Ingrid Tähismaa: Olin läbi põlemas


«Ma olen nutnud, aga viimasel ajal teen seda vähem,» tunnistab saate «Laulud tähtedega» staar, endine Kroonika peatoimetaja INGRID TÄHISMAA. Ingrid oli läbipõlemisele väga lähedal, aga ta võttis end kokku, et kindlustada vahvatele poegadele Oskarile ja Oliverile muretu elu.

 

Ingrid (40) jätab kõrvaltvaatajale uhke, enesekindla ja võimuka naise mulje. Naise, kelle elu koosneb glamuurist ja tähesärast. Kuid ka kõige tugevamad on haavatavad. Viimane aasta on Ingridi jaoks äärmiselt keeruline olnud. Ta veetis selle esimese kuu mitte midagi tehes, sest jõudu lihtsalt ei jätkunud ja masendus surus peale…
Igale mõõnale järgneb aga tõus ja nii on ka Ingrid end taas rajale saanud. Ta osaleb laulusaates, käivitab meelelahutusportaali TopTop, veab oma meediakooli ja teeb teletööd. Raskused on andnud Ingridile valusa, aga elus läbi löömiseks vajaliku õppetunni.

Kes on Ingrid Tähismaa nüüd, siin ja praegu?
Kahe armsa poja ema. Poisid on mulle elus kõige tähtsamad, ma pingutan nende nimel ja püüan neile eeskujuks olla. Olen uue meelelahutusportaali peatoimetaja ja mu ees seisab väga suur väljakutse. Kogemust teha meediaettevõtet täiesti nullist mul veel ei ole. Olen ka oma meediakooli mõnusalt käima lükanud ja tegutsen usinalt teles. Samuti olen üks saate «Laulud tähtedega» osaline, see toob mu ellu veelgi rohkem värvi.
#end#

Kardad sa midagi seoses nende väljakutsetega?
Elu on mind paksust ja vedelast läbi vedanud ning õpetanud kriitilistes olukordades toime tulema. Nii mõnedki situatsioonid tunduvad tuttavad, et teada, kust minna kaarega ümber ja kus maksab sekkuda. Ambitsioonikus ja edasipürgimissoov on kogu aeg minus olnud. Ma ei karda midagi.

Kas võimukal naisel on ka nõrkushetki?
Muidugi on. Aga, mis tähendab üldse võimukas naine!? Kui mees on juhtival kohal, siis ei osatata, et näe, võimukas mees.

Kuidas on tekkinud sinu kui võimuka naise kuvand?
Sellepärast, et ma julgen teha otsuseid, mis on naise puhul hästi harukordne, nagu ma olen aru saanud. Stereotüüpsed naised on kõhklevad ja toetuvad mehe õlale. Nad ei ütle ise asju välja, vaid käivad ümber nurga. Ma ei arva, et see peaks nii olema. Naised saavad väga hästi hakkama ja võtavad kriitilistel hetkedel isegi paremaid otsuseid vastu kui mehed.
Võib-olla on põhjuseks mu otsekohesus... Need, kes mind lähemalt tunnevad — mu sõprade ring, mis on väga lai —, nemad näevad mind hoopis teisest küljest, kuigi nad möönavad, et minus on juhiinstinkt täiesti olemas ja nad respekteerivad seda.

Oled sa olnud otsustusvõimetu?
Jah, korduvalt. Ma olen olnud liiga leebe ja kohati täiesti otsustusvõimetu. Ma saan alati aastaid hiljem aru, et oleksin pidanud tegema selle või teise otsuse, aga uskusin jätkuvalt inimesse, lootsin tema headusele, ja kõrgemasse võimu.

Seda nii tööl kui ka eraelus?
Nii tööl kui ka eraelus. Ja ma põen oma otsuseid. Kui ma olen kellegagi liialt otsekohene olnud ja vastutuse võtnud, siis elan seda väga enda sees läbi. Käin kodus ringi ja mõtlen, kas käitusin ehk liiga karmilt. See valmistab mulle tohutut sisemist piina. Ma olen kodus totaalne põdeja, aga väljaspool ei saa ma seda välja näidata, sest mulle on usaldatud vastutus.

