Ilmselt pole Eestis teist naist, kes oleks nii paljudel meestel südame põksuma pannud, olgu laval või elus. Teatrileedi suure sünnipäeva puhul räägivad seitse vägevat, kel olnud õnn kohtuda elu suuruses Ita Everiga.
Mihkel Mutt (58):
kirjanik ja teatrikriitik
Ita Everiga… Olen ma koos valssi tantsinud! 1982. aastal ETV stuudios. Aastavahetuse saateid salvestati ette. Ja sinna oli meid kogutud vist «tänavalt», küsitluse järgi, kes on populaarsed või kuulsad eesti inimesed. (irooniliselt) Näe, mind peeti siis kuulsaks kirjanikuks. Ühesõnaga, nagu teles ikka tehakse sõud. Sel salvestusel pidid kõik ka tantsima. Ei teagi, mille järgi, aga mind pandi paari Ita Everiga.
See oli minu teine raske valsitantsimine, mil ma hirmsasti pabistasin. Esimene oli Tartus abiturientide saja-päeva-ballil, kui pidin peoperemehena kõigi ees keerutama. Kuulsa näitlejannaga oli muidugi veel suurem närvipinge. Tema loomulikult ütles mulle väga rahulikult: «Näete, tuleb välja küll, pole häda midagi.» Mul jalg värises ja ega ma ikka vaimukalt vestelda ei suutnud küll. Ainult nii nagu seltskondliku käitumise õpik ette näeb. Aga noh, tele on tele, rohkem markeerimine. Tantsiti nagu «päris», aga mitte nüüd veerand tundi järgemööda. See, et ta julgustas mind, on hästi meeles…
(Meeldetuletuse peale, et Mihkel Mutt oli selleks ajaks ka juba kõva teatrikriitik, mees naerab.) Ahsoo, et tema võis omakorda karta mind kui kriitikut?! Selle peale ma ei tulnudki. Välja ta küll ei näidanud. Ei, mis näitleja ta muidu oleks, kui ei oskaks näidelda loomulikku ja head suhtlemist kriitikuga. «Näitlejat, kes kriitikuga loovalt suhtleb…» Ja Ita Ever on kindlasti Näitleja suure algustähega. Tean vähe nii ehtsaid näitlejaid, kõikide oma positiivsete külgede ja ka…
Eks me ole hiljemgi kohtunud. Nii väikses kultuuris teavad kõik kõiki ja vahetavad siin-seal mõtteid. Aga ma ei ole kunagi olnud suur näitlejatega läbikäija. Välja avatud see üks kitsam seltskond, kes Mati Undi ümber oli – Kangur ja Vaarik... Kuid endast vanemate näitlejatega – ma ei ole olnud nendega väga lähedane…
Aga Ever teatrilavalt… Tartu poisina ma teda enne näha ei saanud, kui pärast ülikooli Tallinna tööle kolisin. Et ilmselt siis «Kolm õde». Kui Everi teatrirollidest rääkida… siis millegipärast seostub ta minu jaoks Kari-niga. («Pankroti» esietendudes Draama-teatris, 1962, oli Mihkel üheksa-aastane. – toim.) Aga kui sa seda materjali (Tamm-saare «Tõe ja õiguse» IV osa) hästi tead ja nii armastad… Ning kui ka näitlejanna on sümpaatne, hakkabki tunduma – ma olen seda näinud. Teatrietendusi filmile siis veel ju ei salvestatud. Järelikult ma pole seda lavastust näinud, aga mul on tunne, nagu ma oleksin näinud. Arvan, et Ever võis olla väga huvitav Karin…
{poolik}
Indrek Tarand (47):
europoliitik ja ajaloolane
Teatri koha pealt pole ma asjatundja sõna võtma. Mul on kaks niisugust isiklikku laadi tähelepanekut. Esimene on lapsepõlvest. Alati tädid rääkisid, et Ita Ever on kõige ilusam naisnäitleja. Ja siis mina kohtusin tema rolliga «Nukitsamehes». Ja mõtlesin, et issand – ahah, see ongi siis grimeerija töö: kõige ilusamast inimesest teha… ka omamoodi «ilus inimene».
Ja teine asi on see, et olen hilisemal ajal kohtunud Ita Everiga alati, kui tema laps Roman Baskin lavastab või etendab midagi. Siis Ita alati vaatab. Õudselt sümpaatne! Liigutav vaadata, kuidas ema oma poja tegemistel silma peal hoiab.
