Uus aasta tuli ka Eesti Televisioonis ikka ABBA «Happy New Year’iga». Märtsis möödub Rootsi superneliku esiksingli «People Need Love» ilmumisest juba 40 aastat! Ju siis inimestel on vaja ABBA moodi armastust. Kroonika vahendab nelja erineva mehe ja naise muljeid-mõtteid lõppenud aastal ka eesti keelde tõlgitud raamatust «ABBA lugu».
Mart Juur (47):
Ei hakka siin lugejaid pikalt koormama oma isiklike ABBA muljete ja mälestustega, sest ilmselt kõigil minuvanustel on selle Rootsi nelikuga oma iseäralikud suhted…
ABBA oli tollal vaat et ainus Lääne bänd, kelle plaatide litsentsi Nõukogude Liitu – valuuta puudusel kartulite ja nafta eest – sisse osteti. Ja keda ka telekast näidati. Erilistel puhkudel, nagu uusaastaöö. Paljud eestlased mäletavad seda, nagu ameeriklased teavad täpselt, kus nad olid, kui tapeti president Kennedy, või mida nad tegid päeval, kui mõrvati Lennon… Eestlased teavad sama pühalikult, milline oli nende esimene oma ABBA plaat ja kuidas neil see õnnestus hankida. Selle saamislugu oli vene ajal seotud jubeda äri ja tohutute rahasummadega. «ABBA lugu» lugedes kerkib kõik see meie mälust toredasti pinnale…
Näiteks kui Rahva Hääles ilmus Komsomolskaja Pravdast tõlgitud hukkamõistev artikkel, kus räägiti, kuidas ansambel ABBA on vahetanud ideaalid raha vastu: kui nad varem laulsid armsalt «Honey, honey», siis nüüd aplalt «Money, money»! Ajalehetekst, mida paljud meist mäletavad…
Nüüd siis rootslase Carl Magnus Palmi kirjutatud ABBA-raamat… Siin on heas tasakaalus nende avalik imidž versus eraelu. Omavahelised suhted ning muusika, ühe või teise hiti sünnilood. Ka ühe ja teise ABBA abielupaari lahkuminekut väga isiklikult ja otse peegeldavate laulude – «Knowing Me, Knowing You», «The Winner Takes It All», «One Man, One Woman» ja «When All Is Said And Done». Ka ABBA eeskujude ja mõjude taust alates Beach Boysist. Edasi arenes ABBA kaasa Ameerika diskolainega, ja lõpetas technomuusikaga – seda on ju puhtalt nende viimane album «The Visitors». Olnuks põnev kuulda, mis oleks neilt sealt edasi tulnud…
{poolik}
Ka on see Carl Magnus avanud hästi, kuidas ABBA oma aja kontekstis mõjus – Rootsis ja maailmas. Meile Eestis paistis Rootsi ju tollal ülimalt vabameelne ja rikas maa. Seda üllatavam on lugeda, et veel 1970- ndate lõpul oli Rootsis vaid paar popmuusika-raadiosaadet, millest üks tänu «eetiliste ajakirjanike» tegevusele kinni pandi. Nii et tandem Andersson & Ulvaeus reisis Kariibi saartele inspiratsiooni otsima – ja oli õnnega koos, kuuldes seal hotellitoas raadiost ööpäev ringi aktuaalset popmuusikat.