Kõva koore all on pehme sisu?
Ma arvan küll. Nii palju kui ma ennast ja oma sõpru tean, usun, et paljud ei tahaks suhelda sisemiselt ja väliselt väga karmi tädiga. Ma kogen seda tihtipeale, kui uue tuttava leian. Ta suhtub algul minusse meedias loodud kuvandi põhjal. Kui olen temaga tunnikese vestelnud, siis ta ütleb, et issakene, sa oled hoopis teistsugune, sa oled täiesti normaale inimene, nii soe ja nii hea suhtleja, sinuga on mõnus rääkida. Aga las see minu väline imago jääb. Ja kui ma olengi sellise karmivõitu ja ambitsioonika naise võrdkuju, las ma siis olla. Ma ei hakka seda ise muutma, kui elu ise ei muuda.

Räägitakse, et Ingrid Tähismaa on nii tugev, et ei nuta mitte kunagi?
Mhhh....!? (Imestab.)

Kas sa oled pisaraid valanud?
Igal inimesel on hetki, kus tahaks kõik kuradile saata ja patja nutta ja ulguda. Aga viimasel ajal üha vähem, sest mul läheb nii hästi. Seda on piinlik öelda, Eestis ei tohigi seda teha, sest sa sõnud oma õnne ära. Sul hakkab halvasti minema, sest kohe leidub kümme kadedat, kes hakkavad sulle veel rohkem kaikaid kodaratesse loopima, kui nad seni on loopinud. Nad ei või taluda, et sul hästi läheb.
Selles mõttes suhtun ma reservatsiooniga kõikidesse väljaütlemistesse, et mitte hiljem oma sõnu süüa ja endale tuhka pähe raputada.

Räägitakse ka, et Ingrid Tähismaa läheb eesmärkide nimel üle laipade?
Oi, kes nii räägivad? Sa oled mingite täiesti valede inimestega kokku saanud. Ma pean sind kokku viima nende õigete inimestega, kes mind tunnevad ja teavad.
Aga mis see täpsemalt peaks tähendama, see üle laipade minek? Ma ei ole oma elus kedagi põhjuseta vallandanud. On võib-olla kaks inimest, kellega ma olen kokkuleppel lahku läinud s.t sõpradena. Mitte ühtegi vallandamist kogu selle aja jooksul. Minu teel ei ole laipu. Mind püütakse pidevalt laibastada millegi pärast. Minust sõidetakse üle. Ma ei vasta kunagi samaga, ma pigem vaatan mängu kõrvalt ja tunnen kaasa.

Võib-olla on see tingitud su edust, et sa lendad õielt õiele ja tuled alati võitjana välja...
Jah, see häirib inimesi, et kuidas selline edulugu võimalik on. See võiks olla tegelikult mu järgmise koolituse teema. Kuidas lennelda õielt õiele, ilma muda puudutamata. (Mõtleb.) Mhmhm, see on tõesti hea mõte — ma viin selle ellu.

Oled sa läbipõlemisele lähedal olnud?
Ma sain õnneks pool aastat vabamalt võtta. Olin läbipõlemisele lähedal eelmise aasta detsembris, kui tõstsin käed üles ja ütlesin, et lahkun Kroonikast. See oli ülim hetk, sealt edasi oleks võinud küll midagi sellist juhtuda, mis oleks hävitavalt mu tervisele mõjunud.
Pool aastat, mis ma olen rahulikult portaali üles ehitanud ja meediakooliga tegelnud, on olnud hindamatu väärtusega. Olen saanud asju läbi mõelda, mida tegelikult veel elult tahan, olen puhanud, reisinud ja saanud lastele erakordselt palju aega pühendada ning aias nokitseda ja kodu kujundada. See pool aastat on minuga imesid teinud.

Oled kui uuesti sündinud?
Tõesti, mul on uut energiat ja tahan jälle mägesid liigutada. Ma olin selle aasta jaanuaris nagu laip. Kui ma Kroonikast ära tulin, siis magasin terve jaanuari. Hoolitsesin vaid selle eest, et lastel oleks kõhud täis ja tuba soe. Ma ei jaksanud midagi teha. Meediakooli lõin veebruaris, sest jaanuaris ei suutnud ma ei kätt ega jalga liigutada. Lihtsalt olin. Eksisteerisin.

Või pigem vegeteerisid?
Ma vegeteerisin selle mõttes, et ma ei jaksanud midagi teha. Oma firma loomine oli plaanis, aga ma ei suutnud seda füüsiliselt ellu viia. See, et elu on mulle mõnusa pooleaastase pausi võimaldanud, on super.

