Grammy auhinnaga pärjatud dirigent PAAVO JÄRVI on abielus kauni venelannaga, kasvatab kahte tütart ja kogub veine. Paavo juhatab USAs Cincinnati sümfooniaorkestrit. 2010. aastal usaldatakse mehele aga Orchestre de Paris, mis teeb temast maailma tipp-10sse kuuluva dirigendi.


Istun Eesti Riikliku Sümfoonia Orkestri (ERSO) tagasihoidlikus büroos. Paavo Järvi kontserdini on jäänud kaks päeva. Mööda läheb Austraalias karjääri teinud dirigent Arvo Volmer. Küsin temalt, mis on Eesti dirigentide saladus.
«Me esindame kõik veidi Peterburi koolkonda, meil on oskused ja me saame ka aru, et väikses Eestis ei ole mõtet omavahel konkureerida,» sõnab Volmer.
Paavo Järvi (45) on küll õppinud Los Angelese Filharmoonia Instituudis Leonard Bernsteini käe all, kuid ta isa Neeme Järvi (71), pikaaegne ERSO peadirigent on Peterburi koolkonna esindaja ja Jevgeni Mravinski õpilane.
1980. aasta alguses lahkus Järvide perekond Ameerikasse. Nad kasutasid ära pragu Afganistani sõja puhkemise järel ja Moskva olümpiamängude eel veidi lotendama kippunud raudses eesriides.
Läksid 17aastaselt Ameerikasse. Harjusid kiiresti?
Aastaid ei harjunud. Me oskasime ainult eesti ja vene keelt. Koolis võeti mulle ja õele Marikale inglise keele õpetaja. Väga raske on, kui sa kedagi ei tunne ja ka eluviisi ei tea. Me olime teistmoodi, väikesest Eestist. Iga elementaarne detail oli uus: pitsa, hiina toit, riided.
Eestist lahkumine oli loomulikult vanemate otsus. Sellises vanuses tahad ikka Ameerikasse minna, kui sa ei kujuta ette, mis elu ees ootab. Neil oli õnneks suur tutvusringkond ees. Isa oli Metropolitan Operas dirigeerinud ja ta oli muusikute ringis tuntud inimene. Tõenäoliselt tuntumaid eestlasi tol ajal.
Kui ma tagasi vaatan, siis mõistan, kui raske võis olla see pööre vanematele ja mis võisid olla tagajärjed, kui neid ei oleks välja lubatud. Siis oleks nad võinud väga palju kaotada.
#end#
Nii karjääri punases Eestis kui ka seal?
Ajad olid karmid. Inimesi karistati puht põhimõtte pärast. Suhtumine lahkumisse kui oma maa reetmisesse oli nõukogude ajal haiglaslikult vale. Nõukogude aja inimväärtused, hüpnootiline patriotism - see oli kõik haiglaselt vale.
Kas sul oli selleks ajaks kool läbi?
Õppisin Georg Otsa muusikakoolis. Ameerikas sain sisse Philadelphia Curtise Muusikainstituuti, mis on väike tasuta privaatkool. Seda loetakse Ameerika parimaks. Kui sind sinna võetakse, siis makstakse kõik kinni, kaasa arvatud stipendium ja isegi klaver antakse koju kaasa.
Kuidas sa oma abikaasat kohtasid?
See oli Londonis üheksa aastat tagasi. Mu abikaasa on venelanna, viiuldaja, esinejanimega Tatjana Berman (28 a - toim). Ta kolis 14aastaselt Inglismaale.
Ma elasin Londonis, kus mul on palju tuttavaid muusikuid. Üks mu sõber rääkis, et tunneb huvitavat ja vahvat vene tüdrukut, kes võiks mulle meeldida. Aga mul ei olnud aega tutvuda. Läks kaks aastat mööda ja sõber kutsus meid mõlemaid oma sünnipäevapeole ühte džässiklubisse. Saime seal tuttavaks ja edasi läks kõik iseenesest. Ma olen tagantjärele selle õhtuga väga rahul.
See kõlab kui klassikaline lugu. Uusväliseestlased suhtlevad tihedamalt omavahel või samast kultuuriruumist pärit inimestega.