Enne ABBAt ruulis Rootsis kohalik folk- ja šlaagermuusika. Edasi kohalik «progressiivne rock» – mis tegelikult ei seostunud päris proggega nagu brittide Genesis, vaid lihtsalt moe-vasakpoolsuse ja põhimõttega, et õige kunstnik raha ei taha ja igaüks võib pilli mängida…
Ma ei teadnud, et ABBA eluajal suhtus Rootsi meedia neisse nii negatiivselt ja tõrjuvalt. ABBA oli sügavalt individualistlik nähtus ega haakunud kuidagi sotsiaaldemokraatlikus Rootsis trendiks olnud vasakpoolsuse kommuuniga. Nii käis pidev jorin nende kallal, et nad teenivad liiga palju raha. Samas kui nende hiigelkasumist tiksus tubli kaks kolmandikku maksudena Rootsi riigikukrusse…
Eriti põnev on leida paralleele Rootsi ja Eesti eluolus sõjajärgsetest kümnenditest tänaseni välja. Eks me teoorias teame tagantjärele küll, et see hüpe, kus Lääs läks Ida eest kaugele ette, toimus alles 1970ndatel. Aga kosutav oli lugeda ABBA liikmete lapsepõlve ja nooruse lugudest meile nii sarnaselt kasinast olmest. Sama kohtab muide ka brittide Biitlite-biograafias, mis ilmus eesti keeles ju samuti lõppenud aastal.
Eraldi tasub märkida «ABBA loo» tõlke head toimetajatööd. Tänu joonealustele vihjetele on Youtube’ist võimalik kõrvale kuulata-vaadata pre-ABBA stiilinäiteid. Minu jaoks oli siin väga palju üllatusi, «Horoskoobist» eestlastele tuntud laule. Ei teadnud, et Anderssoni ja Ulvaeuse sulest nii suur hulk laule siis kohe ka eestindati. Rääkimata meil «Horoskoobi» saatest pööraselt populaarseks jäänud Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa duetist «Sulle kõik nüüd ütlen» – et originaalis oli see 17aastase Agnetha Fältskogi kirjutatud ja esitatud pala, mis ta hoobilt Rootsis edetabelite tippu viis.
Linkimine eesti popkultuurile annab raamatule kõvasti lisaväärtust. Suurem osa eesti varasest popmuusikast olid ju kaverid….! Mis on ühtaegu kurb tõdemus, samas ka lahe kogemus – näidates, et meile nii tihedana tundunud «raudne eesriie» ei pidanud tegelikult suurt midagi kinni.
Paralleelselt ABBA arengulooga hargneb ka neli põnevat isikulugu – kõik neli on ka omaette väga värvikad karakterid. Igaüks, nagu me kõik, oma veidruste ja kiiksudega. Lahe, et autor on osanud need delikaatselt kirja panna, muutumata toonilt ilgeks ajakirjanikuks. Näha on, et ta on hea huumorimeelega autor. Armastab oma kujutamisobjekte, olemata pime – näeb neis ka naljakaid külgi. Eriti muidugi see õnnetu Agnetha oma hädadega. Seegi kuulub rockmuusika juurde, et alati peab ansamblis olema üks «tume hobune»…
Omaette põnevad on peatükid ABBA mänedžerist Stikkanist – kuidas see mees pani Rootsis nullist püsti maailmamastaabis muusikaimpeeriumi. Kuidas tal tuli aina mitme tule vahel vingerdada ja, vaatamata edule, tema kole elulõpp üksildase alkohoolikuna. Õpetlik lugu – mitmeski mõttes.
Ja mis seda raamatut lugedes võiks veel meelde jääda – kui meeletult palju tehakse tipus tööd. Inimesed võivad olla ja ongi väga suured talendid. Aga samas, see rutiinne töö, mis vahel lausa tappis. Nii tandemit Andersson & Ulvaeus kui ka nende naispooli. Aga kokkuvõttes on see oluline ja mõnus, et ilma nende stuudio-tundideta, mis selles raamatus põhjalikult kajastuvad, polnuks ka ABBA maailmaklassi tulemust.
