Ärimees REIN KILGIST ilmus raamat. Väheste õnnitlejate seas oli kohal poliitik Edgar Savisaar. «Tulid miljonit küsima,» pomises–porises Kilk omaette, kui Ninasarvik saabus lillede ja neiuga Keskerakonna büroost.
Mis seob neid kaht, esmapilgul nii erinevat meest? Kas tõesti ainult poliitiku–sponsori suhe?
Avalikkus tunneb Kilki saksofoni mängiva ärimehena. Saksofon teeb auriku häält ja aurik jõuab palju. Nagu ka ettevõtja Kilk. Kuid see on pigem läbinähtav ametlik imago — näe, tubli kultuurihuvidega rahamees. Pikemalt silmitsedes võiks küsida, kas meie Rein on kui Forrest Gump või hoopis Roman Abramovitš?
Kes on Kilk?
Forrest Gump on ameerika filmikangelane, keda elu pillutas kui ullikest siia-sinna, ja ükskõik mida ta ette ei võtnud, saatis teda süüdimatult suur edu. Nii Forrest Gump kui ka Kilk olid tublid jooksjad. Kilk kuulus kunagi 10 000 meetris Eesti paremikku. Kilk alustas äri mesilastega, Forrest Gump aga krabipüügiga. Vahet ei ole. Forrest Gump sattus Vietnami sõtta ja siis sõjavastasesse liikumisse, Kilk moodustas Rahvarinnet, kuid hiljem on poliitikutesse ja poliitikasse suhtunud varjamatu irooniaga.
Roman Abramovitš on vene ärimees, miljardär, kelle esimesed tehingud sattusid hoobilt miilitsa huviorbiiti. Ka miljonär Kilgi esimesed ärid kurkide ja tomatitega äratasid KGB ja miilitsa tähelepanu. Mõlema mehe silmade all on lillad laigud.
Roman Abramovitš kuulus Jeltsini perekonna lemmikute hulka. Ka Kilk kuulus mingi aja Jeltsini meeskonda, aidates vene demokraatlikke jõudusid trükiteenustega. Abramovitš ostis endale Inglismaal jalgpallimeeskonna. Kilk arendab inglaste üht lemmikala, sõudmist, ja tahab olümpiale viia Eesti kaheksapaadi. Vastuoluline aeg ja kuju
Rein Kilk on äärmiselt vastuoluline kuju. «Kilgil on lemmikteemad, millest ta võib korduvalt mõnu ja innuga rääkida, ning järgmiste teemade puhul võib ta muutuda ootamatult sõnakehvaks,» avaldab Kilgi raamatu autor Peeter Raidla.
Kilgi ärisaaga võib jagada viide etappi: meeaeg, kirjastamisaeg, metalliaeg, erastamisaeg ja postmodernism. Kilgi vase- ja niklikoormad liikusid valdavalt Lõuna-Eesti kaudu ja loomupärane ettevaatlikkus ja kavalus ning määratu elukogemus aitasid mehel areneda.
Bisnis ise oli järgmine: nikkel maksis Venemaal 3000 dollarit, Saksamaal 7000 dollarit tonn. Kilk vedas seda 20tonniste veoautodega ning kogu kunst oli ellujäämises. Kirgastunud–karastunud metalliärimeeste kokkutulek toimus Olümpia 2. korruse restoranis, kus lõpuks oli vaid kolm osavõtjat: Kilk, praegu Monacos elav Toomas Tool ja Moskvas resideeriv Tõnu Leppik.
Viimane mees on meenutanud, et mõnikord löödi koorem üle isegi laeva peal. Kui nad olid vase Riias laeva laadinud, saabusid kuskilt piraadid–kaaperdajad ning võtsid koorma üle lihtsalt tugevama õigusega, sest neil olid paremad automaadid ja paremad dokumendid.
Segased ajad nõuavad segaseid inimesi.
Postmodernism
Oma postmodernismi-perioodil tutvus Kilk teise ellujääja tüüpi ärimehe Hans H. Luigega. Koos ja eraldi tegeldi innukalt sellise rahuliku ja pikaajalise äriga nagu kinnisvaraarendus. Kuid see on teine lugu.
Raamatuesitlusel kinnitas Kilk korduvalt, et ta ei ole oma viimast sõna öelnud, aga memuaare ei kavatse veel kirjutama hakata. Ei Kilgi käest ega raamatust saa midagi teada mehe kahest naisest ning neljast tütrest ja kahest pojast, rääkimata noortest armukestest. Seegi on teine lugu.
Edgar Savisaar: «Ta on söandanud võtta ette asju, millega teised pole julgenud riskida.»
Kuidas te end tunnete?
Suurepäraselt loomulikult.
Kas Tallinna volikogu esimehe koht on käes?
Miski ei ole kindel, kui see toimunud pole.
Kas Rein Kilk on olnud teie poliitiline partner läbi aegade?
Ma ei tea, poliitiline partner on ebatäpne väljend. Me oleme olnud väga kaua aega head sõbrad.
Ta on aidanud ajalehti välja anda?
Kilgil on tähendus mitte ainult Eesti mastaabis. Sellel, mida Kilk tegi ära Boriss Jeltsini materjalide trükkimisel ja levitamisel, on tähtsus kogu ühe kuuendiku planeedi saatuses. Kilk on ärimees, kellele poliitika pole kunagi olnud võõras.
Kuidas see Kilgil õnnestunud on?
