JOHNNY DEPPil on laste jonnituuride vaigistamiseks tagataskust võtta ports tõhusaid nippe.


Johnny Depp on avastanud, et jonnakaid lapsi saab kõige tõhusamalt vaigistada prantsuse keeles. «Mu lapsed ei ole üldiselt jonnakad, aga kui nad virisema hakkavad, teate küll, see: «Isaaaa... Ma tahan sedaaaa... ja sedaaa... ja sedaaaa...», siis selle asemel, et öelda inglise keeles: «Ärge virisege!», ütlen ma: «Chinez pas!» (ärge nöökige). Niipea, kui ma seda ütlen, lõpetavad nad vingumise. See toimib iga kord.»


See avastus näib Johnny’le rohkem rõõmu tegevat kui kuulsus, rikkus ja jätkuv seksisümboli staatus. 42aastane Johnny on 20 aastat seksikate meeste edetabeleis trooninud, kuid pole lahti saanud segastest tunnetest, mida see tiitel tekitab. Kuueaastane Lily Rose ja kolmeaastane Jack — Johnny ja prantsuse lauljatari/näitlejatari Vanessa Paradis’ lapsed — teevad talle aga ainult rõõmu.

 Suureks koos lastega


«Isakssaamine muutis kõik,» räägib Johnny. «Kui tütar sündis, lakkas eksisteerimast see inimene, kes ma olin, ning asemele tuli mees, kes nägi asju selgelt ja oli lõpuks valmis suureks saama. Ma kasvasin üles koos oma lastega ja tänu neile. Ma jätkan koos nendega kasvamist.»
Pöörastel pidudel ja kirglikel armuromaanidel oli päevapealt lõpp. Nüüd on Johnny koguni nii küps, et võib nõu anda ekskallimale supermodell Kate Mossile, kes on sidunud end metsiku mehe Pete Doherty’ga. Nimelt kutsus Johnny oma endise armastatu — nad olid koos neli aastat ja läksid lahku 1998. aastal — koos uue südamesõbraga välja, et puhuda törts tõsist juttu. Ühisel lõunasöögil kutsus ta Pete’i kõrvale  ja soovitas mehel oma poja Estille’i kasvatamisse pisut tõsisemalt suhtuda.

«Kahekümnendates eluaastates kannatasin kohutava hirmu ja enesevihkamise all,» räägib Johnny. «Lõpuks jõudis mulle kohale, et enesemürgitamisel ja meeleheitel ei ole mingit mõtet.»

 Saatus kinkis Vanessa


Varsti pärast seda tutvuski Johnny Vanessaga. Seda kohtumist nimetab ta «saatuseks». Pereisa imago ei ole tema populaarsusele põrmugi mõjunud. Selle suve perefilmis «Charlie ja šokolaadivabrik» (Charlie and the Chocolate Factory) võidab ta üha uusi südameid.


«Ma nägin seda filmi lapsepõlves ja see meeldis mulle,» räägib Johnny linateosest, mille mängis 1971. aastal kuulsaks Gene Wilder. «Aga kui ma ise võtetel olin, tormasin toast välja niipea, kui mu lapsed seda vaatama hakkasid. Ma ei tahtnud, et Wilder mõjutaks minu näitlemist. Tahtsin olla totaalselt teistsugune.»


Johnny Willy Wonka on veider, ebamaine kuju. «Minu mõte oli see, et ta on nii kaua seal šokolaadivabrikus isoleerituna olnud, et ta elab täiesti teises ajastus,» selgitab ta. «Ta rääkis nagu lastesaate juht, mäletate, neil oli selline laulev, musikaalne intonatsioon. Ma pidasin seda juba lapsena kummaliseks.»


Veidratest intonatsioonidest kõneledes tuleb muidugi meelde Johnny kehastatud kapten Jack Sparrow filmis «Kariibi mere piraadid». See film paiskas näitleja pärast pisikest pausi veelgi jõulisemalt orbiidile. «Kuni selleni tõid kõik mu filmid sisse umbes kolm dollarit, ja siis tegi keegi vea ja palkas mind «Piraatidesse». Pärast esilinastust hakkasin kohtama inimesi tänaval  — need võisid olla väikesed lapsed või 70aastased vanaprouad — kes ütlesid: «Oo, mulle tõesti meeldis kapten Jack Sparrow!»»

«Piraatidele» on oodata tervelt kaht järge. «Loodan, et need on sama edukad kui esimene, aga seda ei või kunagi ette teada. Võib-olla põgenevad inimesed teist vaadates ummisjalu kinost ja kolmas läheb otseteed videolevisse,» ütleb ta.

 Kakskeelne perekond


Töö võib ju põnev olla, kuid üle kõige naudib Johnny pereelu. Johnny ja Vanessa lendavad pidevalt oma kahe kodulinna — Pariisi ja Los Angelese vahet. Kuhu iganes töö Johnny’t ka ei viiks, ta püüab alati oma lapsed kaasa võtta.


«Mu lapsed on pooleldi prantslased ja pooleldi ameeriklased, neis on segamini kaks kultuuri ja keelt,» pakatab Johnny uhkusest. «Kui Lily Los Angeleses lasteaeda läks, olin kindel, et ta vihkab seda, sest ta on ju minu tütar. Kui ma väike olin, siis see «joondu, valvel, tee seda, tee toda» ei kukkunud mul kuigi hästi välja. Olin kindel, et pärast seda mustlaseelu, mida mu tütar on elanud, helistab ta mulle lasteaiast ja ütleb: «Mulle ei meeldi siin, tule mulle järele.» Aga ta nautis seda. Ja eriti ilus oli see, et kui ma talle ükspäev järele läksin, seisis ta tähtsalt 15–20 lapse ees ja õpetas neid prantsuse keeles kahekümneni lugema.»


Võib-olla jätab pärilik mässumeelsus ühe põlvkonna vahele. Kui aga Lily ja Jack peaksid iseloomu näitama hakkama, võib Johnny neile meelde tuletada, mis juhtub pahade lastega filmis «Charlie ja šokolaadivabrik». «Ma võin nad teleka ette istuma panna ja öelda: «Vaadake nüüd, mis juhtus selle paha lapsega... ja sellega...»,» rõõmustab Johnny. «Tundub, et olen avastanud järjekordse hea nipi.»