Isa terrori all kasvanud Heidy Tamme karm lapsepõlv: isa ja ema seisid voodi veerel ja isa ütles, et jätke hüvasti, te näete viimast korda
Eile rääkis Kanal2 saates "Avameelselt" isa terrori all kasvanud lauljanna Heidy Tamme loo oma karmist lapsepõlvest. "Laps tahab istuda isale sülle ja võtta kaelast kinni... sellised asjad jäid minul tegemata," tõdeb naine, kes sai ka paar minutit hiljem mängimast tulemise eest juba peksa.
"Istun siin lapsepõlvekodus, on selline eriline vibratsioon, erutus," tõdes ta saates, olles taas Kalamaja kodus, kus 20 aastat põrgulikku elu elas.
"Mälestused on väga valusad. Meie pere elas siis hukkuval laeval - kõik käis vastavalt sellele, nagu isa oli. Kui ta oli kaine, oli rahu, kui ta oli purjus, oli sõda. Ma mäletan et kuulasin, kui isa pani võtme lukuauku, mõtlesin, kas täna ööbime kodus või väljas. Võtme hääle järgi teadsin, mis hakkab olema."
"Ja siis läks madinaks. Olen saanud siin palju peksa, ka vanemana, kui astusin ema eest välja. Sain pärast tugevasti peksa ikka, peas olid verevalumid, ta peksis mind pähe pahtlilabida varrega, lohistas mu teise tuppa. Nutta ei tohtinud, siis tuli juurde. Hoidsin hinge kinni, mängisin surnud putukat, et ei midagi öelda ega lisada," kirjeldab ta oma nooruspõlves läbieelatut rahulikult, kaalutletult.
Peksa sai ta iga pisiasja eest. "Jumal tänatud, et mul oli ema olemas! Kui on lapsepõlves ükski inimene, inglikene, kes toob su mustast august välja - mu ema mängis mu juustega ja sõnas pole hullu, kõik saab korda. Nüüd saan aru et isal oli suur valu hinges - sõjas läbielatu, hirm, et toimub küüditamine taas. Ei olnud kerge."
"Üks väga valus kogemus, kui olin pisike, oli see, kui ärkasin võrevoodis ja öösel äratati üles. Isa ja ema seisid seal ja isa ütles, et jätke hüvasti, te näete viimast korda," on üks eriti valus mälestus tal. "Need sõnad oli väga suure tähtsusega. Jumal tänatud, et ei läinud see täide."
"Olin väga arglik," tõdeb ta, et kodus toimunu jättis jälje ka ühiskondlikku ellu. Mõistmist ei leidnud naine ka õpetajate seast - tal polnud aega õppida. "Kuidas ma täna koolist lähen, kuidas me oleme..." oli tema mured sel ajal. Keset ööd kodust välja visatud laps pidi koolis käima ka unetu öö järel.
Pärast ta surma tegin sellega rahu," tõdeb ta, et isaga ei rääkinud ta sel teemal kunagi. "Alati, kui on olnud sellised asjad ja vanemad elus, olen öelnud kõigile, et tehke see rahu," soovitab ta kõigile, kel pereprobleeme olnud.