Kui me 1980. aastal Ameerikasse sõitsime, ei olnud Tatjana veel sündinud. Seega vaatasime lapsepõlves erinevaid multifilme. Arvasin pikka aega, et ma pole abieluks sobiv inimene.
Kus su perekond hetkel on?
Abikaasa on koos lastega Cincinnatis. Nelja-aastane tütar Lea käib juba eelkoolis. Kahene Ingrid on veel päris väike. Abikaasa on seal väga rahul. Tatjana mängib palju kammermuusikat. Ta on lõpetanud Londonis Royal College of Musicu.
Kui tihti sa oma Eesti juuri rõhutad?
Igal võimalusel. Vanemad on meid nii kasvatanud. Kui Eestis ringi käia, siis siin usutakse, et meid tuntakse. Kuid tegelikult suurem osa normaalseid inimesi ei tea, kus Eesti asub. Võib-olla tuntakse heliloojat Arvo Pärti. Eestile tuleb teha propagandat. Meist räägiti viimati suurelt, kui oli pronkssõduri lugu. Eestist ei kirjutata kuude kaupa ridagi.
Kas sa olid juba 1999. aastal nimi?
Ma ei tea. Grammy auhind tuli plaadi eest aastaid hiljem ja ma olen uhke, et see sai tehtud Eesti jõududega, Eesti orkester ja tütarlastekoor Ellerhein, ainult helilooja oli mujalt - soomlane Sibelius. 
Su interneti koduleheküljel saab plaate osta?
Profokofjevi 5. sümfoonia müüs kahe kuuga 14 000 plaati, mis on klassikalise muusika jaoks väga hea tulemus. Ka 5000 müüdud plaati on hea tulemus. Plaate ostetakse vähe.
Kas su sissetulek sõltub plaadimüügist?
Üldse ei sõltu. Kui peaksin ennast plaatide müümisega ülal pidama, oleksin näljas. Plaadistamine, eriti klassikalise muusika plaadistamine on minu jaoks kroonika. Heliloojatest jäävad maha teosed, nende nimi kõlab ka pärast surma. Me mängime ju siiani Beethovenit, Mozartit... Kui dirigendid ära surevad, on ainsaks jalajäljeks plaadid. Mu jaoks on see väärtus.
Kas lugu kõlaks teisiti, kui plaadil oleks dirigendi nimeks Neeme Järvi?
Kindlasti. Ühed loovad, teised interpreteerivad. Me otsime nootidest seda, mida varem leitud ei ole. Kõik Profokofjevi 5. sümfoonia plaadistused on erinevad, aga noodid on samad. Ka Shakespeare'i «Hamletit» saab alati erinevalt mängida.
Kas sa tunned end rahaliselt mugavalt?
Saame hakkama. Muusikute jaoks ei ole raha motivatsioon. Klassikalise muusikaga rikkaks ei saa. Raha tuleb nii palju, et saab ära elada.
Mis autoga sõidad?
Cincinnatis on tõesti autot vaja. Seal ei ole isegi kõnniteed. Meil on üks linnamaastur ja üks väike BMW. Ma olen seal igal kuu kolmandal nädalal.
Lauljanna Annely Peebo reklaamib American Expressi pangakaarti. Mis on sinu krediitkaardile kirjutatud?
Mulle pakuti sama võimalust, aga ma loobusin. Mul ei ole vaja reklaamida kaarti, mis on mul juba 15 aastat. Taolises reklaamis on mõtet osaleda, kui see toetab klassikalise muusika maailma. Soovisin, et pank tuleks aastaks ERSO sponsoriks, aga sellega ei oldud nõus. Võib-olla järgmine kord. Sponsorlus on Eestis veel lapsekingades.
Räägitakse, et Londonis on sul midagi ilusat?
Mul on üks korrus Londonis Notting Hillis. Ma ostsin selle paarkümmend aastat tagasi, kui hakkasin Ameerika ja Euroopa vahet reisima. Mulle ei soovitatud seda aiaga korterit soetada, sest Notting Hilli loeti halvaks rajooniks. Võtsin siiski, sest vajasin suurt pinda. Vaevalt, et ma jaksaksin täna seal midagi osta. Hinnad on tõusnud nii kiiresti.
