TARMO ja TOOMAS URB on kuldses keskeas, aga vennaste seiklusjanu pole kustunud. Tarmost jäi äsja maha naisuke lootusega, et vast mees väsib ja kosib ära. «Ütlesin: tibu, nii kaua sa ei ela,» muheleb mees.
Indiaanilaagri korraldamine eesseisval nädalavahetusel Pärnu lähistel tõi Tarmo Urbi (51) kõrval Eestisse ka tema venna Toomase (45). Kui Tarmo toimetab Eesti ja Ameerika vahet, siis Toomas Los Angeleses — Hollywoodile lähemal. Hiljuti rabas ta ka teleekraanil rolliga mainekas menuseriaalis «Alias».
Toomas, millest sa Los Angeleses elatud?
Viimased kaks aastat olen tegelenud näitlemisega. Paar projekti on käsil, aga elu on näidanud, et nendest maksab rääkida alles siis, kui nad on ka teoks saanud. Kindlasti öeldakse nüüd, et nimetab end näitlejaks, aga ühtegi tööd pole näha olnud. Näiteks «Aliases», mida näidati nüüd ka Eestis, oli mul üks rollikene. Kehastasin vene bandiiti, kelle Jennifer Garner (Hollywoodi täht, kes mängib seriaalis peaosa, agenti nimega Sydney Bristow — toim) väga meisterlikult elimineeris. Ma olen üritanud end orbiidil hoida. Üks mu sõber ütles kunagi, et peaasi on selles mängus püsida. Ühel hetkel juhtub see, et keegi annab sulle märkimisväärse söödu ja — siis sa lähed ja viskad selle palli korvi. Ettekandja tööd pole pidanud tegema. Olen ka reklaame teinud, osalenud Toyota ja BMW, ühes panga- ja õllereklaamis.
Kus ja kuidas sa seal elad? Ja kas Tarmo peatub sinu juures, kui ta jälle käimas on?
Meil on seal piisavalt ruumi. Kes kelle juures elab, ei ole oluline — me saame alati hakkama.
Aga Tarmo poeg Johann?
Tema on hetkel Kanadas, sai rolli uues teleseriaalis, mille võtted käivad. Selle aasta lõpus jõuavad esimesed seeriad Põhja-Ameerikas ekraanile. Kui see kujuneb menukaks, jõuab ehk ka mujale. Seal mängib veel näiteks Oliver Hudson, ja see mees, kes mängis seriaalis «X-Files» FBI üht juhtfiguuri Walter Skinnerit (Mitch Pileggi — toim).
Mis on saanud teie nõudmistest Kullassepa tänava korterite osas, mille Ivi Eenmaa linnapeana teile üüris ning Edgar Savisaar nüüd kui linnale kuuluva kinnisvara maha müüs?
Tarmo: Ah, mis me sellest Savisaarest sõimame! Ta lihtsalt, jah, müüs selle Kullassepa maha sellal, kuni me USAs olime. Kõik.
Toomas: Need on sellised asjad, mis on esile toonud meie kohta liikvel olevaid erinevaid arvamusi.
Tarmo: Mulle on väga tähtis teada, kes mind ei salli. Minu jaoks paneb see paika, millisel arvamusel ma iseendast olen. Ma võtan praegu komplimendina seda, et praegune Eesti valitsus mind inimesena ei salli, jälestavad mind — see on mulle kompliment. Mulle oleks ka äärmiselt solvav, kui need inimesed tuleksid ja patsutaksid õlale.
Sul on ju valitsuses sõpru olnud, Signe Kivi näiteks?
Tarmo: Noh, enam ta ju ei ole valitsuses.
Toomas: Minu arvates Eestil ei ole oma valitsust. See on pigem ülepaisutatud EÜE. Kui see oleks valitsus, siis oleks Eesti oleks riik, mitte Europe Union.
Kas te, seiklejad, kavatsete kord ka kindlama onni püsti panna, et ühe naisega seda elu lõpuni jagada?
Toomas: Annaks taevas aega — see on looja kätes, kui palju meile aega antud on. Sa oled veel piisavalt noor, et seda küsimust 50 aasta pärast kuskil lõkke ääres uuesti küsida. Ses asjas pole mõtet praegu pabistada.
Tarmo: Üks tüdruk siin ütles mõni kuu tagasi, enne kui ma USAsse läksin, et Tarmo, küll ma jõuan su ära oodata — ükspäev oled sa sellest ringikolamisest väsinud, küll sa siis mu ära võtad. Mina ütlesin: tibu, nii kaua sa ei ela…
See «tüdruk» on sinust noorem?
Tarmo: Kõvasti.
Teil on vist üldse raske end siduda?
Tarmo: Mina olen jäägitult sidunud ja truu naissoole kui sellisele tervikuna — ja ma arvan, et see on juba väga kõva statement.