Lõpetuseks üks lugemissoovitus, mis ma ABBA-raamatust saadud emotsiooni pealt tooksin. Võtke, lugege otsa meie pagulaskirjaniku Karl Ristikivi «Päeva-raamat», üks ülipaks ja ülipõnev raamat – ABBAga samas ajas Rootsis toimuv paralleelne lugu. Ristikivi suri 1977, aga see raamat hõlmab aastaid 1957–1968. Mõelda, kuidas ühelt poolt ABBA liikmed seal elasid ja kasvasid, samas kui kusagil sealsamas toimetas eesti sõjapõgenikuna üksildane ja murelikkusele kalduv Karl Ristikivi. Sealt leiab tema kirjeldused elust Stockholmis ja tollasest Rootsi ühiskonnast…
Pluss veel üks huvitav nüanss – nimelt oli Ristikivi ka suur popmuusika huviline. Ja Eurovisiooni fänn! Õhtuti istus ta raadio ees ja neelas neid Rootsi raadio väheseid popmuusikasaateid. Ristikivi romaanide järgi teame, et tema suur huvi oli klassika – aga tegelikult tundis see mees tõmmet just aktuaalsete šlaagrite vastu. Ta ilgelt vihastas, kui Under ja teised sealsed väliseestlased helistasid siis, kui temal mängis edetabelisaade või käis Eurovisiooni-ülekanne. See päevik lõpeb küll 1968. aastaga, aga ma võin vanduda, et ju ta istus küüsi närides teleka ees ka tol aprilliõhtul 1974, kui ABBA «Waterlooga» võitis…
Ühesõnaga, «ABBA lugu» haaras kaasa. Lugesin huvi ja naudinguga, oli kurb, kui otsa sai – parim, mida ühe raamatu kohta saab öelda!
Merle Palmiste (41):
Huvitav oli lugeda, tekitas vastakaid tundeid… Näe, igal bändil ei lähegi nii hästi kui meie Sõnajalgadel – et inimesed armuvad, kolivad kokku, teevad koos muusikat ja nii õnnelikult elu lõpuni.
Ühesõnaga, ABBA-raamatus üllataski mind kõige enam see, et neid nelja naljalt enam isegi ühele pildile kõrvuti seisma ei saa. Uskumatu, et kunagised abielupaarid omavahel enam üldse suheldud ei saa. ABBAst on ju aastakümneid möödas. Kõik neli on oma eraeluga ju edasi liikunud – ma ei mõtlegi, et nad iga jumala päev peaksid neljakesi koos kohvikus istuma, aga kahju, et nad oma keeruliseks ja lahku kiskunud suhete puntrast ikka veel vist üle ei ole…
Iseenesest ju see pole artistide elus midagi enneolematut. Saadakse loomingulises palangus kokku ja sama tuliselt minnakse ka lahku. Lugesin ja noogutasin minagi mitu korda, et – just, täpselt nii see oli!
Raske elu, aga huvitav. Muidugi ei kujuta üks Eesti artist ette seda elu ja pinget, kui oled selline maailma kaliibriga staar – nii meeletu tähelepanu ja hullunud fännid. Nii et Agnetha tundis hetketi tõesti käegakatsutavat hirmu, et see rahvamass tuleb ja lömastab su surnuks. Suures show-bisnises peavad olema väga tugevad närvid.
Ilmselt venelased ja ameeriklased saavad staariks olemisega tõesti sünnipäraselt paremini hakkama.
Rootsi ABBA oli üllatavalt paljuski meie, eestlaste moodi «kodukootud». Nagu ka rootslaste põlglik suhtumine maailma välja jõudnud tähtedesse. Alles hiljem, kui ABBA juba pillid kokku pani, hakati tunnustama – et tegelikult te olite ikka väga kihvt bänd….
Mäletan, kui ABBA-film («ABBA: The Movie», 1977 – toim.) Tallinna jõudis. Läksime kogu klassiga Kosmose kinno vaatama. Siis olid kõik filmid ju vene keelde dubleeritud. Millegipärast lõikas eriti räigelt kõrva ja jäi meelde bassihäälselt sünge fraas: «A gde ABBA?» (Kus on ABBA?) Mõtlesin: jumal, kuidas tahaks kuulata seda filmi inglise keeles!
