INTERVJUU: Värske "Kartulite ja apelsinide" seriaalitäht Lauri Liiv räägib, millised suhted on tal psühholoogidega
Laulja Lauri Liiv mängib kogu selle hooaja Soomes muusikalis "Hüljatud", Eestis jõudis aga TV3 uues sarjas "Kartulid ja apelsinid" teha esimese telerolli psühholoog Viviani (Elisabet Reinsalu) assistendina.
Kas psüholoogitöö sarjas vastas sinu ettekujutusele sellest, kuidas psühholoog töötab?
Ma ei ole vast õige inimene vastama sellele, sest ma ei ole ise kunagi psühholoogi abi vajanud ja ma ei tea, kuidas päris psühholoogid töötavad. Küll aga sain ma aru, et psühholoogid või üldse inimesed, kes väga huvituvad psühholoogiast, vajavad ise sageli psühholoogi abi. See ei tähenda, et nad ei suudaks teisi abistada, aga nad ei pruugi suuta ennast abistada. Vivian siin sarjas on kindlasti inimene, kes vajab kõrvalt tulevat tuge ja nõustamist.
Kas sul päriselus on tuttavaid psühholooge?
Tuttavat elukutselist psühholoogi mul ei ole, tunnen paari inimest, kes võtnud vastavaid kursusi, aga ei ole praktiseerivad psühholoogid. Küll tunnen ühte psühhiaatrit, aga see on juba teine klass.
Järelikult ei ole sul psühholoogi abi vaja läinud...
Mina olen selline inimene, et ma abistan end ise nii, et üritan probleeme ennetada. Kui ma näen, et hakkab tekkima elus mingi probleem, siis ma räägin sellest ja katsun selle ära lahendada. Püüan õigesti mõelda ja seetõttu ei ole suuri prohmakaid tekkinud. Muidugi ei ole ma mingi puust poiss ja eks kõigil tuleb ette nõrkusehetki. Siis saab perelt ja sõpradelt abi.
Millega oli elu esimest sarjarolli tehes kõige raskem harjuda?
Küllap kaameraga harjumine oli kõige keerulisem. See töö on muusikateatri spetsiifikast nii erinev. Muusikalis saad teha suuri žeste ja igati laiutada heas mõttes, aga kaamera ees pead selle kõik maha tõmbama. Ma ju sarja näinud ei ole ega tea, kas ma sain sellest lahti, aga meil oli suurepärane võttetiim ja arvestades, et nad palju märkusi ei teinud, siis ma oletan, et kõige hullem ma ei ole. Aga eriti esimestel võtetel mõtlesin kül selle peale, et pigem tee vähem kui et teed liiga palju. Ma tegin oma rolli nö kõhutunde peal ja seetõttu on nii põnev kui ka hirmutav, mis sellest kokku tuli.
Nüüd midagi ka sinu põhitööst ehk muusikalist.
"Hüljatute" proovid algasid mais ja etendus jõudis Tampere teatris lavale septembris. Mul on seal üks keskseid rolle, tegelase nimi on Enjolras. Tänaseks oleme seda mänginud 60 korda ja sel aastal rohkem etendusi ei ole, nüüd tulin Eestisse. Uuel aastal on ees veel 80 etendust.
Kui tihti seda mängitakse?
Viis etendust on nädalas. Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev on vabad ning laupäeval toimub kaks etendust. Nii et päris korralik trenn.
Kas rollid on dubleeritud?
Jaa, me teeme täpselt 50/50, aga neil etendustel, kui ma ei ole Enjolras` rollis, teen kaasa ansamblis ja väikseid sutse, nii et tööl ikka.
Ja mis ajaks need plaanitud 80 etendust mängitud saavad?
Aprillis on viimane etendus.
Arvata võib, et publikut käib teil üle Soome?
Jaa, tükile tehti üleriiklik turundus ja rahvast käib üle riigi. Õnneks on kriitika olnud ülipositiivne ja publiku huvi meeletult suur. Kõigil etendustel on saal täis.