Kes sulle tuge pakuvad?
Mul on kaks hästi vahvat poega, teismeliseikka jõudev kaheteistkümnene Oskar ja viiene pesamuna Oliver. Me oleme kogu perega muusikalainel. Oskar õpib Nõmme muusikakoolis ja Slide Fifty trummari Kallervo Karu käe all teist aastat trummimängu ja teeb koos kolmikutest lapsepõlvesõpradega bändi The One.
Kui nad mu juubelil üllatusesinejatena üles astusid, siis nii mõnedki inimesed nutsid saalis. See on nii liigutav, kui su poeg koos oma parimate sõpradega sulle sünnipäevalaulu laulab. Ma tahaks, et iga ema kogeks seda. (Ingridi silmad lähevad niiskeks.) See oli vapustav kogemus, pärast oli sünnipäeva meeleolu nii südamlik, et inimesed käisid ja kallistasid üksteist.
Oliver on ka väga musikaalne, ta laulab mudilaste lauluansamblis. Nad esinevad siis, kui linnapea annab sünnitunnistusi üle. Oliver saab sealt oma eduelamuse kätte, see on oluline. Lastel on eduelamusi vaja, need annavad elule palju juurde.

Millist eeskuju sa poegadele veel annad. Tahavad nad olla niisama kõrge lennuga kui sina?
Ma tahaks väga loota, et neil on ambitsioonid. Ma ei tõuka neid tagant, mul on hea meel, et neil on oma huvid. Ma ei nõua neilt midagi, mis neile vastumeelt on.
Emana olen nende tugi, nende backup (taustajõud — toim). Viin ja toon bändiproovist, olen meeleldi transa. See, kes on vajalikul hetkel toetav. Kui on vaja trummipulkasid, palun, kui on vaja tamburiini, ole hea ja mine osta. Nüüd kogume raha trummikomplekti jaoks, see pole odav lõbu. Ehk saame summa talveks kokku.
Mina oma rahuldamata ambitsioone laste peal välja ei ela. Olen saanud teha tööd, mis mulle tohutult meeldib. Otsustasin juba seitsmendas klassis, et minust saab ajakirjanik. Lisaks olen saanud laulda, tantsida, esineda.

Ennast näidata...
Just. Ennast teostada. Mul ei ole rahuldamata ambitsioone, mida ma tahaksin, et lapsed minu eest täidaksid, ma tahan, et nad leiaksid oma raja, oleksid õnnelikud õigeid valikuid tehes. Ma toetan neid sada, sada viiskümmend, kakssada protsenti. Nad võivad mulle iga kell loota!

Kas sa teed lastele näo, et kõik on korras, kui sul on raske?
Muidugi olen teinud teist nägu. Teisiti ei ole võimalik. Mulle ei meeldi oma laste ees nutta, kui mul on raske, sest siis on ka neil raske. Ma olen tugev ema.

Kas nad ei taju, et emal on raske? Või oled sa hea näitleja?
Ei, ma ei usu, et oskan piisavalt näidelda. Me oleme kogu aeg ninapidi koos ja muidugi nad tajuvad ja on hästi nutikad ja elavad kaasa. Nüüd, kui on palju tegemisi ja päevad on tihedalt kohtumisi täis, nii et ma ei jõua isegi süüa, siis nad ikka küsivad: ema, ega sa üle ei pinguta? Teevad ise ettepaneku nädalavahetusel kodus olla, et saaksin end välja puhata.
Samas mu lapsed näevad, et kui pingutad ja oled tubli, siis sa ka saavutad. Ma ei pruugiks seda kõike teha ja oleks ikka elus ning toimiks, aga ma ei oleks siis nii õnnelik. Nad näevad, et neid asju, mida ema teeb, on vaja selleks, et ema oleks õnnelik. Ja kui ema on õnnelik, siis on ka lapsed õnnelikud.

Pisem poeg emaigatsust ei kurda?
Ma olen kõik õhtud koos lastega. Siis on meie kvaliteetaeg. Mind näeb seltskonnas haruharva. On vaid valitud kohad, kuhu ma lihtsalt pean minema. Olen vähemalt kuuel õhtul nädalas laste päralt.

Kas lapsed on isaarmastusest puudust tundnud?
Kindlasti. Aga ma ei ole ainus ema, kes üksi lapsi kasvatab. Ja ma tean mitut äärmiselt toredat eesti meest, kes on kasvanud ainult emaga. Nad tõeliselt hoiavad oma peret, mõistavad naisi ja on väga emotsionaalselt intelligentsed. Ma usun, et üksikemal on võimalik poistest head mehed kasvatada.