ABBA-naistest meeldis mulle kaua rohkem ikka blond Agnetha. Nüüd aga järjest rohkem Frida – lugesin ja vaatasin piltide pealt, et oskab nagu väärikamalt vananeda või… On endas vanade asjadega rahu teinud. Rääkimata tema põnevast ja uhkest elukaarest – Saksa sõduri sohitütrest Saksa vürstinnaks. Ei, ka Agnetha on oma pelglikkuses ja tõrksuses omamoodi sümpaatne. Aga mõned Frida elukäigud – kas just sellepärast, et ma olen ise ka Skorpion – tunduvad mulle kuidagi arusaadavamad.
Seegi oli üllatus, kui maast madalast nad muusikaga alustasid ja kui palju plaate nad kõik eraldi juba enne ABBAt olid teinud, mehed kumbki oma bändiga ja naised sooloartistidena – ka veel hiljem, juba ABBA kõrvalt ja pärast ABBAt.
Kõigi nelja elulood on eraldi põnevad. Ühelt poolt loed – kui võimas nelik, milline üleelusuurune menu! Ja samas – kõik neli on samasugused inimesed samade probleemidega nagu me kõik. Ja et ABBA parimatel päevadel oli neil nautimist ja rõõmu võimsalt just neljakesi koos.
Ja olgu pealegi, et nad enam kokku ei tule. Vahel ongi tark õigel ajal lõpetada. Nemad on inimestele nii palju aegumatult head muusikat kinkinud. Sattusin seekord aastavahetust Stockholmis veetma – eriline tunne oli ABBA laule just sealses ööelus nautida.
Tanja Mihhailova (28):
Aastavahetusel oli mul mitu kirikukontserti ja Vanemuise ABBA-tribuudi etendust. Mitu korda unustasin end lava taha lugema, nii et teised pidid hõikuma: «Auu, Tanja! Lavale!»
Põnev oli, kuidas need kaks meest ja naist juba tuntud Rootsi tähtedena omavahel kohtusid, paariti teineteisesse armusid, kihlusreisil Kreetale lõkketule ümber koos laulda proovisid – ja alles siis ka ABBAks kokku said…
Enne oli mul neist neljast oma ettekujutus vaid ABBA laulude ja videote järgi. Nende järgi paistis Frida alati Agnethast enesekindlam ja šefim naine. Üllatav oli lugeda, et algul oli risti vastupidi. Et tulenevalt raskest sõjajärgsest lapsepõlvest – kuna ta isa oli Saksa sõdur, siis põlati kogu tema ema peret Norras rahva reetureiks – kahtles Frida veel lauljana endas kaua, ja oli päevi, kus ta põdes voodist välja tulemata oma depressioone…
Seevastu Agnetha tuli 17aastaselt Stockholmi kindla teadmisega, et endastmõistetavalt saab temast LAULJA! Väga sarnane sellele, mida mina Kohtla-Järvelt Viljandisse ja hiljem suurde Tallinna kolides tundsin. Täpselt samuti, ma ka ei kartnud…
Nii et praegusel hetkel samastusin ma kõige rohkem ehk noore Agnethaga. Samas on mulle võõras, et ta Björniga abielludes hakkas kohe ka lapsi tahtma. Aga tollal oligi kombeks, et naised sünnitasid varem. Frida sai oma kaks last ju ammu enne ABBAt, lausa 16–18aastaselt! See, et ta siis Stockholmi lauljaks tulles jättis lapsed oma tollase mehe kasvatada… Mul puudub kogemus, et saaksin selle üle kohut mõista…
ABBA paaride lahkuminekud olid kurvad, aga paraku ka see käib elu juurde.
Naljakas oli, kuidas see nende geniaal-ne mänedžer tuletas nende eesnimede algustähtedest nime ABBA. Mis sest, et sama nime kandis Rootsis kalakonservitehas. Julge tegu – ma ei kujuta ette, et ükski bänd Eestis julgeks võtta nimeks näiteks «Sprotid».
