Üks, mis kindel – 1. aprill on Ita Everi sünnipäev! Ikka ja alati, kogu meie rahva jaoks.

Kroonika soovis Eesti grand lady’le vastupidavat tervist ja ikka Everi kvaliteedis reibast meelt telefonitsi tema ekssellentsi päeva hommikul. „Ma väga tänan!” vastas Ita Ever (89) väga heatujuliselt. „Vaatasin, väga ilusti olete selle nädala Kroonikas seda Everit sünnipäeva puhul jälle kajastanud,” viitab ta artiklile, mille leiad SIIT.

Eriolukorra tingimustes, kui teistmoodi, musta huumori meelega, võtab Ita Ever vastu oma tänavust 1. aprilli, rahvusvahelist naljapäeva. „Eh-eh, mis siin ikka üksi, aga tähistan,” naerab Ever.

„Ärkasin, olen juba kohvi joonud. Nüüd ootan oma lapselapsi ukse taha. Nad toovad mulle süüa, astuvad täna ehk ka üle ukseläve korraks sisse,” ootab vanavanaema Ita väga. „Ja suur punt kollaseid tulpe, mu lemmiklilli, ulatati mulle just üle ukse! Ja väga armas šokolaad, mis on numbriga 68, aga kui ringi pöörad, siis täpselt 89!” rõõmustab Ita. ”Nii et lustakas algus päevale ja mina olen hea meelega lustakas.”

Tulpide ja šokolaadiga üllatas diivat hommikul ukse taga „Salmonite” filmi tegijate sõpruskonna poolt režissöör Toomas Kirss. „Näe, Kroonika juba täpselt teab,” naerab Ever. „Ja nemad seal „Salmonites” ju teavad ja pidasid meeles, et ma olen konjakisõber ka,” itsitab Ever oma kaubamärknaeru. „Nii et... hakkan nüüd vaikselt istuma ja mõtisklema.”

Siiski, omaette mõtiskleda Everile ilmselt aega ei anta. Telefon püsib õnnitlejatest hommikust peale punane. „Jah, uskumatult paljud on täna mind juba meeles pidanud,” ütleb näitlejanna tõsiselt. „Aga musta huumorit on tõesti praegu väga vaja. Üleüldise paanika vastu. See aitab mind kõvasti. Väga-väga kohe.”

Millised raamatud, filmid, muusika on aidanud Ita Everil neil karantiininädalail meelt ülal hoida? „Minul on meele heaks teinud paar raamatut, mis mul ammu lugemisjärge ootasid. Nüüd saan siin kodus üksi vabalt lugeda. Margit Kilumetsalt ja tema abikaasa poolt sain Ulitskaja raamatu „Kukotski juhtum”, väga põnev ja huvitav!” soovitab Ita „Sekka teen teleka lahti, vaatan, mis sealt vaadata annab. Ja muusika muidugi – muusikat on mul plaatidel väga palju! Aga elan Mustamäel ja pean olema sellega natuke ettevaatlik, kõrvalkorteris on väikesed lapsed, et mu muusika liiga ei kõlaks.” Tõsiduselt naerule üle minnes, lisab Ita: „Otse hommikul helistas ja õnnitles mind Voldemar Kuslap. Ütles, et tema harjutab oma häält praegu keldris. Tema elab ka Mustamäel. Toas ei saa ta harjutada, sest kortermaja seinad kostavad läbi. No vaat,” naerab Ita.

Millise soovilaulu võiksime täna kõik oma kodudes Ita Everi auks mängima panna? „Eh, mis nüüd..,” itsitab Ita. „Aga mina olen praegu väga Georg Otsa lainel. See lummav laul..., ärge minult laulunimesid küsige. See, milles on read: „Möödas kõik, nii see läks...!” Vaat seda laulu ma kuulaks küll, hommikust õhtuni!”

Kroonika kojutellijana palus Ita Ever vastu tervitada – „Sama teile, hoidke enda tervist, head meelt ja musta huumorit!” – kõiki Kroonika lugejaid ja tegijaid.