«Näe, mulle juba meeldib triikida ja aknaid pesta!» naerab äsja kolmekümneseks saanud Ines, kelle kõrval kümnendiku neist aastaist on olnud portugallane Francisco.
Kaksteist kevadet tagasi kõlgutas Eda-Ines Etti eurolaulu-videos «Once in a Lifetime» laua peal jalgu nagu väike Tjorven paadisillal. Nüüd mängib raadiokanaleil tema uusim singel «Tule-tule». Esilinastusvalmis on ka Paldiski tuulikute all võetud video. Uskumatu, et see ongi alles teine videoklipp Eesti kõige kaunimalt lauljatarilt! See-eest on «Kiusatus» temalt juba kuues album. Ja ühtlasi kolmas plaaditäis peamiselt oma kirjutatud lugudega…
Kohtumispaigaks pakub Ines seekord: «Kadrioru pargi nurgal vana kohviku ees.» Varem on ajakirjanikku tuppa kutsutud. Sellest järeldan, et portugallane Francisco D’Orey, keda Ines kutsub Efiks, on kodus. Presidendilossi poole marsib parimaid koolilõpetajaid. Nurga tagant pöörab välja Ines, toekal jalgrattal. Võtame pargime pinki lossialleel.
Kuidas sul 26. mai «tule-tule!» tuli?
Ilusti vaikselt. Mu õige sünnipäev sattus ju neljapäevale. Peo pidasin reedel.
Tegid vaikselt Kadrioru kodus silmad lahti ja…?
Vaikselt silmad lahti ja… Nagu sünnipäevad ikka – vastasin telefonikõnedele. Räägid emaga, armsate sõpradega... Tavaliselt ongi ikka ema, kes mulle esimesena hommikul vara Väike-Maarjast helistab, aga seekord jõudis üks varane sõbranna ette.
Mida iseendale kinkisid?
Võtsin tegingi juubelipeo. Kutsusin oma 40–50 külalist. Üks mu sõber avas just Kalamajas uue baari – TOPS. Siis see polnudki veel ametlikult avatud, aga eriti kihvt koht. Üldse on Kalamajas hea lihtne õhustik – mitte liiga uhke ja ülepingutatud. Tore on seal jalutada ja astuda Boheemi või ükskõik millisesse kohvikusse. Tunda end mõnusalt – et seal ei pea olema midagi rohkemat, kui sa tegelikult oled. Nii läkski ka minu peol Kalamaja meeleolus – kõik tulid, ja tundsid ennast hästi. Lõime klaase kokku. Pakkusin rosoljet, kartulisalatit, hästi lihtsaid toite, kiluvõileiba. Ema ja isa tõid mulle Rakvere Pihlaka-ärist tordi, millele olid kaunistuseks sirelid peale joonistatud. Olen sündinud sirelite õitsemise ajal.
{poolik}
Noorem kunstirahvas näibki kolivat, koonduvatki Kalamajja…?
Jah, ka palju minu sõpru elab nüüd seal. Ei, mina olen praegu veel Kadriorule truu. Mulle meeldib siia parki tulla, ja et samas elan linnale nii lähedal.
Armsad sünnipäevakingitused?
Hea sõber Imre Sooäär kirjutas mulle sünnipäevalaulu. Lennukis teel Pekingist Tallinna. Sünnipäeval laulsid nad seda mulle hea sõbranna Manniga (Mariann Pihlap – toim.). Mul võttis pisarad silma – nii tore, nii lihtne ja armas sel hetkel. Keegi ei olegi mulle niimoodi laulu kinkinud.
Imre jõuab ka olla kahe pere kass, Maarja-Liis Ilusa kõrval ja…
(Naerab.) Jaa, Imre on lihtsalt nii soe inimene, et teda jätkub… See oli tõesti liigutav hetk. Ma ei hakka siin nüüd kõiki armsaid kingitusi lahti harutama – sel aastal valati mind tõesti üle liiga heade kingitustega. Tundsin, et ma pole veel seda kõike väärt. Kõik mulle armsad inimesed olid kohal ja olemas.
Nüüd siis startis uus nullist lugemine...
Eriti tegelikult seda ei tunnegi. Mõni küsib küll: nooh, kolmkümmend – kuidas siis on!? Alateadlik uue ootus võib-olla tõesti on. Aga eks see areng või muutumine toimub ikkagi seoses pigem sündmuste ja läbielamistega. Sel numbril üksi on vähe mõju.
Mis on uut, mis teisiti – sinu viimase aja suuremad elumuutused?