Mihkel Raud:
muusik, kirjanik ja saatejuht
Ita Everi olemasolust olin ma väga teadlik, enne seda kui «Nukitsamees» võttesse läks. Las ma mõtlen, 1980 me filmisime – pidin olema 11aastane… Aga Ita Everit mäletan ma palju varem – olin lapsest peale suur teatrifriik ja -fanatt. Olen tänaseni. Kuid nii umbes seitsmeselt algas mu elus terve periood, kus ma veetsin vaat et kõik õhtud ja lõpuks ka päevad Draama-teatris. Nii et üsna varajane teatrihuvi, ja mulle kohutavalt meeldis just Draama-teatris käia.
Everit mäletan väga hästi Tšehhovi «Kolmes ões». Ja kuninganna Gertrudina Mikiveri lavastatud «Ham-letis», kus Viiding nimiosa mängis. Ja muidugi see Ungari komöödia «Saate-viga» – kus nad kõik järjest televiisorit vahtisid. Ever ja teised vägevad – Baskin, Aav, Kibuspuu, Paluver… Rääkimata igihaljast telelavastusest «Tema majesteet komödiant», kus Järvet oli hiilgav Käberlinski ja Ever tema naisena pööraselt hea! Just hiljuti tuli isu peale, hankisin sõprade kaudu DVD ja vaatasin kodus üle.
Ma pole teatrikriitik ega oska targalt põhjendada. Lihtsalt kuidagi tundsin lapsena, et Ever oli ja ON eriline. Erakordselt hea ja mitmekülgne näitleja. Ma ei tahaks teistele naistele liiga teha, aga Ever on kindlasti üks toughimaid näitlejannasid eesti teatriloos. Pole ma esimene ega kindlasti mitte ka viimane, kes seda väidab. Teinekord kipuvad igasugu suured ja uhked tiitlid ametlikult külge tekkima mingitele valedele asjadele ja valedele inimestele. Mingite ühiskondlike kohustuslike eelistuste pärast või nii. Nii et alati ei mõju kõik need tiitlid adekvaatselt, Everi puhul aga küll.
Viimati jäin ma suu ammuli elusuuruses Everit vaatama paar kuud tagasi, kui ta mulle tänaval juhuslikult vastu kõndis. Teretasin, ta teretas vastu. Aga ma kohe tundsin, kuidas ma täiega kangestusin. Ja pärast oli veel täitsa tund aega täpselt see tunne: jeesus, ma nägin kuulsat inimest!
(Naerab.) Seda tunnet juhtub minuga nüüd harva. Kõvasti vähem, kui juhtus varem. Paljud teised kuulsused on saanud tavapärasuseks. Aga Everiga on jäänud see aura!
Ei, «Nukitsamehe» võtetel me lähemalt tuttavaks ei saanudki. Seal ei puutunud me praktiliselt üldse kokku. Sest temaga olid võtted seal «metsas» ja mina müttasin mängida õnnelikku last seal «mis on kodu, kus on kodu» õuel. Küll aga puutusin ma Everiga kokku varem, kui ma lapsena mängisin Draamateatris. Tahtsin saada siis näitlejaks ja mul olidki episoodilised lapsosatäitmised kahes lavastuses. Üks oli «Kalevala», kus mängis ka Ever – see oli niisugune suur produktsioon Soome lavastajalt. Seal oli ka hulk Kalevala lapsi, olin üks nendest. Ja teine tükk oli mul samal ajal Mikiveri lavastatud Rasputini «Raha Mariale». Väga selgelt on meeles, kuidas sellesama «Kalevala» etenduse ajal tuli Ita Ever minu juurde ja ütles, et ta oli käinud «Raha Mariale» etendust vaatamas. Ja et ma olin seal talle väga meeldinud. Suuremat tunnustust, ma arvan, ei ole ma oma elus kunagi enne ega pärast saanud. Ever võis ju öelda seda viisakusest, aga ta ütles seda. See on minu jaoks üks tema inimliku kvaliteedi näitaja. Et suur näitleja ka lapsnäitlejat märkas.
