Avaldame Ingrid Peegi järehüüde täismahus.

Nagu piksega pähe rabas see uudis. Öelda oleks nii palju, mälestused meenuvad järjest, aga kurbus suur ja sõnadeks vormida veidi raske.

Laval Kõmmari, psühhiaatriatöös Raivo Rätte, minu jaoks sõbrana ka alati ikka lihtsalt Kõmmari. Kohtusime temaga meie ühise sõbra Kristo Rajasaare kaudu – bändikaaslaste ja sõpradena võis neid palju koos näha. Suuremaks sõbraks saime Kõmmariga 2005. aastal, kui olime mõlemad esimese Rabarocki festivali korraldustiimis. See oli väga äge aeg: tegime üheskoos uut festivali ja sellega kaasneb alati mingi eriline ühtsusetunne ja elevus ning igatpidi ülimalt intensiivne ja ühendav aeg, kus kõik panustavad täie hooga ühe kõrghetke nimel – suurim rõõm on ju rõõmu teha, antud juhul siis pakkudes publikule erilist elamust läbi muusika.

Mõnus eluterve rõõmsameelsus oli see, mis Kõmmariga kohtumise alati toredaks tegi. Ingerisoomlase juured, nõuka-ajast soomlase tempel dokustaatides ja tihe ülelahe elu andis talle väga toreda aktsendi, ikkagi nagu meie oma soomlane (ja “soomlast saab usaldada” ütles ta ise), elav sild armsa vennasrahvaga. Temaga oli lahe jutustada. Imetlesin tema optimistlikku ja selget vaadet elule, võimet leida murepilvedest hoolimata taamal helendamas ikkagi mingi positiivne toon. Huvitavad olid vestlused tema töökogemusest psühhiaatriaõena, kummastav osa maailmast, millega ta ühe oma kutsumuse kaudu väga lähedalt kokku puutus. Kõmmari oli inimlik, hooliv ja empaatiavõimeline.

Mäletan üht oma esimestest Kosmikute live-kontsertidest (äkki oligi sealsamas Rabarocki festivali järelpeol Järvakandi kultuurimajas), kus ma kuskil lava tagaruumides hängides nägin koridoris äkki Kõmmarit basskitarr käes mööda tuiskamas, juuksetutt peas püsti, pika musta lava-põllepaelte vahelt paljad kannikad välkumas ja hõikamas: “Lavale!” – ja laval olemist kaifis ta alati täiel rinnal. Seda tema Kosmikutega laval pulbitsevat energiat jäävad fännid igatsema ja südamesoojusega meenutama. Muusika osas oli Kõmmari kirglik, eriti armastas ta muidugi Soome muusikat ja tänu temale teame me põhjanaabrite headest tegijatest palju rohkem. Muusika oli tema jaoks üks elu mahladest. Nagu kindlasti ka pere ja sõbrad, töö ja looming.

Minu kaastunne kõikidele Raivo lähedastele, sõpradele, kaasvõitlejatele ja fännidele. Head teed tähtede taha, kallis Kõmmari! Mäletame sind alati soojustundega südames ja suur aitäh, et meid selle aegruumi mängus oma säraga rõõmustasid!