Kas olete riigikokku pääsemise üle rõõmus? 
Jah, eks ma muidugi olen, sest 820 inimest on mulle oma hääle andnud ja neid ma nüüd ju esindan. Eks ta on selline kahetine emotsioon.

Esimese hooga jäite välja - kas jõudsite selle mõtte juba vahepeal maha matta?
Ma ei erutunud küll üleliia, sest ma ka ei panustanud kampaaniasse eriti. Ja ma ei saanudki seda teha, sest mul oli parasjagu festivaliperiood käimas ja olin sagedasti Eestist ära. 

Riigikogulaseks olemine on täiskohaga ettevõtmine. Mis saab teie muudest tegemistest: filmiprojektid, bänd?

Bändiga on õnneks nii, et esinemised, kui neid on, on nädalavahetustel - ei tohiks nagu tüli tekkida, lihtsalt veidi rohkem väsitav võib olla. Olen ka eelnevalt käinud pikki aastaid täiskohaga tööl ja hetkel olingi juba üle aasta vabakutseline. Aktiivsem filmiperiood sai mul eelmise aastaga läbi: tegin nelja aastaga neli tundi filmi. Praegu on selline kogumisperiood, vaikselt valmistan uusi asju ette. Neid on päris mitu: film, mõned teatriasjad. Nende otsene tootmine ei ole kuupäevaliselt teada, kõik on ooteseisundis. Ettevalmistusperiood, nagu ikka. Üks väike, lühikene, hästi väikese eelarvega animafilm on tegemisel, kus me nüüd operaatoriga käime ja pildistame objekte ja paneme arvutis kokku. Täiesti tehtav.

Kas on julgem minna riigikokku ka, kui üks bändiliige, Mihkel Raud, seal juba ees istub?

On küll, jah, ta istub teadupärast mu selja taga. Oleme suhteliselt ligistikku seal, debütandid nagu me oleme. Selles mõttes on ka muidugi vahva, et meie andmetel on Singer Vinger nüüd ainus jätkuvalt tegutsev rokkbänd maailmas, kelle liikmetest üks kolmandik on parlamendisaadikud.

Kas on ka hirmu, et riigimasinas hakatakse kultuuriinimese hinge murdma või kistakse poliitmülkasse?

Kardan küll. See väide, et poliitika on kipub olema veidi räpane mäng, on paraku tõene ja mõneti kisub päris vastikuks ära. Ühest otsast on ta ju alati rahaga seotud ja raha teadupärast rikub inimest ning suur raha rikub ka suurt inimest. Need ütelused on kahjuks küllatki tõesed ja peale kõige muu rikub võim inimest. Ega's midagi, tuleb sinna sooja pea ja külma kõhuga - või vastupidi - minna ning katsuda selg sirge hoida. Loodetavasti ei lähe asi nii hulluks, et peaksin oma kõlbelisi seisukohti ja "mina" murdma hakkama seal. Usun, et kõik loodavad ja ka need kodanikud, kes on selle tee valinud, loodavad samamoodi, et nad jäävad enesele truuks ja kõlbeliselt kindlaks oma ilmavaatele ja oma muudele tõekspidamistele. Elu aga näitab pahatihti midagi muud. Peale selle ei olda seal paratamatult ju üksiksõdurina rindel, vaid paljud otsused on kollektiivsed. Üksi oled sa vaid üks hääl paljudest. Ma pole üksiksaadik ju, nii-öelda.

Kuidas olete rahul valimistulemustega - kas mõnede valitute üle on eriliselt hea meel?

On ikka, loomulikult on, aga ma ei tahaks hakata nimepidi ette lugema, et need ja need seltsimehed tegid tuska, et sinna said, ja nendest on häämeel. Vanadest olijatest on muidugi hea meel. On hea, et mõned tõelised professionaalid poliitikaväljal ikka on. Ükskõik, kui toredad, head, meelekindlad ja oma vaadetelt sarnased inimesed seal muudelt aladelt on - kui see protsent on liiga suur, siis tekib teatav peataolek. On hea, kui neid pole liialt palju, kuigi värsket verd on teisalt samuti vaja. Sisseelamine sellesse töösse, ma ei kahtle, võtab ikka aega.

Olete ka mingeid ettevalmistusi juba teinud homseks päevaks?

Loomulikult. Mul on isegi osad ettevalmistused ja mured garderoobiga seotud. Avastasin, et mul pole ühtegi kraega valget särki. Pean homme hästi pidulik välja nägema. Pidulik olen küll, aga olen vist sunnitud oma kõige esinduslikuma musta särgi selga panema. Vast ei solvu keegi. Mul on kõik valged särgid, just vaatasin, ilma kraeta. Olen kuidagi niimoodi oma valikuid teinud. Kõiksugu asju on mulle ka saadetud - see tekst, et ma sellega tutvuks, mis homme tuleb pidulikult ette lugeda. CVd ja muud asjad, see tuli täna hommikul kõik kobarana. Kuigi mind oli hoiatatud, et selline asi suure tõenäosusega võib juhtuda.

Milliste teemadega kavatsete hakata esmajoones riigikogu liikmena tegelema? Mis on need valupunktid?

See on ju teada, mis üldisel tasandil meie riiigikese kõige valusamad punktid on. Justnimelt selles vallas suudaksin kaasa rääkida kindlasti. Ennekõike see, mis ühesõnaliselt võetakse kokku kui sotsiaalvaldkond. Aga ka haridus ja kultuur.

Kuidas sobib kultuuriministriks Indrek Saar?

Eeldan, et ta on täiesti suurepärane inimene sellele kohale. Tinglikult võttes on ta väike kultuuriminister olnud sellest ajast saadik, kui ta Rakvere teatri direktoriks sai. Võibolla ei ole ta nii pädev kõigis kultuurivaldkondades, aga mis puudutab teatrit, televisiooni, rääkivat meediat ja muud sellist... Ega minister ei peagi olema ülipädev iga ala ekspert. Nagu me näeme, siis kipub minister olema parteiline ametikoht ja seal on oluline, et koha peal oleks väärikas inimene, kes asjast aru saab, mitte süvitsi selle ala ekspert. 

Millega tuleb uuel kultuuriministril kindlasti tegelema hakata?

Paratamatult on kõik need teemad rahadega seotud. Kultuur on valdkonniti alarahastatud, ehkki kas just kõik... Eks ta peab võitlema, et saaks normaalset rahastust, ja seda ma räägin ennekõike Eesti kino seisukohalt. Ja võibolla ka tasakaalustama veidi seda üldpilti, reguleerima, et see väga kiiva ei kisuks. Pahatihti ikkagi kipub nii olema, et ühel hetkel midagi soositakse, push'itakse, hellitatakse mõõdutundetult, samal ajal kui teised valdkonnad kiratsevad. Eks ta ongi keeruline: vaeses riigis, vaesel ajal. Aga jah, võitlema peab selle nimel.

Tänud vestlemast! Ilmselt tuleb teil nüüd kohaneda ka pideva meedia jaoks kättesaadav olemisega, millega on teil kultuuriinimesena tõenäoliselt esmalt keeruline toime tulla. 

Paraku-paraku, nii see saab olema. Põgeneda pole kuskile, pean selleks valmis olema. Praegu on see jutt selline mullisarnane ja üldistusi tegev, aga eks ma mingil hetkel olen võimeline ka konkreetsemaid vastuseid andma.