Kas Julia Roberts on sinu uksest sisse astunud?
Ma olen seda filmi näinud. Mulle meeldib Notting Hilli boheemlaslik õhkkond. See ei ole London, mida pildi peal näeb. See on nagu suur küla. Kuid praegu olen ma seal nii harva, et kui Julia juhuslikult uksele koputaks, siis vaevalt ma kodus oleks.
Mis on su veinikogu uhkus?
Ma ei saa öelda, et oleks suur kogu, aga 500-600 pudelit mul on. Osa on Cincinnatis, osa Londonis. Mulle veinid meeldivad, eriti head veinid. Paar tuttavat on fanaatikud ja kui nad ostavad endale veini, siis võtavad kasti ka mulle. Mõnda pudelit ei või kümme aastat avada, mõne võib paari aasta pärast ära juua. See on kollektsioneerimine nagu markide kogumine. Küsimus ei ole joomises, tore on nautida veini koos inimestega, kes seda hindavad.
Mul on päris mitu head tuttavat California, Prantsusmaa ja Austraalia veinimõisa pidajate hulgas. Terve see veinivärk on üks müstika.
Kas su kontserdid Cincinnatis on välja müüdud?
Cincinnati saali mahub 3500 inimest, tavaliselt on seal 2300 inimest, mis on ka väga suur arv. See saal on ehitatud koorifestivali jaoks. Üks normaalne klassikalise muusika saal on Euroopas 2000 kuni 2500 kohaga. Viinis või Londonis on need alati täis, sest turiste on palju. 
Kas on mingi heliloojate tipp-10, dirigentide parimad?
Beethoven, Mozart, Brahms, Haydn.... Kuid keegi ei loe seda nii. Olla ka mingi dirigentide pingerida, kuhu on siis dirigendid ritta seatud teenitava raha järgi. See ei ole õige kriteerium. Spordis võib öelda, et see sportlane on parim, sest ta jookseb kõige kiiremini.
Dirigentide puhul on keerulisem. Kui oled mingil nivool, siis täpset järjekorda on võimatu teha. Ühele meeldib üks, teisele teine. Aga muide see dirigentide pingerida, mis koostati Eestis, oli täiesti vale. Absoluutselt vale.
(Paavo räägib loo tuntud orkestrijuhist, kes käis võimalikult harva esinemas, üle mõne kuu või korra poolaastas ning küsis selle eest pool miljonit. Vahel ka maksti.)
Kuidas saadakse Orchestre de Paris dirigendiks?
Alguses oled külalisdirigent, siis tehakse pakkumine, millest ei saa keelduda. Küsimus on inimlikus kontaktis muusikute ja publikuga. Dirigentide kvaliteeti on raske võrrelda, kui eelmisel dirigendil saab 10 aastat täis.
Miks oled ERSO nõustaja?
Missioonitunne on tähtis. Ma olen veidi professionaalne eestlane. Mulle on tähtis olla toeks ERSOle ja Eesti muusikale. Suuremale osale Eesti heliloojatele on ERSO esimene ja tihti ainus võimalus oma muusika tutvustamiseks. Eesti publik kuuleb eesti muusikat tänu ERSOle. 1963-1979 oli mu isa ERSO peadirigent ja ta on teinud sadu eesti muusika esiettekandeid. See on tähtis töö. Uus muusika sünnib siin.
Mind huvitab, et Eestit tuntakse välismaal kultuurimaana. Kõige lollim on, kui meist räägitakse kui odava tööjõu maast. Parem olla kuulus laulupidudega kui inimkaubanduse, prostitutsiooni ja narkokulleritega. Tore, et meil on oma olümpiavõitjad.
Kas sa oled spordifanaatik?
Olümpiavõit on väga suure tähendusega. See ei ole mingi Eurovisiooni-kuulsus, mis on väärtusena null ja kaob väga kiiresti. Isegi popkultuuri sündmusena jääb Eurovisioon järjest haledamaks. Seal üritatakse kõigile meeldida, kuid rock oli ju algselt sõnumiga muusika millegi vastu. Kultuuril peab olema sõnum.