Ka meeste lapsepõlvest ja tormilisest noorusest oli huvitav lugeda, aga mulle mitte nii haarav kui just naistest… See on muidugi tore, et need kaks ABBA-meest, Björn ja Benny, kohtusid nii noorelt ja sobisid kohe kokku suurepäraseid laule kirjutama – ja et nende loominguline sõprus kestab ABBA suhetest kõige kauem veel tänasenigi.
Urmas Väljaots (30):
Mind üllatas tegelikult kõige rohkem see, et need kaks meest, Björn ja Benny, on sellised põhjamaised «mühakad», kuigi rootslased ja võiks arvata, et rafineeritumad, rikkalikuma kultuuriga, aga sisimas ikka Rootsi «kodukootud» sõnaahtrad popsid. Mitu korda ütlesid nad raamatus välja: mis neil tüdrukutel selle või tolle kohta ka arvata oli, et me ABBA-laulud nüüd «Mamma Mia!» muusikali panime, või mida nemad ka sellest teavad…
Osalt on see kindlasti õigustatud, need kaks meest olid ju ABBA mootorid, kirjutasid laulud ning võivad autoritena nendega teha, mida tahavad. Kuid ilma naiste eriliste häälte kokkukõlata poleks ABBA ju ABBA! Meeste jutust jäi mulje, nagu oleks tüdrukutel vaat et kaanekaunistuse roll olnud. Kuidagi väga lihtsakoeliselt või taktitundetult räägivad nad ka sellest, kui suurepärast asja nad tegid. Meil on pigem ju heaks tooniks, et lased teistel end kiita. Samas on see ka väga rootslaslik, et ei osata ennast ja oma läbielamisi läbi iroonia või huumoriprisma näha, nagu peen inglise huumor näiteks – kuidagi väga üheplaaniline… Nagu see mitu korda ka raamatust välja tuli, et nemad tegid väljamaal pressikonverentsidel enda meelest nalja – aga nali kukkus välja nii, et kas nuta või naera… See oli üllatus. Sest ABBAt teavad ju kõik, kuid inimestest suurepärase muusika taga teadsime seni vähe.
Üllatas, et ABBA võis paljuski käituda nii «kodukootult», ka laval pakkuda pigem ontlikku kogupereshow’d, aga samas olid nad ikkagi hinnatud kui maailmaklass! Eesti lapsekingades show-bisnisele võib see mõjuda kindlasti toonusttõstvalt: et näe, pole midagi ka väikeriigi artistidena Euroopasse või lausa maailma välja murdmine nii lootusetu – rootslastel 40 aastat tagasi ju õnnestus!
Kuigi neil on siiski viis korda rohkem valikut. Pluss õpetlik teadmine, et edu ei tulnud ka Rootsi õuele niisama, selle saavutamiseks tehti meeletult tööd ja pingutati. Ei oldud enesega rahulolevad. Isegi kui jälle järgmine maailmanurk vallutatud oli, ei jäädud enda naba imetlema, vaid pingutati tööd teha – veel paremini, kõrgemale ja kaugemale… Võeti, lauldi hispaania keeles, Ameerikasse mindi uurima õiget diskotümpsu tegemist, sõideti Barbadosele laule kirjutama, et irduda kohalikust Euroopa kontekstist ja rootslaste – meile nii sarnasest – provintslikust õelusest. Sest tollal ei tuntud Rootsiski ju õieti Lääne muusikat, nagu mulle üllatuseks selgus. Nad olid heas mõttes perfektsionistid ja see on oluline, sest kohalikus konkurentsis saavutatav tipp ei ole kaugeltki sama tase, mis rahvusvahelises konkurentsis. Samas jäädi väga lihtsateks edasi – maailmastaaridena elati ikka Stockholmis ja käidi kohalikus klubis tantsimas. See on sümpaatne.