Memmekaid Oskarist ja Oliverist ei tule?
Absoluutselt mitte. Ma olen nendega väga nõudlik. Neil on oma piirid ja vastutusala. Näiteks peavad nad kodutöid teha aitama. Memmekaid ma nendest ei kasvata.

Kas üksikvanem Ingrid otsib kaaslast?
Ma ei saa öelda, et ärkan hommikul üles ja hakkan otsima. See on nii, kuidas elu läheb. Kui kaaslane on kusagil olemas, siis sa tunned ta ära, kui temaga kohtud. Mõni asi lihtsalt võtab kauem aega, aga on seda väärtuslikum. Tark ei torma, eriti isiklikes küsimustes. Mul ei ole kuhugi kiiret. Mul on lapsed, ma olen olnud abielus... (Ohkab.) Ma juba tean neist asjust, tean, mille eest end hoida.

Ka sina vajad naisena hellust ja armastust.
Ütleme nii, et minu isikliku eluga on kõik korras ja ma olen jätkuvalt rahul.

Su süda on hõivatud või vaba?
(Naerab.) Kui ma seda isegi teaks.

Kuidas ei tea?
Ütleme nii, et olen segaduses.

Et justkui oled armunud ja justkui ei ole?
Ma ei tea, keda valida. Aga ma arvan, et minu süda ütleb seda ühel hetkel.

Kas elus on võimalik leida ainult üks kord see ainus ja õige?
(Vaikus.)

Oled sa oma elus ainsat ja õiget kohanud?
Kui ma abiellusin, siis mõtlesin küll nii, jah, et nii jääbki. Aga elu teeb oma korrektiivid. Ma arvan, et mul on vedanud, et need korrektiivid on mu ellu tulnud.

Kas esimene abielu oli vale?
Ma ei kahetse absoluutselt mitte midagi, elu on olnud ilus... Mul on tõesti toredad lapsed. Kui ma oleks teinud teised valikud, siis poleks mul selliseid lapsi. Ei, ma ei kahetse midagi. On nagu on. Ma vaatan ainult tulevikku ja mitte minevikku. Ma ei nuta mitte midagi taga. Mu elus on praegu kõik väga hästi.

Kui sa oma valiku teed, siis kas see võib viia uue abieluni?
Ma ei välista oma elus mitte midagi. Ma usun endiselt armastusse.

Kas sa läheksid saatesse «Tõehetk»?
Never-ever (mitte iialgi — toim) Miks? Milleks mulle seda vaja on?

On sul midagi varjata?
Igal inimesel on. Ei ole vaja hinge põletamist. Pean lugu nendest inimestest, kes suudavad enda ümber salapära säilitada, see on väga oluline omadus. Ma ei taha kõike teada inimeste kohta ja ma ei taha, et kõike minu kohta teatakse. Selline on minu elu põhimõte ja ma püüan seda järgida.

Kas sa oled saanud õppetunni — ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks?
Kindlasti olen. Kas sa näed ingli tiivanukke mu seljal kasvamas?

See, mida teed, tuleb ringiga tagasi…
Sa mõtled seda, kui mind parastati, siis kui mu abielu purunes? Et paras, nüüd said, mis tahtsid. Eks igaüks peab oma risti kandma, ju ma siis sain selle kätte. Palun väga.

Kas sa naersid parastajate üle või oli sul valus?
Ju siis oli see mu ametisse sisse kodeeritud. Kuna tegin kümme aastat ajakirja, mis rääkis kuulsuste eraelust, siis istusin iga päev tuumapommi otsas. Nii et ühel hetkel olin ise samas situatsioonis ja minu tuumapomm lõhkes.
Ju see oli mu saatus. See, millise mõnuga meedia mind materdas, see näitab... (Paus.) Aga toonitan, et see kõik on ületatav ja tühine, kuni endal on hing sees ja lapsed terved. See kõik on üle elatav.

Kas see intervjuu oli su jaoks piisavalt kroonikalik?
Oli küll.

Kas kahetsed midagi, mida rääkisid?
Ei.
(Ingrid vaatab ajakirjanikule niiskete silmadega otsa ja küsib: «Ega ma ei olnud liialt emotsionaalne? Laste teema ajab mind mõnikord nutma. Rõõmust.»)