödas. Need jäid sinna poissmehe aega, taasiseseisvunud vabariigi alguspäevadesse. Elu sai kõvasti põletatud ja joodud sai nii palju, et ühtegi kainet päeva ei näinud. Kui teatriga tegelema hakkasin, siis pidi tagasi tõmbama, kuid oli ikka veel võrdlemisi pöörane aeg.


Kas see oli Afganistani sõjast välja elamise aeg? Unustamise periood või oli 90ndate algus lihtsalt pöörane aeg?

See oli põnev ja ülev aeg, mis tuli ära kasutada.


Kas 44aastane mees on täiesti erinev 24- või 34aastasest mehest oma ihade ja väärtushinnangutega?

Muidugi on. Inimene muutub ja muutuvad tema väärtushinnangud ja kired. Nii mõnigi pöörane rahuneb maha ja mõnest korralikust võib saada mõrtsukas. Inimene vahetub ju välja.


Kas oled kõvasti muutunud?

Muidugi olen. Mina muutun maailma sees, maailm muutub minu ümber. Me oleme hapnemise protsessidel põhinevad olendid, nagu ütleb Igor Volke, ufouurija. Ma käisin suvel tema loengul. Oli jõle põnev. Inimene on organism. See on normaalne, et kõik on muutumises. Inimene võib sellest üllatuda, kuid hiljem saab aru, et see on normaalne. Sõltub, kuidas ühiskond selle vastu võtab. Kui me kõik Breivikuteks muutume, siis ei ole siin pikka pidu.


Norra on kummaline riik – massimõrvar Anders Breivik vaimuhaiglasse saata, aga jalgpallur Raio Piir-oja trellide taha pista. Breivikut mõistame, aga Piirojat mitte...

Me elame rahamaailmas. Raha on jumal. Sellepärast on karistused ka vastavad. Antud juhul on kontrast päris võigas.

Riikidel ja nende juhtkondadel on tekkinud karistamatuse tunne. Suurriik alustab sõda ja temaga ei juhtu midagi, sõltumata inimohvritest. Inimelu ei maksa midagi.


Et tühja need inimelud, peaasi, et Norra riik saaks maksud kätte?

Mina nii ei ütle, aga sellise järelduse võin teha. Inimesed, kes hakkavad raha kummardama, kaotavad mingi osa oma inimlikust palest. Raha on õhk, raha ei ole midagi, raha on kujutelm millestki.

Laekumata maksude ja raha pärast ei tasu kedagi taga kiusata või kinni panna. See on meie rahaühiskonna viga. Kõik kummardavad raha, isegi kirik kummardab raha. Kuigi jah, nad on seda kogu aeg teinud.


Kas sa pole vahele jäänud?

Mul pole rahagi. Eks nad jahivad ikka jõukamaid. Norra on muidugi kummaline. Nad on Euroopa rikkamaid riike tänu naftale ja ikkagi on nende rahaahnus piiritu.


Inimelu väärtusest räägitakse palju…

Jah, räägitakse palju ja informatsioonitulv on meeletu, kuid midagi pole muutunud sellest ajast, kui ma Afganistani sõjas käisin. Kõik on sama. Ka Afganistani sõda jätkub uuel kujul.


Palju seal eestlasi sinu ajal hukkus?

Väga palju, tuhatkond. Täpset statistikat ei ole.


Oled sa Afganistanist üle saanud?

Jah, muidugi.


Kas sa näed sõda unes?

Ikka näen, muidugi näen. Tüüpunenägu ei ole, kuid küllalt tihti olen näinud, et pean sinna segastel asjaoludel tagasi minema. Hirmsat košmaari ja laibahunnikuid pole näinud.

Mida rohkem inimene oma elu jooksul läbi elab, seda mitmekülgsem ta on ja seda enam suudab ta oma elu ja tegevust hinnata ja analüüsida. Kui sa elad rutiinset elu heaoluühiskonnas, siis võivad tekkida koolitulistamised, Breivikud ja kõik muu.

Kui sa vaatad Adolf Hitleri üksikuid mõtteid, siis jääb mulje, et ta on peast segane. Kui süveneda, siis seal taga on konkreetsed põhjused ja teadlik tegevus.


Kas sulle tundub, et natsionaalsotsialism on levinud ideoloogia (monorahvusriik koos nii-öelda õiglase ümberjagamise ja suurte kulutustega kaitsetööstusele) tänaseni, ainult veidi teiste nimede all?

Iga massimõrvari taga on tihti kindel siht ja idee. Sõda on muutunud imelikuks. Maailm on muutunud, kui kas või vaadata Wikileaksi asja. Praegu ei saagi enam aru, mis toimub.


Oled sa saanud selgust, kas Wikileaksi juht Julian Assange on hea kodanik või paha vägistaja?

See vägistamisasi näib olevat talle külge poogitud, et tema tegevust piirata. Ma ei oska seda vägistamisasja hinnata. Lihtne on rünnata vaenlast allapoole vööd, tundes tema nõrkusi, saates talle peale mõne naise.

Minu arust ei saa võtta naist vastu tema tahtmist. Kui naine ei taha, siis ei litsu sinna midagi sisse. Kuidas naist vägisi võtta? Selleks peaks ta kinni aheldama. Sa pead kasutama füüsilist või vaimset vägivalda. (Kaks Assangega sekssuhtes olnud naist süüdistavad teda ahistamises ja vägivallaga seksile sundimises. Naised esitasid vastavasisulise avalduse politseile, kuid kohtusse nad hagi esitanud ei ole. – P.K.)


Kas teatris saab nii keerulisi asju kajastada?

Ikka saab. Väga hea materjal on näidend «12 vihast meest» Vanemuises, mis räägib loo 12 vandemehest ja ühest poisist, keda süüdistatakse oma isa jõhkras tapmises. Vandemehed peavad langetama otsuse, kas süüdi või süütu. Igal inimesel on oma isiklik nägemus, vimm ja alguses usub vaid üks, et poiss on süütu. Ma mängisin selles näidendis.