2011 on läinud järjest kiiresti. Aasta alguses oli ESTO-reis Austraaliasse. Ja siis tuligi A.Le Coqilt kiire pakkumine teha plaat seoses nende kevadsuvise reklaamikampaaniaga. Nad valisid kolm artisti, kes teeks nende six packiga kaasa originaalalbumi. Teised kaks olid HU! ja Terminaator. Ja sajatuhandelises tiraažis! Tavaline on Eestis ju paar tuhat, viis on juba ülihästi. Aga nüüd äkki – võimalus olla saja tuhande inimese käes! Muidugi mõnel mehel võib lõpuks terve virn neid plaate koguneda… (Naerab.) Aga ikkagi, väga tore pakkumine!
Kiire tähtaeg oli aga ees, nii et sundis end kokku võtma. Kirjutasin need viis uut laulu poolteise kuuga, või isegi kuuga. Ka nii pingelist salvestamist pole mul ühegi varasema albumiga olnud. Sest mu bändipoistel on samal ajal käsil ka töö Ewert and The Two Dragonsi plaadiga.
Jagad Ewert Sundjaga sama bändikoosseisu?
Jah, sest ega Eestis pole muusikuid liiga palju. Nii et ajaliselt oli meil kõvasti klapitamist. Õnneks, kui plaat valmis sai, järgnes sellele poolteist kuud head rahulikku ja üllatavat aega Hamburgis.
Ühesõnaga, Saksamaa pole seni olnud koht, kuhu ma väga kipuksin. Meeldib Lõuna-Euroopas, meeldib Põhja-Euroopas. Saksamaa on kuidagi nagu midagi vahepealset, mis ei tundunud nii köitev. Aga nüüd sattusime elukaaslasega Hamburgi – ja oli nii tore aeg. Ja nii ilus linn! Lugesin järjest raamatuid, tegin joogat – avastasin jooga enda jaoks. (Naerab.)
Hamburg oli tore eneseavastamise paik. Õue sa seal eriti ei vaadanudki?
(Naerab.) Eks ikka. Seal oli siis juba meeletult ilus kevad. Kui märtsis sinna läksime, vingus Eestis veel pikk külm talv, nii et buhvaikadega käisime ringi. Hamburgis oli juba viisteist kraadi sooja ja pungad puudel. Uskumatult roheline suurlinn, lausa ökokapitaliks nimetatakse seda Euroopas. Turistina sinna ju naljalt ei satuks. Aga Franciscol oli seal töö, ja mina sain head aega ja ruumi lihtsalt oma mõtetega Hamburgi kevades ringi jalutada. Väga mõnus aeg oli!
Oled sa avastanud, et mõtled mõnes asjas nüüd otse vastupidi kui 20aastaselt? Mõni ei-kunagi!-põhimõte, mis on vaikselt sinus oma nurgad kaotanud?
Usun, et palju rahulikumaks olen muutunud. Eks ma kahekümneselt tundsin kogu aeg seda lauljarahutust – et peab veel ja kohe järjest tegema ja arenema. No ikka see karjäärivärk – ja et mingit koduperenaist minust ei saa. Noh sihuke jutt nagu noortel lauljatel ikka ju…
Nüüd vaatan, et muidugi tahan ma ajada oma tööasja, aga samas ma õudselt naudin oma aega kodus – kas või perenaine-olemist. Kastan lilli, triigin – tunnen rõõmu sellest, millest ma ei osanud kahekümneselt üldse rõõmu tunda. Siis tahtsin ainult laulda, teha muusikat ja et oleks sõpradega fun – mida iganes, aga mitte rahulikult iseendaga…!
Taneliga koos mõtlesid ikka ka mingit rakukest ju?
Mis rakukest? (Naerab.) Mis see rakuke on?
Vanasti nimetati pereõnne ühiskonna rakukeseks. Tahtsite kahekesi iseendaga olla, see jäi silma Eurovisioonil nii Stockholmis kui ka Kopenhaagenis.
Kindlasti tahtsin siis. Aga nagu ikka, tahad oma boyfriendiga olla. Teine asi on see – kas sa tahad päriselt nagu pere luua ja päriselt nagu… maha rahuneda või nii… (haarab sõnal sabast). Ma ei saaks öelda, et ma praegu tahan hullult maha rahuneda. Aga mul ei ole enam nii tohutut ambitsiooni – laulja olla. Tollal, mäletan selgelt, kuidas ma mõtlesin – veel on vaja teha, veel on vaja areneda. Nüüd võtan asju kuidagi lihtsamalt. Mõistlikumalt ja tasapisi.
Mõni viimasel ajal loetud-kuuldud tark lause, mis võtab hästi kokku selle, mida sa just praegu elust arvad?