Märt Avandi (30)
näitleja, noorkolleeg Draamateatris
Eks minagi teadvustasin päris väiksena enne ikka «Nukitsamehe» Metsamoori kui Ita Everi… Rapla poisina ma väga palju teatris ei käinud. Ema oli teatrihuviline ja jälgis huviga telelavastusi. Eks tema siis rääkis näitlejatest mulle ka. Tutvustas: see on see ja see. Nii et Ita Everi nime ma loomulikult teadsin lapsest saadik. Kes ei teaks…
Film «Naine kütab sauna» oli lapse jaoks ilmselgelt liiga raske, aga see kuidagi mõjus oma kurbuses ka minule. Samamoodi pani mõtlema «Tema majesteet komödiant». Iga kord, kui seda näidati, oli mul Jüri Järvetist nii kahju, et ta seal kogu aeg järjest vastu pükse sai. Ja siis ma olin kohutavalt tige selle Ita peale seal, kes mängis Järveti naist: miks ta niimoodi – mehel on isegi raske ja tema siis hurjutab ka kodus: mis sina ronid sinna ja tänna! Aga lõpp mulle meeldis. Kui nad sealt peolt – kuhu nad olid «kutsutud», ja mis oli jälle petukaup – läksid ja pargis jalutasid, olid rõõmsad ja naeratasid elule.
Aga nüüd, Ita Everiga samas teatris… Mäletan esimest korda, kui ta tuli ja mind kõnetas. Pärast «Pikk päevatee kaob öösse» etendust. Tuli ja kiitis mind Edmundi rolli eest. Siis olin küll nagu väike poisike. Lihtsalt nii rõõmus ja nii õnnelik selle üle. Siis ma polnud ju ise veel Draamateatri näitlejagi, see oli neil suvelavastus Keila-Joal ning Merle Karusoo kutsus mind sinna esialgu külalisena kaasa tegema…
Jah, see esimene kord Itaga oli väga armas ja siiras. Nagu Ita ongi! Siiras, avatud. Pluss muidugi piiritu väärikus, mis on temast kaugele-kaugele näha ja tunda. No see ei saaks teistmoodi ollagi, ei tuleks selle pealegi, et teda sinatada.
Kui mõelda – ligi 60 aastat teatris tipus püsida! Mina seda ette ei kujutagi tegelikult. Mida tema kõike on kogenud ja üle elanud! Tegu on äärmiselt targa naisterahvaga. Ja muidugi kohutav visadus ja tahtejõud peab tal olema. Ita näide kinnitab – targa inimese tunnus on, et ta ei püüa olla keegi teine.
Allar Levandi (45):
taliolümpiapronks
Kui ma Ita Everile mõtlen, siis esimese pauguga – teater ja naljad. Järgmine märksõna on väärikus. Ja siis, kuidas seda öelda – taktitunne, onju. Everit kõrvalt jälgides. Sest ega me väga tihti pole just kokku põrganud.
Paar-kolm aastat tagasi, kui mingi Eesti edukate naiste assotsiatsioon kuulutas välja Aasta Naise tiitlit. Siis tema oli ka seal kutsutud, ja meil oli au ühe laua taga istuda. Ja eriti suur asi: isegi tantsida sain Ita Everiga! Paljud mehed ei saa seda öelda. (Naerab.) Ma olen läbi sõitnud Vaasa Loppeti (Rootsi suusamaratonil 90 kilomeetrit – toim.) ning Ita Everiga tantsinud, nii et… Need asjad jäävad meelde! Mis me seal tookord vestlesime, tühjast-tähjast, aga ikkagi.
Ja väärikus – isegi need naljad, mis tema teatris teeb… Ta oskab nagu õigeid pause teha ja nalja täpselt välja mängida. Nii et tõesti NALJAKAS on. See on minu meelest kõige suurem näitlejaoskus.
Mis mulle tema rollidest meenub… Tean, et talle endale see ei meeldi, aga mulle meeldis, kui ta tegi seda suvetükki… Paar suve tagasi Laulas-maal, Klenskajaga koos tegid mereröövleid. (Kiviräh-ki «Uljas neitsi» – toim.) Ma ise talle tookord tantsides ütlesin: «Oi, mulle see nii meeldis!» Ja tema naeris: «Häbene, poiss! Mida sa räägid!» Aga mulle meeldis, oli suviselt kerge.
Lapsepõlvest ma esimest telekast nähtud pilti temast ei mäleta. Rohkem on meeles see, et kodus vanemad rääkisid nende andekast suguvõsast. Everist ja Eino Baski-nist ja… Roman Baskiniga kohtusime Oberstdorfis, kui olin seal 1987. aastal maa-ilmameistrivõistlustel, Nõukogude Liidu koondises. No siis toodi koomikuid või naljamehi, kes pidid tegema nagu meie tuju lõbusamaks…
Aga jah, Ita Everisse on akumuleerunud väärikus, laval ja elus. Nii et kui ta midagi ütlema hakkab, siis jäävad kõrvad kikki kohe.