Ta on söandanud võtta ette asju, millega teised ei ole julgenud riskida.
Kas teie aitasite ja kaitsesite teda?
Vaevalt, et keegi tol ajal mingit kaitset otsis. Meil kõigil oli oma missioon.
Nüüd olete jälle missiooniga Hundisilmast lahkunud?
Kui isamaa kutsub, tuleb ikka välja tulla.
Üldjoontes läheb ju ühiskonnal hästi?
Ega ma seda poliitilist seisu dramaatiliselt hinda. Kui vaadata Leedut ja Lätit, siis Eesti poliitika tõmblemised ei ole midagi ennekuulmatut ega haruldast. Teha nägu, et kogu Euroopa kannatab selle all — see on jutt pigem sisepoliitilistele kõrvadele.
Miks jätsite oma paksu «telliskivisse» kirjutamata aastad 1987/88. Need põnevad ajad, kui toimus Rahvarinde loomine, algas tutvus Kilgiga?
Loodan, et jaksan seda kunagi teha. See on keeruline, sest palju aastaid on möödas.
Mäletate kevadet 1988, kui tegite telesaate «Mõtleme veel» stuudios ettepaneku luua Rahvarinne. Kas see oli ootamatu mõte või jõudsite seda kooskõlastada?
Mõte hulpis ringi ju tükk aega. Eks ta saates oli eksprompt küll. Mäletan, et helistasin saate vaheajal Marju Lauristinile Tartusse, rääkisin Heinz Valguga ja vist Hagi Šeiniga, et kui ma selle käigu teeksin, et nad püüaks siis ka kaasa tulla. Ega väga kellegagi kooskõlastada ei olnud, sest igaüks oli tol ajal mees omaette.
Te olite tollal sellise tähtsa asutuse nagu Eesti Riikliku Plaanikomitee osakonna juhataja?
Minu positsiooni tolleaegses nomenklatuuris on tugevalt üle hinnatud. Ma olin üks paljudest, üks kolmekümne neljast osakonna juhatajast, kelle hulgas oli ka tulevane Isamaa liider Toivo Jürgenson, ja oli teisigi.
Rein Kilk: «See on liiga vara kirjutatud raamat.»
Kas kõik on õige, mis raamatus kirjas?
Ma ei ole seda läbi lugenud. Minu kolleeg Peeter Volkov on siin öelnud, et raamatus on palju puudusi ja liialdusi.
Kas olid nii Vene demokraatia isa kui ka Ostap Bender ühes isikus?
Täpselt niimoodi. Nii ma tegin. Ma arendasin demokraatiat Venemaal ega unustanud samal ajal väikest äri ajada. Siis kasvasin põllumajandusvaldkonnast suuremasse bisnisse.
Seal tuli lahendada probleeme nagu levi, turg, ja ka raha tagasi saada?
See oli nii varajane aeg, et kõik olid veel väga korrektsed. Sõna maksis. Siis olid inimesed rikkumata. Hiljem tuli hakata mõtlema lepingutele, allkirjadele ja tagatistele.
Nüüd oled kuuldavasti kinnisvaraäris alla jäänud Eesti maffiale? Viitan sellele krundi ülelöömise juhtumile Tartu maanteel.
Tilk tökatit võib ära rikkuda suure võipaki, kuid selle annab ka lusikaga välja visata. See ei ole mingi eriline probleem.
Kuidas mäletad Edgar Savisaart?
Nüüd on sõnas poliitik alati negatiivset varjundit. Mina sain Edgariga tuttavaks siis, kui sõna poliitik oli ainult positiivne. Kohtusime ühel IME (Isemajandav Eesti — toim) idee arutelul Tartu linna kultuurihoone saalis. Kõik tolleaegsed poliitikud, nagu Edgar Savisaar või Marju Lauristin, olid positiivse imidžiga. Nii on nad mulle mällu kinnistunud.
Kas see oli see kuulus koosolek, kus sa tõusid püsti ja ütlesid: olen mesinik Kilk, kas abi on vaja?
Ei, see oli pärast, 1988. aasta aprillis. Tutvus Edgariga algas varem, 1987ndal. Ta oli autoriteet, üks väheseid, kelle poole pöördusin teie-vormis, mida Edgar parandas, öeldes: oleme ikka sina peal.
Kes kelle Moskvasse viis?
Jeltsini kontakti vahendas akadeemik Viktor Palm, kes oli Moskva Ülemnõukogu saadik.
Kuidas naised ja lapsed elavad?
Las lapsed räägivad iseendast ise.
Mis su järgmine äri on?
Kui sinust kirjutatakse raamat, siis on see märk sellest, et tee ärimehena hakkab lõppema ja on aeg leida uus elukutse. Märk sellest, et oled loojuv inimene ja aeg on hakata puhkama. Ma tõestan, et see on liiga vara kirjutatud raamat.
Nii mõnigi maailmakuulus ärinimi on hakanud tõeliselt raha tegema alles 60aastaselt? (Ligi 90ne Heldur Tõnisson paneb siiamaani Ferrariga ringi ja hullab 40aastase sekretäriga, sekkub Peeter Raidla.)
Täpselt nii, kuid loodan ikka varem hakata raha teenima... Ja miks mitte kahekümnese sekretäriga?
Kus on sinu Ferrari?
Mul ei ole seda ega saagi olema.
Aga Maserati?
Ei saa olema.