Üks tore ütlus, mis meelde tuleb, on minu hetke lemmikkirjaniku Eckhart Tolle sulest – sa saad kaotada vaid seda, mis sul on, mitte seda, kes sa oled. Inglise keeles kõlab ilusti: you can only lose something that you have, but you cannot lose some-thing that you are.
Eks see vist käib ka 30ndate juurde, et hakkad rohkem vaatama iseendasse. Ja lugema raamatuid, mis aitavad elust ja asjadest aru saada – ja kuidagi rahu sõlmima iseendaga.
Mõni värskelt puudutanud film?
Raske valida – filme olen ma sadu ja sadu vaadanud. Ma olen täielik maniakk, järjest ostan ITunes’ist. Eile vaatasime näiteks «Big Lebowskit», mis on lihtsalt geniaalne film. Nii naljakas, ja nii heade näitlejatöödega: Jeff Bridges, Julianne Moore.
Mõjus plaat?
Ikka bändimuusika, millest kuuleb ära head sünergiat. Brittide Kasabian. Ja ameeriklaste Kings Of Leon, mis koosneb vendadest ja lähedastest sugulastest. Eripärane vokaal ja sound, mida ei vaheta ära ühegi teisega – see loeb muusikas.
Ikka britid ja Ameerika, kuigi sulle peaks ju eriti kodune paik olema Portugal?
Ei, ikka Kadriorg on ainult minu kodu praegu. Lissabonis pole ma tükk aega käinud. Rohkem oleme Franciscoga Euroopas ringi vaadanud, reisinud. Mulle meeldib avastada uusi paiku ja uusi inimesi. Olen loomult selline püsimatu tegelane.
Miks sa Lissabonist eemale libised?
Sest ma ei ole seal olnud!
Mitu aastat Francisco su kõrval juba on?
Kolm aastat on. Aga ma ei taha sellest rääkida.
Milliseid tundeid-mõtteid tekitas teis tänavune Portugali eurolaulu pomm?
Ei ole näinud. Mis mõttes «pomm» – nii halb oli, või hea…?
Väljakutsuva sõnumiga. Plakatid pihus töölisklass laulis: tooge meile leiba, tooge meile veini, me ei kavatsegi suurvõimude tahtele alluda!
Nojah. Ma ei näinud.
Mida portugallased ise oma maa ja riigi olukorrast arvavad? Või poliitikast te ei räägi?
Ma ei ole nüüd kaua seal olnud ega oma silmaga näinud. Aga seal olles ja inimestega suheldes seda tõesti ju nii ei tunneta, et seal majandus omadega nii metsas on. Sest perede ja sõprade elu käib ju ikka edasi. Mina võin kõrvalt ainult aimata teadmatust ja hirmu kaotada kogutud raha või investeeringuid. Ma ei oska seda teemat kommenteerida.
Francisco D’Oreyl läheb hästi? Temal startis ka uus nullist lugemine?
Jah, tema sai nelikümmend 22. detsembril.
Tuline Ambur?
Ei, Kaljukits. Kuule, ma tõsiselt ei taha temast rääkida. Sest kunagi ei tea, kuidas elu läheb. Varem olen ma rääkinud suure suuga asjadest ja enam ei taha, et…
Mis keeles te räägite, kas ka eesti ja portugali?
Ei, inglise.
Kas sa Portugalis laulnud oled?
Mind kutsuti küll laulma Lissaboni ühele sealsete Eurovisiooni fännide üritusele, aga kahjuks oli see kuupäev mul tööga juba kinni.
See-eest tulid just laulmast Itaaliast…
Jah, Andres ja Merle Oper kutsusid meid bändiga oma pulma laulma.
Mida arvad eesti noorte superstaaride nelja hooaja saagist?
Mulle väga meeldis viimane – Liis Lemsalu. Tema on kindlasti nelja aasta üks tugevamaid. Mulle ta õudselt meeldib. Eriline hääl, ja ta ise on kuidagi sümpaatne ja armas. Tänavu olid üldse tugevad tüdrukud. Eriti Rosanna, kui ta Rannapi «Musta lindu» laulis. Väga tugevad lauljad kasvavad peale.
Sinu ajal oli «Kaks takti ette» märksa akadeemilisem, leebem võitlus. Kujutad sa ette, et oleksid 18aastase Väike-Maarja tüdrukuna tulnud otse superstaarisaate formaadiga kaasneva meedia turmtule alla?
No kuule, küll noored inimesed kohanevad – igaüks omal ajal, ükskõik millega lõpuks. «Kaks takti ette» oli küll tõesti nii, et käisid paar korda eetris, valmis ja kõik. Seda raskem oli ehk pärast kohe iseseisvalt hakkama saada.