Rein Lang (53):
teatrisõber, tulevane kultuuriminister
Minu esimene pilt on see, kui ta tõi oma poega Roman Baskinit Tallinna 7. Keskkooli. Romka on minust natuke vanem, nii et ma ise ilmselt veel poleks teadnudki. Aga selgelt on meeles, kuidas isa ütles: «See on näitleja Ita Ever!»
Aga lavalt, kellena mina Everit nüüd mäletan, ja ilmselt oma surmatunnini: kõige rohkem ikkagi see, kuidas ta mängis Kuningas Leari. Kogu tema väärikas olek ja kuidas ta suutis vana kuninga maailmavalu välja mängida. Erakordne! Pettumust ja kibestumist… See oli hiilgav.
Mina olen vilets komöödiate arvustaja. Suur osa talle antud rollidest seondub ju sellega, et kui Ita Ever tuleb lavale, siis puhkeb saalis elevus ja naer. Aga näe, Leari puhul seda ei tekkinud – järelikult Ever on ikka tohutult hea ja mitmekülgne näitleja.
Aga elus… Ei noh, eks me «tere» ikka ütleme, igasugu üritustel näinud. Lähemalt mul au Everit tunda ei ole kui small talk, nagu nüüd viimatigi 24ndal Estonias. Aga tahaks soovida talle ikka kõige paremat. Ja et ta jumala eest teeks teatris edasi – veel mõni Leari-sarnane roll!
Eri Klas (71):
dirigent
Kui niimoodi lennult Itast rääkida… Mina olen tõesti olnud, nagu keegi kirjutas, Peer Gynt. Reisinud üle maakera ja pöördunud ikka koju tagasi. Ja kuskil seguneb see tunne minus just Ita Everiga. Kunagi tõime me Mikiveriga Ibseni «Peer Gynti» Estonia kontserdisaalis välja koos sinna juurde kuuluva Griegi süidi muusikaga. Ja Ita oli seal siis see kuulus Roheline tüdruk…
Jah, Itat tunnen ma nii kaua aega…! 1960ndatel käisin ma ju ka näitlejate kursusel Draamateatri stuudios. Ja Ita oli ju niivõrd särav kuju siis – tema oli üks naisterahvas, kellesse kõik mehed armusid. Kui ma nüüd võin seda ütelda, hoolimata eavahest, siis ka mina… Nii et minu õnne tipp oli, kui ma sain hiljem «Peer Gynti» just koos Itaga teha. Siin on mingi niisugune side meie vahel olnud. Mäletan ka tema isa ja… Muidugi ka tema elukaaslasi. Nende kõigiga olen ma ju tihedas sidemes olnud, Baskini Eintsist alates. Gunnar Kilgas. Ja Ilmar Tammur oli mu õppejõud, kui ma nühkisin stuudiolasena Draamateatri ülemise korruse saali pinke ja lava. Nagu Eestis on kõik sugulased, igaüks on kellegi õde-vend või naine või muudki… Ma lihtsalt sellepärast nimetasin, et paljud ei teagi, et ka niisugune draamateatri etapp on minu elus olnud.
Nüüd tunneb Eesti publik Itat rohkem tema «kunksmoori» rollide järgi. Igasugu televisiooni-show’dest, kus ta ka väga reipalt karakteritega esinenud. Mina jään mäletama teda just Rohelise tüdrukuna tollest ajast, kui Peer Gynt oli Rein Aren. Igal etendusel oli Ita armumist väärt naine. Ka eraelus…
Praegu ka – Ever mängib vanainimesi. Mängib neid, aga ta ise pole. Kui paljud inimesed on juba noorelt ammu väsinud ja vanad, siis Itaga on vastupidi. Sellist nähtust, naist meil teist pole.
Eks ma natuke segaselt räägin. Aga te vist saate aru, et emotsionaalselt on see inimene mulle… ka legendaarne ja ühtaegu nii koduselt lähedane. Olen temast alati vaimustatud olnud. Aga kuna ma praegu avaldasin selle tõe, et ka temasse armunud, siis kirjutage: ma armastan teda jätkuvalt.