Üks naisterahvas meenutas, kuidas sina, Tarmo, teda kunagi Tallinna vanalinnas jälitasid. Käisid järel, jäätiseostu käigus aga hingasid korra kuklasse…
Tarmo: Ma ei saa aru. Ma arvan, et see naine võiks end igaks juhuks kontrollida lasta. Nii haige jutt, et… Päris haige jutt.
Toomas: Meie kohta liigub igasuguseid jutte. Marlon Brando kirjutas kunagi sellise loo, kus keegi tütarlaps jalutas talle korterisse sisse ja ütles – sa oled Kristus, ma tean! Neid haigeid naisi on küll ja küll. Ma olen kuulnud ka jutte, kus keegi naine ütleb, et on olnud minu naine ja… Siin ei oskagi rohkem kommenteerida.
Kuidas teie suhtute Tallinnas peatselt toimuvasse geiparaadi?
Tarmo: Meie ei kavatse osaleda! Ha-ha-haa. Ma ütleksin, et mul on enda seksuaalelu piisavalt rikas. Mul ei ole vaja teiste inimeste seksuaaleluga tegeleda — kes kellega ja kuhu. See on igaühe sügavalt isiklik asi.
Toomas: Meil on Los Angeleses üks väga hea sõber, kes on homoseksuaal. Tema partner suri AIDSi. Me saame kõigest vabalt rääkida, välja arvatud ühest asjast — sellest, miks ei sallita pedesid. Ja kunagi läks jutuks, et Dalai-laama on igavene sitapea, et ta ei salli pedesid. Mina ütlesin, et kulla mees, mida sa räägid, Dalai-laama on ju Buddha maapealne kehastus. Kas sa heidad Buddhale ette, et ta ei salli kedagi? See teema on kuidagi väga paigast ära.
Tarmo: Loodus on ju selle paika pannud — on ju jing ja jang, mees ja naine. Kui ei saa hakkama selle teadmisega, siis peab see inimene ise tegelema sellega. Mitte teised.
Olete te oma eluga rahul?
Tarmo: Elu on nagu jõgi, ja sa ei tea kunagi, mida see toob. Kui sa oled selle käänaku peal, siis näed, mida ta toob, ja siis leiad ka mooduse sellel jõel püsida. Ma ei ole kunagi oma elu planeerinud, mul on olnud alati suund, mitte plaan. Ja kui sa selle suuna peale jääd, ongi see mingis mõttes plaan. Ja suund on olnud alati õige.
Mõni läheb raha nimel panka, aga tema elu jääb selle tõttu elamata. Mis minust oleks saanud, kui ma istuksin, 100 miljonit dollarit p…e all, ja jooksin kuskil palmi all apelsinimahla. Ma ei oleks siis siin.
Minu jaoks on kõige huvitavam ülesanne elada oma personaalset karmat. Mängida kedagi teist, kauboisid või indiaanlasi, ei ole pooltki nii huvitav. Ja enda puhul ma võin öelda, et mul on endiselt väga huvitav elada. Mind on endiselt põnevad asjad ootamas....
Toomas, jagad sa venna arvamust?
Toomas: Ah, ta räägib nii palju, et ma enam ei mäletagi, mis ta ütles.
Tarmo: Aga ma räägin siiralt!
Toomas: Tõsi, see oleks päris kehv, kui ei oleks endaga rahul.
Tarmo, oma sügava elufilosoofia vahel küünitad sa toolil iga naise järele, kes siit möödub?
Tarmo: Heh, loomulikult. Nagu ma juba korra ütlesin, meid geiparaadil ei näe. Ega siis see jutt ei tähenda, et siin (nõjatub vastu tooli seljatuge ja tähendab püksivärvlile) sõlm peal peab olema! See on osa harmooniast — ingel ja loom, neist oleme ehitatud. Ei ole mingit mõtet istuda puu alla, ajada silmad pahupidi ja minna nirvaanasse. Seda sa teed siis, kui sul keha enam ei ole. Mõlemad tahavad süüa, nii loom kui ka ingel. Kahjuks on nii mõnigi õpetus, mis käsib ühe neist hävitada. Aga see ei ole õige.
Toomas: Aastaid tagasi kohtusin indiaanlasest hõbesepaga. Ta kinkis mulle vaasi, mille peal olid ornamendid. Ta ütles, et ei tea, mis need tähendavad. Ma imestasin, et kuidas nii püha mees ei tea — aga tema soovitas mul naistelt küsida. Ja oligi nii. Neil on tööjaotus: mingeid asju teavad mehed ja mingeid naised. Ja teise territooriumile ei minda. Need teadmised kohtuvad teatud pühades tseremooniates.
Ja ühe pooleta tseremoonia ei toimi — peavad olemas olema nii mehed kui ka naised. Nii et harmoonia jaoks, ja ka vaimse harmoonia jaoks, peavad olema need asjad tasakaalus.