Superstaarisaate kolm-neli kuud elu järjest kaamerate ja ajakirjanike ees on omaette hea trenn ja kõva kool tulevikuks. Ruudu tiim, kes saadet toodab, on nii professionaalne, et noored on seal kohe ümbritsetud oma ala parimatest tegijatest, kes suudavad neid aidata või ka kaitsta, ja õpetada neid õigesti mõtlema. Kas või kui keegi midagi halvasti kirjutab, et osatakse olla sellest üle. Neil on hea seljatugi sellest saatest kaasas.
Eks poistest on ikkagi Ott nelja aasta üks säravamaid tegelasi. Ja Liis… Põnevalt müstiline. Temast näed, et midagi on alles tulemas. Sellise saate pealt on tulevikku raske ennustada. Kaverdada etteantud žanrides teiste laule, see on suht lihtsam ülesanne. Keerulisem on hakata esitama oma häid originaallugusid. Nii et ka neid tahaks inimesed kuulata – see on proovikivi. Ootan põnevusega, mida Liis meile kunagi pakub.
Sinult on A.Le Coqi «Kiusatus» juba kolmas oma kirjutatud lugudega album…
Jah, mul on hea meel, et ikkagi võtsime ja pingutasime selle nii lühikese tähtajaga valmis. Võttis kõvasti möllamist, aga samas sain olla oma muusikas täiesti sees, ja see on õudselt mõnus tunne.
Ja sellest kasvas omakorda singlile «Tule-tule» ka video tegemine. Laulu peakirjast haaras kinni Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, kes tuli ja pakkus koostööd. Mul ei ole ju peale «Once In A Life Time’i» ühtegi videot olnud!
Kunagi sa nimetasid, et Eesti muusikaturul on videod mõttetult kulukas luksus?
Just, kallis projekt – mõtle kõiki neid kaameraid ja tegijate tööd nende taga! Me ei teeni bändiga nii palju, et saaksime seda endale lubada. Eesti mastaabis ehk suured nagu The Sun ja Smilers saavad.
Aga seekord meil vedas. Ja ka ilmaga – tulid just need selle suve esimesed kuumad 30kraadised päevad. Filmisime kaks päeva – Paldiskis tuulikute all ja natuke Laulasmaa rannas. Ootan ise ka põnevusega tulemust, video esitlus tuleb 30. juunil Pärnus klubis Sugar.
Jaanipäev ja suur Eesti suvi... Milliseid tule-tule-tulemisi lähiajalt ootad?
Jaanipäevaks sõidame Hiiumaale kadakate vahele. Kassari poolsaar ja Orjaku on meil sõpradega juba mitu aastat meie jaanipäeva traditsioon. Teine «kohustuslik» paik on mu vanemate suvekodu Porkuni järve juures Lääne-Virumaal.
Väike-Maarjagi on juba suvine kodu küllalt...
Jah, aga see Porkuni koht on ikka täitsa põldude ja metsade vahel. Paar nädalat tagasi just käisin seal. Ja lihtsalt olin mõnuga mitu päeva. Kastsime emaga lilli, pesime aknaid ja rääkisime tüdrukutejutte. Õhtul tegime pannkoogitordi.
Milliseid Eesti paiku portugali maitse kiidab-eelistab?
Just ka minu vanemate suvekodu – mis on nii ehedalt eestimaine, suurte põlispuude vahel. Mitte küll klassikalises mõttes vana talu. Pigem natuke isegi soveedi-aegne, mööbelgi pole meil seal teab mis super-vana. Aga eeskätt mõjub see loodus, ema ja isa hoiavad aia super korras.
Portugal ja Eesti asuvad otsekui sümboolselt Euroopa teine teisel serval – mida ühendavat oled täheldanud?
Kui kohalikega silmast silma jutu peale saad, leiad igal pool toredaid inimesi. Sõpradega suheldes ju lõpuks vahet ei tunnegi. Nemad on küll vanade traditsioonidega katoliiklased, meie alles hiljuti Nõukogude Liidust välja tulnud… Pole veel nii avatud, ka silmaringi mõttes. Me lihtsalt oleme nii noorukesed, ainult kakskümmend aastat, eks…
Aga mõni sarnasuse lihtne näide?
(Naerab.) Viimati Portugalis märkasin ja läksin õhinal vaatama ühtesid kadaka moodi puid. Aga need olid kõveramad, võrad teistmoodi…
Ahjaa – tursakala. Imestasin, et neil on see ka olemas. Kui meie küpsetame turska värskelt, siis nemad söövad seda rohkem kuivatatult või vinnutatult ja igasugu erinevate kastmetega.
